Aleksandr Šeps: ka internet on tegelikult maagia, kuid igaühe jaoks eriomane ja igapäevane



Aleksandr Šeps: ka internet on tegelikult maagia, kuid igaühe jaoks eriomane ja igapäevane
Foto: Tiit Blaat

Võime ühendada inimesi Maa erinevais paigus, leida kadunuid, eemaldada sotsiaalseid barjääre ja rikastada väheseid teadmisi – need on ülemaailmse infovõrgu kõige ilmsemad ja üldkasulikumad omadused. Teine pool näitab kõige lubatavust ja kombelõtvust, jälgimist ja isikliku ruumi paljastamist, värbamist ja varastamist ning isegi sombistumist ja vaimsete väärtuste hävimist, kirjutab Aleksandr Šeps raamatus "Meedium. Otsides elu mõtet".

Internet on muutunud tänapäeva ühiskonna imerohuks. Väikesed lapsed saavad vaevata hakkama uute vidinatega ja orienteeruvad ka sotsiaalvõrgustikus. Kõik on nagu üks mees sukeldunud virtuaalmaailma ja järk-järgult unustanud reaalse elu. Algus on veidi igav ja üksnes konstateeriv tegevus – see sama, kuhu oleme kinni jäänud, ja mul pole aimugi, kas see on hea või halb. Igaüks võib seal esineda kellena tahes, rääkida kõike, mis pähe tuleb, ja saada ligipääsu kõikvõimalike infoallikateni.

Ülemaailmset infovõrku kirutakse ja kiidetakse, püütakse ära keelata ja vastupidi – tehakse lobitööd seal, kuhu ta pole veel oma kavalat võrku rajanud.

Kui järele mõelda, siis pole internetis midagi halba, aga kui mõtetes veelgi sügavamale kaevuda, siis on see inimkonna põrgusünnitis, mis varsti hävitab kõik meie ümber.

Selge, et liialdan ja visklen ühest äärmusest teise. Kuid just selline kategooriline ja absurdne suhtumine valitseb masside hulgas, ühiskondlikus teadvuses. Sotsiaalvõrgustike tekkimine on tekitanud uudishimulikes uue huvilaine ja põhjendatult köitnud nende tähelepanu. Püüdkem saada selgust, kas see on kahjulik või mitte. Ja mis kasu on inimkonnal sellest, et see haarab jäägitult. Ka mina kasutan internetti ja püüan selle üle otsustada objektiivselt...

Loe veel

Seotud lood:

Võime ühendada inimesi Maa erinevais paigus, leida kadunuid, eemaldada sotsiaalseid barjääre ja rikastada väheseid teadmisi – need on ülemaailmse infovõrgu kõige ilmsemad ja üldkasulikumad omadused. Teine pool näitab kõige lubatavust ja kombelõtvust, jälgimist ja isikliku ruumi paljastamist, värbamist ja varastamist ning isegi sombistumist ja vaimsete väärtuste hävimist. Avameelselt rääkides see ju nii toimibki, veelgi enam – toimib täiesti ootuspäraselt...

Pärismaailma täielik koopia, kuid kiirem ja seni veel teatud teguritest sõltuv. Internet on saanud uue elu võrdkujuks, oma probleemide ja valgustushetkedega – sõltuvaks, kuid ambitsioonikaks ja oma piiridest väljuda püüdvaks mudeliks. Me ise lõime selle ja jätkame päev päeva järel selle voolimist.

Ka internet on tegelikult maagia, kuid igaühe jaoks eriomane ja igapäevane. Väljendun praegu metafooriliselt ega pretendeeri otsustuse ümberlükkamatusele. Minult küsivad paljud, kas võib usaldada netiennustusi ja veebis täisväärtuslikke vastuvõtte läbi viia. Mis seal ikka, kui teid ei häiri kuulutused „meditsiinilistest Skype’i konsultatsioonidest”, siis ilmselt võib ka tarokaardid veebis laiali laotada. Samuti kanda raha järgmisele „nägijale”, kes teispool ekraani teie fotot nähes „ootamatult negatiivsust tunnetas”. Pilti vaadates võib kahtlemata nii mõndagi öelda, kuid diagnostikat ja muid tõsiseid asju internetis läbi viia on kirjeldamatu rumalus. Internet on muutunud töö- ja mõrvavahendiks, sõltuvalt sellest, kuidas keegi seda näeb. Inimesi on haaranud virtuaalne nälg ja seda püütakse kustutada ebakvaliteetsete teenustega, millest saadav mürgistus viib aju täieliku hävimiseni. Tavaline inimene peab alati olema valmis orienteeruma selles meeletuste supermarketis. Kui inimene austab ennast, siis vaevalt ta kugistab riknenud toitu, selle asemel jätkab ta värske otsinguid, mõistes, et kõik kuulub kõiksuse mudelisse ja on vaid haruharva karmi reaalsuse peegelpilt...

Internet kui selline tekkis 29. oktoobril 1969. aastal, kui esimest korda teostati sideühendus kahe sõlmpunkti vahel, mis asusid teineteisest kuuesaja neljakümne kilomeetri kaugusel (kahekümne kuuest kilomeetrist imerohu jaoks ei piisanud). Sellest hetkest alates liikus meie maailma ajalugu uude suunda ja teispoolsuse asukad said uue võimaluse ühenduseks elavatega.

See on hämmastav, ent vaimud räägivad, et tänu ülemaailmsele võrgustikule on karma paljuski lihtsustanud oma eesmärke inimesi lähedasemaks muuta.

Teispoolsus kasutab täiel määral meie reaalsuse hüvesid ja jätab mõnikord märke meie enda üüratusse peegeldusse. „Võrk” (Viide interneti ingl k tähenduse ühele osale net ehk võrk. – Toim) – see sõna ise annab täiesti läbipaistva vihje oma osiste kohta ja ega häbene tõde. Kas ikka tasub tõrkuda, viibides selle rägastikes? Ei tea. Kujutage ette last, keda maast madalast õpetati kala püüdma ja hiljem, täiskasvanuna, läks ta üksi kalale. Midagi läks valesti... Võrkudes rabeledes takerdub inimene üldjuhul veelgi enam ja vajub põhja.

Juhtub ka, et ta ujub pinnale, kuid harjumus osutub tugevamaks ja peagi tõmbab teda taas kalastama...

Vastupanu sünnitab alati kangelasi ja näitab suunda järgijatele. Inimesed on loonud kunstliku, kuid elusa suuna – sarnaselt universumiga, mis loob elu eimillestki. Nii räägivad need, kes on juba võrgust väljunud. Nii räägivad surnud.

Lõik raamatust: MEEDIUM. OTSIDES ELU MÕTET Autor: ALEKSANDR ŠEPS

https://www.rahvaraamat.ee/p/meedium-otsides-elu-m%C3%B5tet/1014300/et?isbn=9789949996667

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised