Ta sõbrad proovisid teda vabaks tirida, kuid ei saanud teda liigutada. Üks neist nägi vaeva, et Bågenholmi märgadest suuskadest kinni hoida, et ta veel rohkem jää alla ei vajuks, ja teine kutsus telefoniga abi, teades, et tema haavatud sõbrannat räsis peatamatu jääkülma vee juga, mis mööda mäekülge alla voolas.

Õnneks leidis Bågenholm jää alt õhutasku, muidu oleks ta olnud surmalõksus. Õhutasku lasi tal hingata, ent see ei kaitsnud teda külma eest. Kui minutid venisid ja abi ei jõudnud nendeni, kaotas ta aegamisi teadvuse. Pärast neljakümmet minutit oli ta sõpradele jäänud vaid pealtnäha elutu keha.

Võttis veel mõne aja, enne kui esimene kahest päästemeeskonnast kitsasse uhtorgu jõudis. Bågenholmi jalgade külge kinnitati köis, et teda kõvasti kinni hoida, ning siis asusid päästjad lumelabidatega kahekümnesentimeetrist jääkihti lõhkuma. Töö edenes aeglaselt, aga lõpuks, kui teine päästemeeskond teravama otsaga labidaga kohale jõudis, said nad ta vabaks tõmmata.

Nüüd oli Bågenholm vee all lõksus olnud juba ligi kaheksakümmend minutit. Ta ei hinganud ja keegi ei tundnud tema pulssi, mis tähendas, et tema süda ei löönud ja veri ei ringelnud enam. Silmadesse ereda valguse näitamine ei tekitanud mingit refleksi, murettekitav märk, mis võis tähendada, et ta oli külma temperatuuri ja õhupuuduse tõttu surnud.

Lähim haigla oli tunniajase lennu kaugusel, aga mäenõlvale kokkutulnud kamp keeldus alla andmast. Oodates helikopteri saabumist, tegid nad kõik endast oleneva, et kannatanut elustada, aga ta jäi kaameks ja liikumatuks. Sellise juhtumi puhul tuleb tavaliselt teha suust suhu hingamist, südamemassaaži ja teisigi elustamisvõtteid, kuid miski ei paistnud töötavat.

See Sea King helikopter viis Anna haiglasse. Foto Wikipedia

Rohkem kui kaks tundi pärast kukkumist, endiselt mitte ühtki elumärki näidates, viidi Bågenholm helikopteriga Tromsø ülikooli haiglasse. Tema sümptomid olid haigla töötajatele otsekohe tuttavad. See paistis alajahtumisena: kui kehatemperatuur langeb alla 30 °C, siis enamik inimesi kaotab teadvuse, 25 °C juures on tõenäoline saada südamerabandus. Ilma meditsiinilise abita võib surm väga ruttu saabuda.

Bågenholmi kehatemperatuur oli hämmastaval kombel vaid 13,7 °C. Ta oli erakordselt tõsine juhtum, kuigi selline seisund ei ole sealses Skandinaavia osas väga haruldane. Tromsø linn asub põhjapolaarjoonel ja seal on korraga maha sadanud isegi kaks ja pool meetrit lund. Kohalikes haiglates ravitakse inimestel tihti alajahtumist, aga kui haigla kiirabi ei suutnud pulssi tuvastada, said nad aru, et tegu polnud tavajuhtumiga.

Hea uudis oli see, et õhutasku ei lasknud Bågenholmil uppuda, aga nüüd pidi haigla läbi viima pika ja keeruka protseduuri, et näha, kas on veel võimalust patsienti elule äratada. Kokku kogunenud arstid ja õed teadsid, et mitte ühestki varasemast alajahtumise juhtumist ei olnud veel keegi nii suurest temperatuurilangusest paranenud.

Spetsiaalselt selleks sisustatud operatsioonisaalis ühendati Bågenholm keeruka masina külge ja talle pandi rindkeresse videosond, et jälgida tema südant. Elustamine jätkus, veenidest võeti ettevaatlikult veri välja, pumbati see läbi masina ja siis ettevaatlikult tagasi arteritesse. Lootus oli, et õrnalt verd soojendades saab patsient taas normaalse kehatemperatuuri ja tuleb meelemärkusele.

Selleks ajaks polnud ta näidanud mitte ühtki elumärki peaaegu neli tundi, kuid siis märgati üht nõrka südamelööki ja kohe pärast seda see kinnitati. Üheksa tunni jooksul taastus Bågenholmi pulss aeglaselt, samal ajal nägid vähemalt sada meditsiinitöötajat vaeva, et tema aju ja keha uuesti täielikule teadvusele tuua.

Sellegipoolest oli selge, et isegi kui tema südamelöögid normaliseerusid ja ta oma silmad mitu päeva hiljem avas, ei olnud ta sugugi terve. Mitte mingeid otseseid vigastuste jälgi tal ei olnud, ei ühtki katkist jalga ega kätt, sellest hoolimata ei saanud ta oma käsi-jalgu liigutada. Tema neerud ja seedesüsteem ei töötanud korralikult ja ta jäi vähemalt kaheks kuuks haigla intensiivraviosakonda. Meditsiiniliste masinate külge aheldatult vajas ta ööpäev läbi spetsialistide abi.

Imekombel polnud tema aju kahjustada saanud, mis on suurepärane tulemus kellegi kohta, kes ei näidanud mitu tundi elumärke. Sellist meditsiinilist imet pole mitte kuidagi võimalik seletada, peamiselt sellepärast, et mitte keegi pole kunagi varem taastunud 13,7 °C kehatemperatuurist. Seepärast uurivad siiani arstid üle kogu maailma Bågenholmi juhtumit. On saadud mitmeid väärtuslikke õppetunde, kuidas päästa nende inimeste elusid, kes on saanud insuldi, kannatavad maksapuudulikkuse või epilepsia käes või on alajahtunud.

Sellegipoolest arvab Bågenholmi arstide meeskond, et teab, mis võis põhjustada nii head õnne. Väga oluliseks peeti asjaolu, et eriti külm temperatuur jää all võis nende patsiendi kasuks töötada. Juba mõnda aega on arstid teadnud, et külm aju vajab vähem hapnikku kui soe aju, ja Bågenholm võis pärast külma jõkke kukkumist justkui talveunne jääda.

Tavaliselt ei juhtuks selline asi kunagi, aga ehk oli see ebatavaline õnnetusjuhtum, mis lasi Bågenholmi kehal täielikult maha jahtuda, enne kui ta süda lakkas töötamast. Kui tema aju oli piisavalt külm, vajasid ajurakud aina vähem hapnikku. Nii suutis ta aju mitmeid tunde vastu pidada tingimustes, mis muidu oleks ka kõige treenituma inimese tapnud.

Bågenholm oli kindlasti vormis, kuid tema paranemine ja hea tervise juurde jõudmine võttis rohkem kui aasta. Isegi siis ei olnud paranemine päris täielik. Mõned närvid tema kätes olid pöördumatult kahjustada saanud ja kahjuks pidi ta hülgama unistuse saada kirurgiks. Õnneks sai ta ümber õppida radioloogiks, arstiks, kes spetsialiseerub meditsiinilistele uuringutele ja ravitehnikatele, kus kasutatakse röntgenit ja ultraheli.

Radioloogiks kvalifitseerunud, asus Anna Bågenholm tööle koos arstide ja õdedega, kes olid ta elu päästnud, ja kõrvuti sõbraga, kes oli temaga sellel saatuslikul päeval mäel olnud ja kellest sai Tromsø ülikooli haigla helikopteri kiirabibrigaadi liige. Mõlemad on mitmeid kordi mäenõlvadele naasnud ja naudivad suusatamist ühel Põhja-Euroopa ilusaimal ja rikkumatumal maastikul.

David Long „ELUGA PÄÄSENUD. Uskumatud pääsemised ja hämmastavad ellujäämislood“, kirjastus Helios 2018