Alex Lepajõe: kadus müüt julgetest paadipõgenikest ja asendus müüdiga idast tulnud röövlijõugust



Alex Lepajõe
Alex Lepajõe plaanib oma teekonnast kirjutada neljaosalise raamatusarja. Esimene raamat nägi just ilmavalgust.Foto: Rauno Volmar

"Kui vabadust ja harmooniat üldse on kusagil võimalik saavutada, siis need kaks kohta olid ja jäävad valdavale osale inimkonnast kättesaamatuks. Üks on klooster. Teine vangla üksikkong. Iseasi muidugi, kui palju leidub neid, kes selles teoorias omal nahal veenduda sooviksid." Nii kirjutab 1985-1989 Soome vanglas veetnud Alex Lepajõe raamatus "Röövlinnud".

1984. aasta 20. mai öösel põgenesid Alex Lepajõe, Raivo Roosna André Hildebrandt ja Harry Gelstein päramootoritega kummipaadiga Soome ja kulgesid sealt edasi Rootsi. Sellest kirjutas Alex Lepajõe raamatu "Põgenemine". Raamatu teine osa kannab pealkirja "Röövlinnud" ning see käsitleb muu hulgas Lepajõe ja Roosna 1985. aasta rööve Soome pealinnas Helsingis.

Nad röövisid kahel päeval Tillanderi kullassepaäri ja ühe panga äärelinna filiaali. Neil olid summutiga püstolkuulipilduja ja parabellum. Kullassepaäri röövimisel Roosna tulistas, aga keegi pihta ei saanud. Röövi saak oli oli 1,7 miljoni Soome marga eest juveele ja 100 000 marka sularaha. Põgenemisel kukkus maha 3000 Soome margane briljantsõrmus, mille juhuslik möödakäija hiljem politseile viis.

Õhtuleht kirjutas 2001. aastal, et noormehed varjasid Roosna pruudi Pireti juures Helsingi äärelinnas. Kolm päeva pärast röövi sai politsei neile jälile ning 30meheline eriüksus piiras maja ümber. Kolmanda korruse ühetoalise korteri uks löödi maha ja tuppa visati suitsupomm. Poisid alistusid vastupanuta. Peidukohast oli politseile teada andnud väidetavalt Piret, kes hiljem Nõukogude Liidule välja anti.

Seotud lood:

Roosna advokaat kirjeldas kohtuprotsessil Lepajõed kui röövi peameest. Roosna polevat röövi planeerimises osalenud. Kohus seda ei uskunud. Lepajõe ja Roosna mõisteti 8 aastaks trellide taha. Kuna poisid olid vabas maailmas vangis esimest korda, siis avanes neil poole karistuse äraistumise järel võimalus amnestiat saada. Õhtuleht kirjutas ka, et on teadmata, kuhu kadusid Tillanderi kullassepaärist varastatud kuldkellad ja ehted kokku 1,7 miljoni Soome marga väärtuses. Lepajõe kinnitas siis, et suure osa kalliskive, briljante ja ehteid pani kõrvale Tillanderi omanik ise, et saada suuremat kindlustussummat. “Neile oli see hea äri, said kõikidest ehetest korraga lahti,” ütles Lepajõe. Kõik Tillanderi kullassepaäri juhtivtöötajad lahkusid omal soovil töölt mõne kuu jooksul pärast röövi.

Loe veel

Katkend raamatust "Röövlinnud":

Siin, Helsingi kesklinnast ainult mõne minuti autosõidu kaugusel ja vaid kiviviskekaugusel keskvangla müüridest, mille tsaariaegse punase tellise iga mõra sai mulle järgmiste aastate jooksul tuttavaks, sai algajate kasiinomängijate õnn lõpuks otsa…
Kui oleksime olnud arukamad ja tegelenud röövi planeerimisega hoolikamalt, oleksime kindlasti märganud, et olime auto jätnud Hauhontie tänavale maja nr 4 ette. Sinna ei oleks mingil juhul tohtinud seda jätta.
Olimeparkinud tavalisse äärelinna elurajooni, kus inimesed reeglina teadsid, kes on nende naaber ja millise autoga too naaber sõidab. Oleksime võinud tähele panna, et auto, mille kõrvale oma Saksa kaunitari parkisime, oli väike pardipoeg nimega Opel Ascona. Veidi eemal seisis ainult natuke parema välimusega kandiline Corolla.
Ja viis meetrit sellest oli pargitud Lada Samara ning mõned margid, mis kellelegi kunagi meelde ei jää, isegi kui pingutada. Ei märganud me tookord seda.
Kui eelmisel päeval peale juveelipoe ründamist suudeti tuvastada vaid auto värv, siis seekord oli juba teada ka mudel 628 CSi. Sedasorti autod ei olnud tolleaegses Soomes midagi tavalist, jäid silma ka siis, kui puudus vajadus neid tähele panna. Sellise autoga, millega me tund aega tagasi panka röövisime, ei sõitnud arvatavasti sama panga direktorgi. Oleksime pidanud Asconaga üle mere tulema. Aga kus sa sellega, me tahtsime selle autoga kõike teha, nii panka röövida kui tüdrukuid sõidutada. Ja Asconaga poleks see nii hästi õnnestunud.
Seisime endiselt liikumatult ühe koha peal. Me ei liikunud meetritki lähemale ja hoidsime end endiselt iluheki varju. Seisime seal nagu kaks abitut last, kellele jõuluvana on just teatanud, et kuna nad on halvad lapsed
olnud, siis kinki nad sel aasta ei saa. Minut-kaks möödusid vaikuses.
Meeleolu oli rusuv. Jahedas aprilliõhtus kadus mõneks ajaks müüt julgetest paadipõgenikest ja asendus müüdiga idast tulnud röövlijõugust… Aga teha
polnud midagi. Sealt maja juurest tuli minema minna.
Polnud enam mõtet huult edasi närida. “Ei ole võimalik, raisk," sosistas Raits läbi hammaste, kui olime juba tagasiteel. Ta hääles oli endiselt nii viha kui hämmeldus. “Raha, relvad, kõik… Mida me nüüd teeme?"
Mul ei olnud sellele ühtegi vastust. Kui politsei oli auto leidnud, siis pidid ju nad kusagil sealsamas olema? Kui nad oli auto leidnud, siis milleks oli vaja see minema viia? Miks ei jäänud nad sinna meid ootama, kuni autole järele tuleme? Ma ei saanud sellest kõigest enam aru.
“Ei tahtnud riski võtta,” arvas Raits.
“Mis kuradi riski? Piiranud terve rajoon meestega sisse.”
“Arvad, varastati ära?”
“Mõne tunniga… Helsingis?”
“Mis kuradi vahet seal on? Lähme kirjutame politseisse avalduse või?”
Tagasitee Caloniuksenkatule tundus pikk ja vaevaline. Meid oleks justkui paljaks kooritud ja alasti mööda linna veetud. Üks oli selge, sealt linnast tuli kiiresti minema saada. See on ainult aja küsimus, millal nad auto kaudu meieni jõuavad. Samas – kuhu oli nüüd minna? Ilma rahata.
Korterisse jõudes istusime laua taha ja hea mitu minutit valitses toas vaikus. Selle katkestas alles kell seina peal, mis lõi pool kaheksa.
“Kelle nimel auto on?” küsisin lõpuks, kuigi kartsin, et tean vastust.
“Minu.”
Nüüd oli olukorra kogu õudus lõplikult kohale jõudnud.
“Kaua neil läheb, et andmed Saksamaalt kätte saada?” See oli mõttetu küsimus, teadsime mõlemad vastust.
Sakslastel käis see ruttu.
“Mõne päeva ikka?” püüdsin kunstlikult mõlema tujul mitte veel sügavamale auku lasta vajuda, kuigi oli selge, et see oli puhas iseendale valetamine. Mingit paari päeva selleks vaja ei ole. Paar tundi kõige rohkem. Raits tõi meid reaalsusse tagasi.
“Mis mitu päeva? Neil on mu nimi juba käes!”
“Ei ole neil veel midagi käes. Ega need asjad nii kiiresti ka käi. Kui neil on kõik juba käes, siis ei saa me siit uksestki enam välja minna.”
“Polegi kuhugi minna! Kuhu sa lähed ilma rahata?”
“Millal see Sireti sõbranna tagasi tuleb?”
“Vist oli esmaspäev.”
“Ei jää me ootama mingit esmaspäeva. Täna läheme ära,” teatas Raits ootamatu otsustavuse ja taasleitud enesekindlusega hääles.
“Jah.” Olin nõus, et kui minna, siis kohe. Kui ainult teaks, kui kaugele viiesaja margaga, mis meil kahe peale alles oli, saab.
“Saadan Sireti poodi, toob juuksevärvi.”
“Mis sa talle ütled?”
“Midagi ei ütle, palun tuua.”
Pea tund aega hiljem Siret saabuski. Sai kohe ukse peal aru, et seekord on asjad meestega veel hullemad.
Nüüd oli ikka midagi päris hullu lahti. Kui me veel eelmisel päeval püüdsime kõike varjata, siis nüüd ei teinud kumbki meist isegi katset enam.
“Mis lahti?” ei suutnud Siret küsimata jätta. Ei saanud ka seekord sellele mingit arusaadavat vastust ja läks otsejoones kassi otsima. See oli ennast voodi alla ära peitnud ja ilmselt seal terve öö veetnud. Siret küll aimas, et tema poiss-sõber on mingi suuremat sorti jamaga hakkama saanud, kuid tal ei olnud mingit tahtmist sellest midagi teada…

Ta õngitses kassi voodi alt välja ja läks kööki, et sellele väikesele hallile olendile sooja piima alustassile valada. Seejärel pani ta vee keema ja küsis, kas keegi soovib teed. Keegi peale tema ei soovinud ja nii jäi ta sinna poest ostetud toiduga kohmitsema.
Enne kui teevesi jõudis korralikult keema minna ja kass oma kauaoodatud toidu ära süüa, kõlas telekast õhtu peauudiste tunnusmeloodia.

Kosmilise kõlaga kongid vaheldumisi teravamate lühikeste helidega, samal ajal laperdav ja värvi muutev kera ekraani meenutava logo sees. Õhtu peauudised. Oleks vale öelda, et me üldse midagi halba ei aimanud. Aga seda, mis järgnes, ei osanud kumbki meist oodata. Ekraanile ilmunud diktor ütles oma tavapärase "Hyvää iltaa!" ja lajatas meile kohe täiest jõust otsaette: "Täna kell 10:50 toimus Helsingi Käpylä Hop’i pangakontoris relvastatud rööv. Politsei kahtlustab relvastatud röövi kordasaatmises…" Ja enne, kui ta jõudis oma sissejuhatava lause lõpetada, vaatas meile telekast vastu tervet ekraani kattev Raitsi passipilt. Diktor jätkas ärevust rõhutaval tõsisel toonil: "Röövis kahtlustatakse pildil olevat Nõukogude Liidu kodanikku..."

Alex Lepajõe "Röövlinnud"

https://www.rahvaraamat.ee/p/r%C3%B6%C3%B6vlinnud-ii-osa/1028190/et?isbn=9789949883578