Angela Merkeli endine kolleeg: õudne, kuidas võib inimene väheste aastatega muutuda

 (14)

Angela Merkeli endine kolleeg: õudne, kuidas võib inimene väheste aastatega muutuda
Foto: Priit Mürk

Angela Merkel oli eesrindlik Saks Demokraatrliku Vabariigi noor ja planeeris oma karjääri selles kommunistlikus riigis. Kui Ida-Saksamaa kokku kukkus, kohanes ta väga kiiresti ja ka tema eluloost kadusid faktid tema edasipüüdlikkusest ja riigitruudusest SDV ajal. Ralf Georg Reuth kirjutab raamatus „Merkel“, et meedia korrutas ikka ja jälle klišeed pastoritütrest, kes eitas SDVd, aga Merkel ei olnud tegelikult kunagi selle võimu vastu.

Angela Merkel kuulus nende reformimeelsete sekka, kellel oli piisavalt mõtteerksust, et kohaneda uue reaalsusega, mille olid loonud inimesed Rostocki ja Suhli, Magdeburgi ja Oderi-äärse Frankfurdi vahel pärast seda, kui Kreml oli selle reaalsusega leppinud ja SDV maha kandnud. Merkel sai seda olla seepärast, et ta oli õppinud funktsionääriks, oskas aruka loodusteadlasena asjaolusid kaaluda ning teadis, et talle isiklikult on avanenud enneolematud võimalused teha poliitikukarjääri. Pealegi oli Merkelil olemas tutvusvõrgustik, kes teda jõudumööda toetas.

Seotud lood:

Igal pulgal tema karjääriredelil, mida mööda ta nüüd üles ronis, küsiti ikka ja jälle, kes on see naine, kelle kohta ei olnud sama hästi kui midagi teada. Seejuures korrutas meedia ikka ja jälle pealiskaudset klišeed pastoritütrest, kes eitas SDVd ning oli end sealt kuidagimoodi välja vingerdanud. Tema sõnaahtrust tema esimese elu suhtes peeti tema isikuomadusena kurtmisväärseks, ent viimaks lepiti sellega. Maski taha varjuda polnudki seega ülearu keeruline.

Loe veel

Sest Läänes suhtuti SDVsse ja sealsetesse pöördelistesse sündmustesse sedavõrd lihtsameelselt, et inimesi, kes glasnosti ja perestroika vaimus olid astunud SED-riigi vanakeste, Honeckeri juhitud reformipõlgurite vastu, võeti algusest peale võitlejaina vabaduse ja demokraatia eest, „ühena omadest“. Omaksvõtt läks seda kergemalt, et Merkeli astumine poliitikasse dateeriti septembrist 1989, mil DA esindas veel iseseisvas SDVs demokraatlikku sotsialismi, ümber detsembrisse 1989, mil reformiparteis arutati Saksamaade ühendamist. Ja seda, kes oli Angela Merkeli isa, teadsid siis, kui Merkel, kes oli oma lahutatud mehe nime alles jätnud, hakkas pärast Saksamaade taasühendamist kiiret karjääri tegema, vaid väga vähesed. Võib-olla ei olegi juhus, et Angela Merkeli neiupõlvenime on kuulsa Munzingeri biograafilise leksikoni 1990. aastate esimestest väljaannetest asjatu otsida.

Ükskõik, kui hästi õnnestus Angela Merkelil „harmoneerida“ oma esimest elu SDVs järgmisega CDU poliitikuna Läänes, ei kulgenud see päris ilma tõrgeteta. Nii juhtus kord ühes jutusaates, kus Merkel kõneles esimest korda SLV ministrina, mille peale võttis sõna professor Hans-Jörg Osten, tema endine kolleeg Teaduste Akadeemia füüsikalise keemia keskinstituudist. Oma lugejakirjas endisele SED tähtsaimale häälekandjale Neues Deutschland, mis üleminekuajal sai nimeks Sozialistische Tageszeitung, ütles professor järgmist: „On õudne, kuidas võib inimene väheste aastatega muutuda“. Osten meenutas, et tema instituudis oli „usin FDJ juhatus, mille agitatsiooni- ja propagandasekretär oli tänane proua minister. Proua Merkel korraldas FDJ õppeaastaid, kus vaieldi innukalt, kuidas SDV sotsialismi veel paremaks ja täiuslikumaks muuta. Iseäranis mäletan tema vaimustust reformide vastu, mille Gorbatšov Nõukogude Liidus algatas. Minu viimane kokkupuude proua Merkeliga oli detsembris 1989. Ka siis veel ei paistnud ta üldse sotsialismivastase võitleja moodi välja“.

Angela Merkel eitas seda kõike. Nii, nagu ta oli varem tahtnud avalikkust uskuma panna, et oli kooliõpilasena suurest vaimustusest Lääne-Saksamaa vastu SLV parlamendi kõige tähtsamaid debatte oma transistorraadioga „salaja kooli WCs“ jälginud, väitis ta nüüd, et ei ole agitatsiooni- ja propagandasekretär olnudki. Ajakirjanik Hugo Müller-Voggile ütles ta: „Ma ei mäleta, et oleksin kuidagi agiteerimisega tegelenud. Instituudis olin meie grupi kultuurivolinik“. Ja küsimusele, mida ta siis kultuurivolinikuna tegi, vastas ta: „Hankisin teatripileteid, korraldasin raamatute ettelugemisi“. Günther Krause, SLV endine transpordiminister, „iseõppinud“ idasakslane ning Angela Merkeli parteikaaslane, rääkis talle asja avalikuks tulles kohe vastu: Merkel oli kahtlemata agitatsiooni- ja propagandasekretär. „Ta ei propageerinud seal CDU idealistlikku maailmavaadet, vaid marksismi-leninismi (…) Agitatsioon ja propaganda tähendavad marksistlikku ajupesu. See oli tema töö – ja kultuuritöö see ei olnud,“ kõneles Krause.

Mõistagi töötasid SDVs FDJ funktsionääridena kümned tuhanded inimesed ja kes neist tahtis reaalselt eksisteerivas sotsialismis tõusta, sel oli kasulik seal tegutseda. Seda teab igaüks, kes on SDVs üles kasvanud või on „tööliste ja talupoegade riigiga“ veidigi tuttav. Miks aga ei tunnista seda Angela Merkel? Vastus on ilmselge: see ei sobi kuidagi kokku tema tähtsa kohaga Saksamaa ühtsuse parteis CDUs, mida juhtis Saksamaade ühendaja kantsler Helmut Kohl. SLV ministri või lausa liidukantsleri kuvandiga ei sobi kokku isik, kes oli veel 35. eluaastani järginud sotsialistlikke ideaale ning ei hoolinud turumajandusest ega Saksamaa ühtsusest.

Sobimatu on selline inimene teiselgi põhjusel. Sest millised on säärase minevikuga inimese poliitilised põhimõtted ja väärtus hoiakud? Need sünnivad inimese kujunemisaastail. Kuid Angela Merkel pidi oma karjääri SDVs peaaegu üleöö maha salgama, mis tõi kaasa palju probleeme. Paljud neist, kes 1989. aasta sügisel olid temaga õlg õla kõrval demokraatliku sotsialismi eest võidelnud, nagu näiteks SED reformikommunistid koos Gregor Gysiga, pidid järsku osutuma poliitilisteks vastasteks. Ja „poliitilistelt sõpradelt Ida-Euroopas“, kellelt Merkel oli väidetavasti palju õppinud, ei tohtinudki ta enam midagi õppida? Niivõrd fundamentaalse kannapöördega, nagu Angela Merkel selle tegi, ei saa poliitilistele veendumustele kohta jäädagi. Nii saab poliitikast võimumäng, eesmärk iseeneses. Ja kui see on nii, hakkab domineerima ajavaim – seesama ajavaim, mis on poliitikas ennekõike avaliku arvamuse küsitluste tõttu järjest tähtsamaks muutunud. Ajavaimule kuuletumine on kõige kindlam tee võimule ja populaarsusele.

„Merkel. Kriitiline pilk“, koostanud Philip Plickert. Kirjastus Helios 2018

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare