Siin on lõik sellest, kuidas Süüria salapolitsei Anna mehe Saidi vahistas.
Kord, kui Said kauples vanal Damaskuse turul kanga hinna üle, tuli minu juurde üks naine. Tema tõmmut nägu ja armsaid, peaaegu nukulikke näojooni raamis taevasinine loor.
„Oled sa Rootsist?” küsis ta kerge aktsendiga rootsi keeles.
„Jah, aga kust sa aru said? Kuulsid mind lastega rootsi keelt rääkimas?” küsisin vastu.
Peale mu silmade polnud ju muud näha. Ülejäänud nägu oli kaetud.
„Sandaletid! Ainult Rootsi õdedel on niisugused jalanõud,” vastas ta.
Kandsin nahast, firma Ecco, takjakinnisega sandalette. Oli nii tore tunne, et keegi mind ära tundis ja ma mõistsin, kui väga tunnen puudust sõbrannast, õest, kellega suhelda.
Ta rääkis, et on sündinud Eritreas. Oli mitu aastat Rootsis elanud, siis õppinud Saudi-Araabias ja praegu elas oma perega siin. Ta muudkui päris: Kes ma olen? Kuidas ma siia Süüriasse sattusin?
Said heitis mulle range pilgu. Me peame olema diskreetsed, oli ta alati öelnud. Ei tohi mingil juhul kellegagi kontakteeruda – peale nende, keda me juba tundsime ja võisime usaldada.
Jätsin naisega rutakalt hüvasti. Võibolla oleks temast mu sõber saanud. Tema taevasinine loor kadus rahva hulka. Enam ei kohtu me kunagi.
Kui rääkisin Saidile vestlusest Eritreast pärit olnud naisega, oli Saidi nägu ühtaegu lustakas ja kahtlev. Me mõlemad võtsime riske. Õhtuti jihadilaule kuulates sai Saidile harjumuseks keerata heli põhja. Kindlasti kuulsid seda ka naabrid. Aknad olid ju pärani lahti.
Ma ei tea, miks me polnud ettevaatlikumad. Illusioone meil polnud, me teadsime, et Süüria on nuhkide, vastuluure ja salavanglatega politseiriik. Inimesed läksid lihtsalt kaduma.

Said hakkas parajasti välja minema, kui mulle tuli kõne ja ma sättisin end välisuksele ette. Lihtsalt oli niisugune tunne, et ma ei tahtnud teda ära lasta.
„Jää koju,” ütlesin ma.
Tal polnud plaanis midagi ohtlikku, pidi ainult uut korterit vaatama, loodetavasti madalama üüri ja ilma tarakanideta.
Itsitades püüdsin Saidi kinni pidada, aga talle see ei meeldinud. Kiire musi ja „Salam!”.
Möödusid tunnid. Oli juba pärastlõuna, kui uksele koputati. Mitu korda ja kõvasti. Mehehääl hüüdis midagi. See polnud Said.
Kadusin kööki riietuma, ühtlasi palusin Anasil uks lahti teha.
„Ütle, et onu pole kodus,” õpetasin last.
Kuulsin mitut meest Anasiga rääkimas. Siis helises telefon. Saidi hääl oli imelik ja vaoshoitud.
„Meile tulevad praegu võõrad mehed,” ütlesin ma.
„Pane niqab selga!” jõudis ta enne kõne katkemist öelda.
See oli viimane kord, kui ma tema häält kuulsin. Möödus palju aastaid.
Edasi läks kõik kiiresti. Värisevi käsi püüdsin kustutada telefonikontakte, aga ei leidnud nuppu “kustuta kõik“. Enne kui kööki astusid politseinikud ja telefoni ära võtsid, jõudsin kustutada ainult Abu Ibrahimi Rootsi numbri.
Lugesin kokku vähemalt kümme meest, aga küllap oli neid rohkem. Mundrite asemel olid neil seljas teksad ja särk. Niipalju kui mina nägin, neil relvi polnud, aga oli ilmselge, et nad on salateenistusest. Diktaator Bashar al-Assadi salapolitseist.
„Kas teid ühe naise ja laste kohta liiga palju pole?” nähvasin ma.
Keegi ei teinud minu jutust välja. Enamus politseinikest ei vaadanud minu poolegi. Aga üks hõredate juustega vanem mees, vist kogu operatsiooni juht, pöördus minu poole. Ja küsis araabia keeles, kus „see teine naine” on.
„Siin olen ainult mina lastega,” vastasin ma.
Mulle turgatas pähe, et meie pika jälgimise käigus polnud nad märganudki, et Saidi ema ära sõitis.
Hõredate juustega mees käskis meil elutoas istuda. Lapsed istusid minu vastas. Vaatasime vaikides, kuidas nad arvuti koos kõige selle juurde kuuluvaga ära võtsid. Juhtmed, cd-plaadid jihadilauludega, arvutimängud ja kopitud Mr Beani-filmid.
„See arvuti on minu, mitte mu mehe oma! Millal ma oma asjad tagasi saan?”
Politseiülem ei vastanud, aga esitas korraldusena kõlava küsimuse:
„Kus te passid on?”
Läksin magamistuppa, tõin enda ja laste Rootsi passid ning võltsitud Maroko passi, millega Said oli sisenenud Süüriasse. Mees uuris neid ja ta nägu lõi särama.
„Me arreteerisime teie mehe. Ja tema on alžeerlane, mitte marokolane,” ütles ta.
„Tal on Maroko pass,” ütlesin ma, kinnitamata politseiniku sõnu, samas ei olnud see valetamine.
Läbiotsimise lõpetanud, läksid politseinikud ära, ütlemata midagi selle kohta, mis meist edasi saab.
„Homme, homme,” sain vastuseks oma küsimustele.
Kui jäime üksi, vajusin diivanile. Lapsed klammerdusid minu külge. Anas küsis, mis Saidiga on ja mina vastasin ausalt.
„Politsei pani ta vangi.”
Poisid kartsid, aga ei nutnud. Ent Sara käitus nagu tavaliselt.
„Eks me näe, mis nüüd saama hakkab,” ütlesin ma.
Õhtul läksin akna juurde ja vaatasin välja tänavale. Laternaposti all seisid kaks suitsetavat politseinikku.
„Nad valvavad meid, tule, vaata!” hõikasin Anasile.
Vastuluurepolitseinikud märkasid meid Anasiga aknal ja elavnesid. Tõmbasin kardina kiiresti akna ette.
Pea oli vastusteta küsimusi täis. Mida nad Saidiga tegid? Mis meist saab? Ja kes meid üles andis?
Kindel oli ainult üks asi. Ilma telefoni ega internetita ei saa ma kellegagi Rootsis ühendust, et abi paluda ja juhtunust rääkida.
See juhtus 12. juulil 2003 ja selleks ajaks olin Süürias olnud kuus nädalat.
Hommikul tegin lastele nagu ikka mannaputru. Pärast hommikusööki piilusin aknast välja tänavale. Politseinikke polnud näha.
„Vaatame, mis saab, kui prügi välja viima lähen,” ütlesin poolenisti endale, poolenisti Anasile.
Nad avastasid mu poolel teel prügikasti juurde.
„Sa ei tohi siin olla! Keelatud!” hüüdis noor paks mees minu poole tormates.
Ta seisis mulle teele ette ja takistas mind edasi minemast, tema lodeval näol oli ebalev ilme.
„Tõesti? Kes meile siis süüa ostab, kui ma väljas käia ei tohi?” küsisin mina. „Mul on kolm last, kes süüa tahavad!” jätkasin häält tõstes.
„See on käsk, mine sisse!” ütles mees.
„Siis pead selle endale võtma,” ütlesin ja kukutasin prügikoti ta jalge ette.
Hetkelise segaduse järel ta kummardus ja võttis koti maast. See oli minu jaoks võit.
Pöördusin demonstratiivselt ümber ja kõndisin tagasi korterisse.
Paar tundi hiljem koputasid kaks erariietes politseinikku mu uksele. Üks oli see sama noor ja paks, natuke ebalev mees, kes mu prügi ära viskas. Teine oli ebameeldiv. Naeris mõnitavalt ja küsis hoolikalt artikuleeritud araabia keeles, kas ma tahan minna süüa ostma.
Nad eskortisid minu ja lapsed teisel pool tänavat asuvasse juurviljakauplusesse ja toidupoodi. Irvitaval mehel oli käes raadiotelefon. Panin tähele, et inimesid põikasid tema eest kõrvale ja vahtisid talle järele. Kõik kartsid.
Oli keskpäev ja nii palav, et mõte ei töötanud. Õhk haises tolmust ja heitgaasidest. Higi voolas mustade rõivakihtide all. Koju olin ostnud täiesti kasutamiskõlbmatut kraami. Suure purgi curryt. Kaks kotti sidruneid. Aga mitte leiba ega mune.
Järgmisel päeval, 14. juulil 2003, oli mu sünnipäev.
Hiljem sain teada, et mu vanemad olid helistanud Saidi telefonile ja tahtnud mind minu kolmekümne teisel sünnipäeval õnnitleda. Vastaja oli öelnud, et ta on mu mees ja et minuga on kõik korras, aga et ma ise ei saa kahjuks rääkida.
Minu vanemad olid Saidiga kohtunud vaid korra ja ei jaganud, et see oli bluff.

Õhtuti valvurid vahetusid. Meie ukse ees tänaval tammusid aeglaselt edasi-tagasi kaks salapolitseinikku. Irvitaja ja paks poiss.
Mina muudkui mõtlesin, kuidas oma hädaolukorrast Rootsi teada anda. Sain aru, et kõik oleneb nüüd minust. Kuskilt mujalt pole abi loota. Oleme vangid omaenda kodus.
Nägin ainult üht võimalust – Anas. Politseinikud ei olnud mu vanemat poega koraaniõpingutel käimast takistanud. Ta hakkas seitsmeseks saama ja käis mitu korda nädalas üksi mošees. Mošee asus paari kvartali kaugusel, veerand tundi kõndimist, tema teele jäi mitu telefoniautomaati.
Kui aeg tundus sobiv, andsin Anasile telefonikaardi, mida politseinikud polnud leidnud, ja paberitüki vanaema ja vanaisa numbriga. Juhendasin poissi põhjalikult. Kallistasin teda pikalt ja saatsin teele, ise endamisi palvetades. Aknast nägin tema väikest kogu minema lippamas. Valvurid lasksid ta läbi.
Ootamine oli talumatu. Kui ta kolme tunni pärast tagasi polnud, tulid politseinikud üles küsisima, milles on asi. Ma kartsin, et Anasil läks halvasti.
„Lähme, toome ta ära,” ütlesid politseinikud.
Nad peatasid tänaval takso. Irvitaja istus juhi kõrvale. Adam, Sara ja mina tagaistmele. Teine politseinik jäi sinna.
Sõidu ajal otsisin silmadega Anasi. Irvitaja lobises juhiga, aga ta rääkis mingit murrakut ja sõnad kadusid mootorimürasse. Ma ei kuulnud. Juht noogutas aegajalt, paistis olevat rahulik mees.
Parkisime mošee ette. Irvitaja läks Anasi otsima ja jättis meid autosse. Siis juhtus midagi üllatavat. Taksojuht vaatas mind diskreetselt tahavaatepeeglist.
„Oled sa välismaalane? Kust?” küsis juht.
Ma vastasin lühidalt ja tõeselt ning juht jätkas:
„Mul on kahju, et sinuga nii läks. Süürlased ei ole halvad, aga see mees on salapolitseist ja ohtlik. Su mees on juba vangis. Kui ta su poja kätte saab, hoolitseb ta selle eest, et ka teid vangi pannakse. Sina ja kõik su lapsed. Aga ma saan sind aidata ...”
Ta rääkis kiiresti, tasa ning žestikuleerimata, ise jälgides ega politseinik ei tule.
„Anna mulle oma isikunumber, kähku!, lähen Rootsi saatkonda ja annan neile teada.”
Ta rebis kindalaekas oleva pappkarbikese servast väikese tüki, kirjutas sinna minu nime ja isikukoodi ning pani taskusse. Tegi seda kõike samasuguste rahulike liigutustega. Täpselt siis, kui ta oli sellega ühele poole saanud, saabus Irvitaja tagasi. Ta oli vihane.
„Su poega siin pole! Kas sa oled kindel, et ta tuli just sellesse mošeesse?” küsis ta.
„Võibolla läks ta juba koju,” vastasin mina. Tegime autoga paar tiiru ümber kvartali, vaatasime ehku peale ringi ja sõitsime tagasi.

Anna Sundberg, Jesper Huori „Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega“, kirjastus Varrak 2016