Anton Hansen-Tammsaare ja Käthe abielu lugu – naine pani mehe teadmata ajalehte abieluteate

 (1)

Anton Hansen-Tammsaare ja Käthe abielu lugu – naine pani mehe teadmata ajalehte abieluteate
Kirjanik Tammsaare tutvub koos Käthe ning tütre Riita ja poja Eerikuga Albu valla aukodaniku diplomiga ja auaaadressiga 2.veebruar 1938A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel

Tammsaare proovis esialgu endast 18 aastat nooremat neiu Käthet siiski eemale hoida, kirjutades, kui vana, haige ja väeti ta on, kuid see muutis huvi ainult suuremaks. Käthe kirjutas Antonile: „Olge või pidalitõbine, mina ei pelga end teiega siduda.” Hansen üritas nüüd võtta isalikult õpetavat hoiakut, kuid Käthe ei teinud sellest väljagi. Nii kirjutab Mart Laar raamatus „Eesti suured armastuslood“ Eesti ühe loetuma ja hinnatuma kirjaniku abielust.

„Naine on kui kuutõbine, kes kõnnib julgelt ka seal, kus mees tagasi kohkub,” kirjutas värske abielumees Anton Hansen-Tammsaare näidendis „Juudit” ilmselt oma naist silmas pidades. Abikaasat on ta väidetavalt kasutanud prototüübina Karini kuju loomisel „Tõe ja õiguse” IV osas. Vähesed on seejuures tähele pannud, kui palju vaikne Indrek Karinit tegelikult kõigele vaatamata armastab. Nagu ka Tammsaare oma naist.

Anton Hansen sündis 1878. aastal Järvamaal, Albu metsade vahel 10-lapselises taluperes. Saanud alghariduse kodus, õppis ta küla­koolis ning seejärel Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Siin mõjutas teda tugevalt õpetaja, tuntud luuletaja Jakob Tamm, kes kultuurihuvilist noormeest kirjanduse juurde suunas. Hansen siirdus edasi õppima Tartusse Treffneri gümnaasiumi ning tegi gümnaasiumi lõpueksamid Narvas. Uue maailma ja tutvuskonna avas noorukile töö Teataja toimetuses Tallinnas. 1907. aastal astus Tammsaare Tartu ülikooli õigusteadust õppima, kuid riigieksamid jäid tervisehädade tõttu tegemata, sest tuli minna Krimmi tervist parandama. Ülikoolis astus Tammsaare üliõpilasseltsi „Ühendus”. Kodumaale naastes elas Hansen aastaid Koitjärvel venna juures.

Loe veel

Seotud lood:

Vaiksel ja tagasihoidlikul algajal kirjanikul oli olnud mitmeid põgusaid kiindumusi. Oma tulevase naise Käthega kohtus Tammsaare esimest korda, kui see oli 11-aastane plikatirts, ning arusaada­valt ei mäletanud noor üliõpilane sellest hiljem midagi. Käthe meenutab, et oli kirjanikuhärra juba sel hetkel „ära märkinud”. Käthe-Amalie Veltman oli sündinud 1896. aastal Tallinnas, kuhu tema vanemad olid kolinud Jõelähtme kihelkonnast.

Uuesti kohtuti alles 1915. aastal Päevalehe toimetuses, kus neiu Käthe Veltman juba korrektorina töötas. Lähem tutvus algas, kui Käthe koos vanematega Paukjärvel väljasõidul käis. Koos käidi pikkadel jalutuskäikudel ja peagi tuli Hansen Tallinna, et neiu Estonia teatrisse ja kontserdile viia. Edasine on arvatav – Käthe armus vanemasse laia silmaringiga härrasmehesse ning ega Hansengi päris ükskõikne polnud. Ta proovis esialgu endast 18 aastat nooremat neiut siiski eemale hoida, kirjutades sellele, kui vana, haige ja väeti ta on, kuid see muutis huvi ainult suuremaks. Käthe kirjutas Antonile: „Olge või pidalitõbine, mina ei pelga end teiega siduda.” Hansen üritas nüüd võtta isalikult õpetavat hoiakut, kuid Käthe ei teinud sellest väljagi.

See Käthe foto on tehtud arvatavasti 1920. Foto A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel.

Käthel oli selleks ajaks täpselt selge, mida ta tahab. Hansen kutsus neiut Koitjärvele külla, kuid see tõrkus, sest nad polevat abielus. Lepiti kokku, et kui nad peaksid kunagi abielluma, avaldaksid nad kuulutuse ajalehes. Siis tundis Käthe aga, et peigmees hakkab käest libisema, ning sai naiseliku vaistuga aru, milles asi – Hansenil oli Koitjärvel uus romantiline armastus tekkimas. Käthe otsustas ohjad haarata, sõitis Hansenile Koitjärvele külla ning ulatas perroonile vastu tulnud mehele sõna lausumata ajalehe, mille esiküljel ilutses suur kuulutus „Artur Hansen ja Käthe Hansen, sündinud Veltman, abielusse astunud. 7. juuni 1919”. Käthe on hiljem pihtinud, et sel hetkel ta ei teadnud, kas Hansen teda mitte kohe minema saada. Hansen oli tõesti vihane ja nii vapustatud, et ei suutnud hobustki juhtida. Käthet ta siiski minema ei saatnud ning nii jäi avalikkusele teadmata, mida kuulutus Hansenite abielust tegelikult tähendas. Sügisel oli Hansen siiski Tallinnas Käthe ukse taga ning poole aasta pärast abiellusid nad päriselt. Peigmehe poolt olid abielu registreeri­misel tunnistajaks üliõpilasseltsi kaaslane August Arras ja advokaat Rein Eliaser, pruudi poolt endine kolleeg ja peatne sõjaminister August Hanko ning Anton Palvadre.

A.H.Tammsaare portree 1925. Foto A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel

Abiellumine ja tütre sünd langes kokku Tammsaare loomingulise õitsengu algusega. Ta luges tütart oma elu suurimaks loominguks ja see vabastas ta otsekui mingist painest. Ilmusid „Juudit” ja „Kõrb­oja peremees”, mille mõlema naispeategelased meenutavad mitme omaduse poolest kirjaniku enda naist – igatahes kosisid nad mõlemad ise endale mehe. Edu õhutas Tammsaaret veelgi aktiivsemalt kirjutamisele pühenduma. Ta üüris Eliaserite juures endale ärklitoa, et saaks rahus kirjutada. Üksteise järel valmisid „Tõe ja õiguse” viis osa. Ise elas kirjanik vähenõudlikult, kuid pere jaoks polnud tal millestki kahju ning ta võis olla üsna laia joonega. 1932. aastal kolis pere Kadriorgu avarasse üürimajja, suveks üüriti Narva-Jõesuus mitmekorruseline maja. Peres peeti ajuti kahte teenijat.

Tammsaare abielu võib mõnele eriarvamusele vaatamata õnnelikuks pidada. Tammsaare soovis kirjutamiseks rahu ja vaikust, mida alati polnud kodust kerge leida, kuid selle all tuleb rohkem mõista rahu inimestest üldse, mitte konkreetselt abikaasast. Käthe selgelt inspireeris teda, mitmed Tammsaare naiskangelased oleksid otsekui Käthe pealt maha kirjutatud. Suviti kirjutas Tammsaare siis, kui pere oli suvitama saadetud. Kui raamat valmis, luges ta selle naisele ette, kontrollis reaktsioone ja arutas läbi. Karini kuju loomisel oli Käthe enda sõnul omamoodi katsejänes, kelle naiselikke reaktsioone kirjanik erinevaid situatsioone luues testis. Lisaks romaanide kirjuta­misele oli Tammsaare viljakas esseist ja tõlkija.

Tammsare perega Narva-Jõesuus suvitamas. Fotod: A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel

Pingelise tööga lõid vanad tervisehädad uuesti välja ja Tammsaare hakkas väsima. Töötempot alandada ta siiski ei püüdnud. 1. märtsil 1940 tundis Tammsaare end juba hommikul halvasti, kuid ruttas siiski linna asju ajama. Pärastlõunal koju jõudnud, läks ta oma tuppa tõlketööd jätkama ning siit ta leitigi – 62-aastast kirjanikku oli tabanud südamerabandus. Viimane, mis ta Leo Frobeniuse romaanist „Jumala külaline” tõlkida jõudis, oli lause: „Kui jumala külaline koju jõudis ja tahtis üle oma ukseläve astuda, langes ta surnuna maha.” Mine tea, vahest tuli surm Tammsaarele õigel ajal, vähemalt jäid Teise maailmasõja õudused tal nägemata. Sellest, mis Tammsaarega võinuks nõukogude võimu „viljastavates” tingimustes juhtuda, annab aimu tõsiasi, et Hansenite abiellumise neljast tunnistajast suri vabaduses ainult üks – August Arras ja temagi paguluses. Teised kolm surid Siberis vangilaagris.

Mehe surm oli Käthele raske löök, kuid ta polnud seda sorti naine, kes oleks saatusel lasknud end alla suruda. Teatavas mõttes tõusis ta alles nüüd abikaasa varjust välja, sest oli selleks lihtsalt sunnitud. Tammsaare oli küll maininud, et tema surma korral ei peaks Käthe üksikuks jääma, vaid uuesti abielluma, kuid Käthe ei abiellunud. Ta pidi esiteks peret üleval pidama ja teiseks hoolitsema abikaasa loomingulise pärandi eest. Käthe omandas kiiresti rahvakirjaniku lese staatuse, kellele oli rohkem lubatud kui tavakodanikele. Sõja puhkedes kauples Käthe täitevkomiteelt välja õiguse Lasnamäelt ehitusmaterjale saada, et endale Kadriorgu korralik varjend ehitada. Saksa komandantuurile aga seletas ta, et rahvakirjaniku kodu vajab kaitset, ja selle ette paigutati kaks õhutõrjekahurit. Paraku unustas Käthe, et õhutõrje kipub ka ise pomme ligi tõmbama ning nende kodu pääses vaevu mahapõlemisest, kui naabermaja täistabamuse sai. Edaspidi jooksis Käthe, lapsed ja kohver Tammsaare käsikirjadega kaasas, Koidula tänava varjendisse.

Sõja järel keskendus Käthe abikaasa loomingu eest hoolitsemisele. Klassiku lese roll sobis talle. Tammsaarest sai progressiivne realist, kuigi oleks võinud saada ka kodanlik natsionalist. Selleks ei hakanud Käthe muuseas välja mõtlema lugusid, kuidas Tammsaare juba karjapoisipasunast „Internatsionaali” puhus. Tammsaare loomingule oli avatud kogu Nõukogude Liit, tema raamatud ilmusid tohututes tiraažides ja neid tõlgiti üha rohkematesse keeltesse. Lopsaka keelekasutuse ja ekstravagantse riietusstiiliga Käthet peljati ametiasutustes ning kui levis kuuldus, et „klassiku lesk on jälle lahti pääsenud”, üritasid kõik põgeneda.

Käthe ja Riita 1950. aastatel. Foto A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel.

Käthe ajas aga vankumatult oma rida.
Tammsaare 100. sünniaastapäeva suurejooneline tähistamine 1978. aastal kroonis Käthe aastakümnetepikkuse töö mehe mälestuse jäädvustamisel. Nende majas Kadriorus avati lõpuks ometi kirjaniku majamuuseum. Käthe elutöö oli tehtud ja ta võis rahus surra, mida Käthe Hansen 1979. aastal tegigi. Viru parki püstitati aga Tammsaarele monument. Mõtlikult istuva kirjaniku taga võiks sellel seista ka tema kange naine, kelleta Tammsaarest oleks vaevalt saanud see, kes ta oli.

Mart Laar „Eesti suured armastuslood“, kirjastus Varrak 2017

http://www.varrak.ee/product/21767/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised