Julgeoleku saavutamine riikide võidurelvastumise kaudu on militaartehnoloogia hetkeolukorda arvestades hukatuslik väärkujutelm. Ameerika Ühendriikides on see väärkujutelm eriliselt juurdunud tänu tõsiasjale, et just see riik suutis esimese aatomipommi valmis ehitada.

See uskumus näib lähtuvat eeldusest, et lõppude lõpuks on võimalik saavutada otsustav sõjaline ülekaal.

Nii oleks iga võimalik vastane juba ette ära kohutatud ning meie kõigi poolt igatsetud julgeolek saabubki nii meie kui kogu inimkonna jaoks. Maksiim, mida oleme järginud viimase viis aastat, on lühidalt väljendudes selline: julgeolek läbi sõjalise ülekaalu, olgu selle hind milline tahes.

Selle mehhanistliku, tehnilis-militaarse psühholoogilise suhtumisega kaasnevad teatud vältimatud tagajärjed. Iga välispoliitilise sammu puhul lähtutakse vaid ühest vaatekohast: kuidas tuleks käituda, et sõja puhul saavutada suurim võimalik ülekaal vastase ees? Militaarbaaside loomine kõigisse võimalikesse strateegiliselt olulistesse punktidesse kogu maakeral. Potentsiaalsetele liitlaste relvastamine ja nende majanduse tugevdamine.

Riigi enda sees: tohutute finantsressursside koondamine relvajõudude kätte, noorte militariseerimine, kodanike lojaalsuse pidev silmas pidamine – eriti tsiviilteenistujate seas – politseijõudude poolt, mille read kasvavad iga päevaga. Sõltumatute poliitiliste mõtlejate hirmutamine. Avalikkuse ideoloogiline kasvatamine raadio, pressi ja koolisüsteemi kaudu. Juurdepääsu piiramine avalikult kättesaadavale informatsioonile ja selle salastamine militaarringkondade survel.

USA ja NSV Liidu vaheline võidurelvastumine, mis esmalt pidi olema ennetav vahend, on nüüdseks omandanud hüsteerilise iseloomu.

Mõlemal poolel täiustatakse palavikulise innuga massihävitusvahendeid ja seda kõike katab saladusloor.

Vesinikupomm on nüüd silmapiiril kui arvatavasti saavutatav eesmärk. President on pühalikult lubanud, et selle väljaarendamist kiirendatakse veelgi.

Kui seda saadab edu, siis muutub atmosfääri radioaktiivne mürgitamine ning seega kogu elu hävitamine Maal tehniliselt võimalikuks. Nende arengute kummitav olemus näib olevat just selles, et neid peetakse sunduslikuks. Iga järgnev samm paistab olevat eelmise sammu vältimatu tagajärg.

Tee lõpus koidab üha selgemini üleüldine häving.

Kas inimese enda loodud ummikust näib leiduvat väljapääsu? Meie kõik, aga eriti need, kes vastutavad USA ja NSVL-i suhtumise eest, peaksime mõistma, et lõime küll puruks välise vaenlase, kuid me pole suutnud vabaneda sõja tekitatud vaimuseisundist.

Pole võimalik jõuda rahuni, kui iga sammu astumisel peetakse silmas võimalikku konflikti tulevikus. Seega peaks igasuguse poliitilise tegevuse juhtpõhimõtteks saama: mida saaksime teha, et muuta võimalikuks riikide rahumeelne kooseksisteerimine ja isegi lojaalne koostöö?

Esimeseks probleemiks on vabaneda mõlemapoolsest hirmust ja usaldamatusest.

Pühalik lubadus loobuda vägivallast (mitte vaid massihävituse tähenduses) on kahtlemata vajalik samm.

Kuid säärane lubadus saab olla efektiivne vaid siis, kui sellega samaaegselt luuakse riikideülene õiguslik ja täidesaatev organ, mil on võimu otsustada küsimuste üle, mis on riikide julgeolekuga otseselt seotud. Isegi kui riigid vaid kuulutaksid oma valmisolekust lojaalselt koostööle asuda selle „piiratud õigustega maailmavalitsusega“, väheneks nii vahetu sõjaoht.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et igasugune rahumeelne koostöö inimeste vahel põhineb esiteks vastastikkusel usaldusel ja alles teiseks sellistel asutustel nagu kohtud või politsei. See kehtib ka riikide, mitte ainult indiviidide kohta. Usalduse aluseks on aga mõlemapoolsed järeleandmised ja kompromissid.“

Lõik raamatust „50 KÕNET, MIS MUUTSID MAAILMA”