Ärevushäirete ravija: hirm on õpitud käitumisviis, aga õpitut on võimalik unustada

 (6)

Ärevushäirete ravija: hirm on õpitud käitumisviis, aga õpitut on võimalik unustada
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Kujutage endale ette, et aastane laps istub keset tuba ja mängib ehitusklotsidega. Tema ema istub kusagil kõrval ja jälgib tähelepanelikult lapse mängu. Äkitselt tuleb tuppa suur ja lapsele tundmatu koer, kes ligineb lapsele. Esimene asi, mida laps koera märgates teeb, on kontakteerumine emaga pilgu kaudu. Mitte situatsioon, vaid just ema käitumine on otsustav, kas laps tunneb hirmu.

Albert Einstein on öelnud: „Suurim hullumeelsus on jätkata sama asja tegemist ja oodata varasemast erinevat tulemust.“

Ärevushäirete ravile spetsialiseerunud psühhoterapeut Klaus Bernhardt kirjutab raamatus „Paanikahäired ja nendest vabanemine”, et see tsitaat kirjeldab väga hästi, kuidas tänapäeval ärevushäiretega patsientidega ümber käiakse - samu ravivorme praktiseeritakse ikka ja jälle, olgugi et need sageli üldse ei aita.

Samaaegselt ignoreeritakse uusi ja teedrajavaid aju-uuringute tulemusi. Selle asemel et kasutada neid teadmisi ja lõpuks ometigi ka paremaid ravimeetodeid, kirjutatakse välja antidepressante ja kasutatakse ravimisviise, mida pole juba aastakümneid oluliselt edasi arendatud. Seejuures on meil just viimase paarikümne aastaga saadud palju uusi teadmisi ajust ja selle funktsioneerimisest. Tänu kuvamisprotseduuridele võime me näha oma halle ajurakke mõtlemisprotsessis. Me saame testida, missuguseid reaktsioone vallandavad teatud mõtted ja mentaalsed harjutused ning ekspertidel on võimalus interneti kaudu selle kõige üle ka mõtteid vahetada.
Me teame üsna täpselt, mis peab ajus toimuma selleks, et paanikahood üldse tekkida saaksid, ja ka seda, mida tuleb teha, et sellest hirmust üle või jagu saada. Kõiki võtteid, mida selles raamatus on kirjeldatud, oleme oma praksises juba aastaid testinud ja neid üha täiustanud. Arvatavasti on teil raske uskuda, aga keskeltläbi 70% meie patsientidest vajab vähem kui kuut raviseanssi, et täielikult oma paanikahoogudest vabaneda.

Seotud lood:

Hirm on õpitud käitumisviis

Loe veel

Kujutage endale ette, et aastane laps istub keset tuba ja mängib ehitusklotsidega. Tema ema istub kusagil kõrval ja jälgib tähelepanelikult lapse mängu. Äkitselt tuleb tuppa suur ja lapsele tundmatu koer, kes ligineb lapsele. Esimene asi, mida laps koera märgates teeb, on kontakteerumine emaga pilgu kaudu. Mitte situatsioon, vaid just ema käitumine on otsustav, kas laps tunneb hirmu või sirutab uudishimulikult looma poole käe. Kui laps näeb ema silmis hirmu, siis võtab ta instinktiivselt selle emalt üle ja hakkab võrdlemisi kähku nutma. Aga kui ta näeb naeratavat ja lõõgastunud ema, siis tähendab see, et koerast ei lähtu mingit ohtu ja vastavalt sellele võib toda probleemideta käega katsuda ja lähemalt uurida.

Selle protsessi toimumise kindlustavad peegelneuronid, mis on olemas igal inimesel. Need kannavad hoolt selle eest, et me hakkame väikesest peale jäljendama oma hooldaja käitumist ja seeläbi intuitiivselt õppima kõike seda, mis meie jaoks võib olla hea või, tahtes selgemini väljenduda, on just halb. Selles on kindlasti ka põhjus, miks lapsed, kes on üles kasvanud kodus, kus küllaltki palju mängitakse koos koertega, tunnevad äärmiselt harva koertefoobiat.

Inimestel on algselt vaid kaks hirmu, mis on meile juba geneetiliselt kaasa antud. Esiteks hirm suurte kõrguste ees ja teiseks hirm valju müra ees. Kõik muud hirmud on aastatega juurde õpitud käitumisviisid, kusjuures suurem osa neist omandatakse esimese kuue eluaastaga.

Juurdeõppimine tähendab neuronaalsel tasandil seda, et oleme jõudnud moodustada piisava koguse sünapse selleks, et need protsessid võiksid toimuda juba täiesti automaatselt. Seepärast esinebki hirmu muudatuste ees just inimestel, kelle vanemate juures on avaldunud samasugune käitumisviis. Kuna nad on nii väga igasuguseid muutusi kartnud, on nad võib-olla töötanud ühel ja samal ametikohal aastakümneid, olgugi et see pole neid sugugi rahuldanud, või siis on jäänud paarisuhtesse üksnes laste pärast, olgugi et see perekond oli üksainus armastuseta ja pragmaatilistel eesmärkidel moodustatud abieluline kooselu. Sellistel puhkudel ongi lastel olnud väikesest peale võimalus omandada oma peegelneuronite abil kindlad käitumismustrid ja seega neid ka neuronaalselt ikka ja uuesti salvestada.

Kuid kõike seda, mida on võimalik juurde õppida, on võimalik õppida ka unustama. Mitte keegi ei saa teid sundida ka edaspidi kopeerima mingit käitumismalli, mis ei võimalda teile sellist elu, mida elada tahaksite. Õnneks on tänapäeval tänu kaasaegsetele aju-uuringutele terve rida võtteid, mis selles protsessis teid aidata võivad. Kahjuks kasutatakse neid võtted praegu veel üsna vähe ning seetõttu on nii ärevushäirete käes kannatavad patsiendid kui ka terapeudid täiesti vääralt veendunud selles, et nii hirmudest kui paanikahoogudest on väga raske vabaneda.

Miks on standardravist sageli pigem kahju kui kasu

Palju sellest, mida me veel eelmise sajandi kuni üheksakümnendate aastateni uskusime aju kohta teadvat, on tänapäeval lihtsalt vale ja teaduslikult täiesti selgelt ka kummutatud. Kahjuks on aga paljud raviviisidest, mis just tollal välja arendati, tänagi standardsetena kasutuses. Nõnda pole ka mingi ime, et need, keda on juba aastaid sellistel viisidel ravitud, kannatavad ikka veel paanikahoogude all.

Nimelt arvati 1990. aastate keskpaigani päris tõsiselt, et täiskasvanud inimese aju ei ole enam võimeline kuigi palju muutuma. Tänu professor dr Eric Kandelile ja mõnele teisele silmapaistvale teadlasele teame tänapäeval, et see on just vastupidi. Meie aju muutub pidevalt ja see toimub päev-päevalt vastavalt aju kasutamisele. Nii näiteks on tõestanud uuringud Londoni taksojuhtidega, et nende aju see piirkond, mis on seotud geograafilise orientatsiooniga, on tunduvalt suurem kui näiteks kontoris töötavatel inimestel.

Seda aju arenemisvõimet nimetatakse neuroplastilisuseks ehk aju plastilisuseks. Peaaegu kõik raviviisid, mida praegusel ajal Saksamaal haigekassa poolt ka kinni makstakse, on välja arendatud ajal, mil ajule sellist muutumisvõimet ei omistatud. Enamus nendest ravimeetoditest on 30 kuni 60 aastat vanad, psühhoanalüüsi puhul isegi 120 aastat. Seega baseeruvad paljud käesolevad teraapiavormid ettekujutusel, et inimese aju on enam-vähem lõplikult valmis niipea, kui ta on saanud täiskasvanuks ega suuda mingist east alates enam kuhugipoole muutuda.

Kui suurt edu siis saabki senistelt ravivõtetelt loota? Oleks üsna sarnane paadiehitajaga, kes on seni näinud vett üksnes külmunud olekus ja leiutab ikka uusi paaditüüpe. Kuidas teile tundub, kui hästi hakkavad need paadid ujuma siis, kui tuleb suvi ja jää äkitselt ära sulab?

Nagu suureneb silmanähtavalt teatud ajupiirkond taksojuhtidel, nii reageerib teie aju päev-päevalt kõigele sellele, kuidas te seda kasutate. Kui te tunnete juba aastaid millegi üle muret, siis tuleb teil üle huulte palju kergemini kriitika kui kiitus. Kui teid on väikesest peale kasvatatud eesmärkide suhtes pessimistlikuna, siis leiab teie aju palju kergemini oluliselt mõjuvaid probleeme kui soodsaid võimalusi. Aju leiab palju kiiremini põhjuseid, miks unistusi ei saa täita, mitte ei arenda välja ideed, kuidas see siiski võimalik oleks. Tegelikult ei ole ju olemas rohkem probleeme, kui on nende lahendeid, aga teie aju on palju paremini treenitud selliseks, et näha just üht ja jätta kahe silma vahele või lihtsalt vaadata mööda teisest.

Ajus, mida on küllaltki kaua treenitud hirmu tundma, hakkavad varem või hiljem paratamatult arenema ärevushäired või depressioon. Ent kui aju on võimalik treenida hirmu ja paanika suunas, siis peab ju olema ka võimalus treenida seda muretuse ja rõõmu suunas. Ja tõepoolest leidubki tänapäeval teatud võtteid, millega osutub selline „ümberprogrammeerimine“ võimalikuks juba mõne nädalaga. Aju-uurijate seas käibel olev kõnekäänd kõlab järgmiselt: „Neurons, that fire together, wire together“ (Neuronid, mis koos tulistavad, on võimelised üksteisega ka põimuma. ingl). Niisiis, neuronid, mis koos signaale välja paiskavad, ühenduvad omavahel, ja seda just sünapside kaudu.
Ühe hiljuti välja töötatud mentaaltreeningu abil, millega järgnevates peatükkides veel põhjalikumalt tutvume, on tänapäeval võimalik panna teie sünapsid üheaegselt välja paiskama positiivset informatsiooni, mis viib selleni, et need omavahel seonduvad ja tekitavad nõnda teie peas uue positiivse „kiirtee“.

Mida tugevamaks see võrgustik teie ajus muutub, seda sagedamini hakkavad teie peas tekkima positiivsed mõtted ja samas jäävad hirmudest ajendatud mõtted üha harvemaks. Niipea kui olete saavutanud selle, et juba kolm nädalat olete mõelnud rohkem positiivselt, kui heietanud muremõtteid, hakkab ka teie keha hirmudest jagusaamisele aktiivselt kaasa aitama. Sest sellest peale ei tööta rakkude uuendamise seadused enam teie vastu, vaid teie poolt. Aju-uurijate seas samavõrra armastatud ütlus kõlab nii: „Use it or lose it!“ („Kasuta seda või kaota see ära!“ ingl). Sama kindlalt, kui lagunevad kasutamisest kõrvale jäänud lihaskiudude rakud, hakkavad kasvama lihased ning muutuvad tugevamaks niipea, kui hakkate neid treenima. Ka ajus hakkavad taanduma sünaptilised seosed, millesse on salvestunud hirm, kui neid juba pikemat aega ei kasutata. Samas otsene keerutamine ühe ja sama teema ümber hoolitseb selle eest, et hirm üha enam maad võtab, kuni võtabki võimust.

Arvatavasti aimate nüüd juba, miks standardsed raviviisid vajavad täiesti tarbetult nii palju aega selleks, et anda patsientidele uuesti rohkem kergust ja kindlustunnet. Ühel pool on grupiteraapia, kus vastandamiste ja regulaarse hirmudest rääkimisega üha kasvab neuronaalselt see, mis just kahanema peaks. Teisel pool on aga kasutusel lõdvestusvõtted, nagu qigong, progressiivsed lihaste lõdvendamise meetodid ja autogeneesne treening, mis kõik on suunatud sellele, et patsiendile veidigi rahu anda. Kuid kõik see vaevalt et midagi muudab teie hirmude neuronaalsetes põhjustes. Kahjuks pole ka nii sageli kasutatavatel hingamistehnikatel mingit potentsiaali, et anda ebasoodsatele aju automatismidele kiiret tagasikäiku. Hirmu saab kestvalt välja lülitada vaid seal, kus see on tekkinud, teie aju neuronaalsetes struktuurides.

Kogu selle kriitika juures tuleb siiski ära mainida üht kiiduväärset erandit. Kognitiivne käitumisravi kasutab juba ammu võtteid, mis kasutavad neuroplastilisust ära selleks, et käivitada ja stimuleerida ärevushäiretega patsientide ajus neuronaalset kasvu. Kahjuks kombineeritakse neid häid algeid praktikas sageli teiste ravivõtetega, mis omakorda pidurdavad positiivseid tulemusi ärevushäirete ravis.

Klaus Bernhardt „Paanikahäired ja nendest vabanemine. Kuidas ärevushäiretest igaveseks lahti saada”. Kirjastus Pilgrim 2018

https://pilgrim.ee/paanikahaired-ja-nendest-vabanemine.html


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare