Aleksandr Šeps: Inimesed ei kuule enam loodust ega räägi sellega

 (5)

Aleksandr Šeps
Aleksandr ŠepsFoto: Tiit Blaat

Püüdke õppida oma negatiivsust maha suruma nii, et tänu sellele hoopis luuakse midagi. Pole juhus, et kurbus mõjutab loomingulisi inimesi palju enam kui ülekeev lõbusus, kirjutab Aleksandr Šeps raamatus "Meedium: otsides elu mõtet",

Inimesed ei kuule enam loodust ega räägi sellega. Kunagi oli kõik hoopis teisiti... Esimesed iidsed hõimud kujutasid kive ja puid elusana ning nendest said inimeste kodud, nad omistasid taimedele jõu ja nood tohterdasid inimesi, nad kummardasid päikest ja see andis vastutasuks oma soojuse. Tänapäeva tehnogeense maailma pragmaatiline põlvkond näeb selles vaid väljaarenemata intellekti igandit ja elementaarsete teadmiste puudumist.

Tegelikult on kõik proosalisem... Meie ajal võib kõike asendada ja kõik ümbritsev kuulub suures osas meile juba sünni õigusega (otsustades tegude järgi, siis suurem osa meist mõtleb just nii). Me kasutame maad ja kõike enda ümber, otsekui oleks see igavene ja ohutu. Inimesed ei samasta enam ennast ümbritsevat millegi elavaga, see on väga kurb ja lühinägelik.

Kelleks kasvab väike laps, kellele on väikesest peale räägitud, et tema mänguasjad pole „elus”, et pole olemas muinasjutte, vaid nende asemel on reaalne ja karm maailm, kus tasutakse kätte omaenda rumaluse eest ega tehta järeldusi? Reaalsus, kus mõistus domineerib inimese üle, mitte vastupidi, koht, kus peale kogunenud raevu väljapurskamist hakkab kergem ja kaastunne kutsub esile häbelikkuse ja irvitamise – selline reaalsus on määratud hukule!

Loe veel

Seotud lood:

Kosmilise aja mõõtkavas on inimene veel täiesti väike ja mõttetu kübe, mis ometi on jõudnud juba kalestuda ja küpseda. Ainus liik, mis isoleerituses ei suuda ellu jääda, ent muutub massides kergesti juhitavaks. Kuhu me tulevased põlvkonnad juhime?... Kuni igaüks kas või korrakski mõtiskleb nende küsimuste üle, justnagu osaledes katses lahendada ühte maailma probleemidest, ei murra ta tulevikus juhuslikult teele jäänud puu küljest ühtki oksa.

Püüdke õppida oma negatiivsust maha suruma nii, et tänu sellele hoopis luuakse midagi. Pole juhus, et kurbus mõjutab loomingulisi inimesi palju enam kui ülekeev lõbusus...

Kui inimkond ohjeldab oma viha ja õpib mitte rikkuma mateeriat enda ümber, siis liigub ta täiesti teise arengusuunda, mis toob teda lähemale universumi tõdedele ja täiuslikkuse mõistmisele.

Katkend Aleksandr Šepsi raamatust: "Meedium: otsides elu mõtet", kirjastus Rahva Raamat

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised