Anu Jänes: kuidas olnuks kõik siis, kui emal-isal õnnestunuks jõuda üle mere võõrale maale

 (2)

Anu Jänes: kuidas olnuks kõik siis, kui emal-isal õnnestunuks jõuda üle mere võõrale maale
rahva raamat

Näib, et miski ei saa tumestada väikse tüdrukutirtsu päevi, kui tal on ema-isa, kaitsev katus pea kohal, pelgupaik hobusetallis, oma metsavälu ja kummelilõhnane koduõu. Aga on 1950ndad aastad… Kogenud raamatutoimetaja Anu Jänes pani kirja enda ja oma lähedaste mälestused sõjajärgsest Eestist.

Põgenikevoorid kulgesid mööda kõrvalisi teid. Siit-sealt külavaheteedelt lisandus aina uusi ja uusi tulijaid, kuni lõpuks sulandusid kõik üheks suureks vooluks. Ikka mere poole. Teedele kuhjusid lausa ummikud ja liikumine edenes vaevaliselt. Osalt ka seetõttu, et Vene lennukid pikeerisid vooride kohal, kus liikus Saksa vägesid. Juhtus sedagi, et maanteele jäid maha kraamikoorma ette surnud hobused, hukkus ka inimesi. Oli plaan Läänemaale välja jõuda, sest voorides levisid kuuldused, nagu oleks üle mere minek rannas lahedalt korraldatud. Rumal mõte küll, aga mida paanikas inimestelt ikka oodata. Ja muidugi mängis oma osa ka sakslaste kihutustöö: mitukümmend korda päevas kutsuti raadios rahvast üles kodudest põgenema, evakueeruma. Kabuhirmus inimestele oli see ainuke lootusekiir. Kuid see kustus peagi... Sakslaste propaganda oli rahvast kodudest pagema ärgitades sisendanud teeleasujatesse usku, justkui suudetaks Vene väed kusagil Eesti pinnal peatada. Ometi olid venelased juba mereni välja jõudnud. Nüüd tuli käigupealt otsustada, kuidas edasi. Jäi vaid tagasitee. Enne kui julgesime koduteele asuda, redutasime paar-kolm ööd Ohukotsu küla serval asuva talu heinalakas. Kõige hullemaks juhuks mõlkus mõttes ka äärmuslik valik. Surm siin või Siberis...

Seda lugu vanemate luhtaläinud põgenemisest oli Ann kuulnud oma emalt siis, kui ta hakkas maailma asjadest juba aru saama. Ja hiljem oli ta nii mõnigi kord mänginud mõttega – kuidas olnuks kõik siis, kui emal-isal õnnestunuks jõuda üle mere võõrale maale. Kas oleks ta siis üldse olemas olnud? Ja kui, siis millisesse maailma oleks ta sündinud, mis mõtteid mõelnud või mis radu astunud. Aga see kõik oli „kui“.

Loe veel

Nüüd oli ta siin. Eemal suure maailma kärast ja saginast. Kauges külas ühes talus. Mida küll taluks õigupoolest enam pidada ei saanudki. Kolhoosikord oli maast üle käinud ja „õnne õuele toonud“. Endiste peremeeste jalg ei astunud oma kunagistele põldudele enam külvama ega lõikama, karjalaudas vaatasid vastu tühjad sõimeavad ja mõned lagunenud hobuseriistad. Anni kodumaja jäi suurtest teedest kõrvale kaugele metsaveerde. Siinsamas ligidal lösutas ka vana rehetare, esivanemate kunagine eluase, õigemini see, mis tarest veel alles oli. Hunnikusse vajunud pehkinud palgid, tahmunud parrejäänused ja suur haigutav reheahju suu. Varemete ümber lillatav lokkamislustist pöörane põdrakanep varjutamas hääbumise nukrust. Ja kõige selle kohal kummaline seletamatu lõhn, mis ehk õige pisut meenutas õuekummelit.

Ometi oli eluasememuru siit ammu kadunud. Kadunud olid selles käänlevad jalataldadest soojad rajad ning läinud olid tare asukad. Heal juhul võis neist ehk veel midagi mäletada üksik väändunud metsõunapuu. Praeguse elumaja juures kõrgusid Anni vanaisa istutatud pärnapuud, mis suviti valendasid õitest, helisesid mesilastest ja pillutasid magusat lõhna. Laudast kopliväravani kulgevat karjateed ääristasid taevakõrgu kuused, mille tippu vaatamiseks pidi tüdruk pea kuklasse ajama, nii et ei näinudki enam muud kui tumerohelisi kuuselatvu ja rändavaid pilvelaevu. Ta võis vaid vaimusilmas ette kujutada karja seda teed mööda igal hommikul varavalges rohumaale rühkimas ja õhtul loojangul raskete udaratega koju, tuttavate lõhnade poole kiirustamas, saatjaks kõlisev karjakell juhtlehma kaelas. Seda karjakella kandis nüüd nende pere ainuke piimaandja. Anngi oli lehma karjamaale ajanud ja tema kannul päris kaugele metsateele välja jõudnud. Selle tee ääres olid talle juba tuttavaks saanud suure lohuga kivi üksiku kase all, värisevate lehtedega haavapuud ja silmaulatusse jääv väike tiik. Kohati oli tee üsna pehme ja auklik, nii et hobusemeestelt nõudis tükk tegemist, et piimavanker või puukoorem sügavatest porilompidest läbi sõites püsti hoida. Ann teadis seda täpselt, sest kui piimamees Eedi, väike käbe kiilaspäine vanamees, oma piimavankriga Anni koduõuest metsateele Laane talu poole keeras, võttis ta tema ja naabritüdruku Teele nii mõnigi kord vankripärasse sellele retkele kaasa. Eedi tegi oma vankriga iga päev külale tiiru peale. Sõitis hobust nõõtades õuelt õuele, tõstis jälle ühe piimanõu vankrisse lisaks, kuni lõpuks jõudis täislastiga Pedja meiereisse. Meierei oli suur valge kahekorruseline hoone raudteejaama lähedal. Piimast saadud pisuke tulu kulus rasketel aegadel igas majapidamises hädasti ära. Peredes oli kohustuslikus korras sisse seatud piimaraamat, karedate koltunud lehtedega kitsuke klade, kuhu sai kõik täpselt kirja pandud – millal ja kui palju piima anti, kui palju lõssi, kui palju võid lehmapidajale selle eest arvestati. Kui just kodus ise käsitsi võitegu ette ei võetud, siis oligi maal ainuke viis seda meiereist saada. Kollakasse pärgamenti pakitud suured kollased võipakid lõhnasid nii imeliselt. Sellest lõhnast aimus lüpsisooja piima ja valget ristikut.

Annil oli Laande rohkemgi asja kui ainult lustisõidule. Metsa taga lagendiku ääres hallide pleekinud seintega majas elas tema isapoolne vanaema. Mida kaugemale tee kulges, seda kõrgem ja tihedam mets vastu tuli. Eemalt seletas silm juba taamal helendavat lagendikku ja kauguses sinetavat metsaviiru, kuid enne veel pidi teeline mööduma kuusikutukast. See võttis alati pisut kõhedaks. Tee pealt ei paistnudki kuusik teab kui päratu, ent esmamulje oli petlik. Tegelikult laius ta üsna kaugele, läks tagapool järjest sügavamaks, ulatus otsapidi Vanatoa ja Laane talu maadele. Selle kuusikuga seondus põnevaid lugusid, millest hiljem nii mõnigi oli Anni kõrvu ulatunud.

Anu Jänes "ÕUEKUMMELIST KADUVIKKU", Rahva Raamat 2018

/www.rahvaraamat.ee/p/%C3%B5uekummelist-kaduvikku/1028100/et?isbn=9789949722730

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare