Käituge teistega hästi
Tean üht naist, kes laskus pidevalt kõigiga sõnasõtta – bussijuhiga, postkontori ametnikuga, kellega iganes. Iga päev. Loomulikult ei olnud tema kunagi süüdi. Alati käitus teine inimene ebamõistlikult. Kui ta seda mulle rääkis, mõtlesin endamisi: Kuidas sul õnnestub iga päev bussijuhiga! Kuulen Aspergeri sündroomiga inimestelt pidevalt seda laadi väiteid nagu „mul on oma ülemusega võimuküsimustes erimeelsused”. Tahaksin neile öelda, et ülemust kutsutakse põhjusega ülemuseks.
Seda sellepärast, et ta on ülemus.

Mina õppisin selle selgeks ise reha peale astudes. Olin ülikooli ajal suvepraktikal haiglas, kus viidi muuhulgas läbi eriprogramm autismi ja muude probleemidega lastele. Mu ülemus tegi ühele lapsele midagi, mis mulle ei meeldinud. Ma ei mäleta, mis see oli, aga ma mäletan, et kaebasin ülemuse peale. Esitasin kaebuse psühholoogiaosakonnale, mis oli hoopis teine osakond. Mu ülemus ei vallandanud mind, aga tegi selgeks, et on väga ärritunud. Ta rääkis mulle haigla hierarhiast
ning selgitas, et kuna ma töötan haigla lasteosakonnas, pean ma kaebustega esmalt tema poole pöörduma. Tal oli õigus. Ma ei teinud enam kunagi sama viga.

Ent teistega hästi käitumine ei tähenda üksnes konfrontatsioonidest hoidumist. See tähendab ka seda, et tuleb õppida teistele heameelt valmistama. Mu ema motiveeris mind, hoolitsedes alati selle
eest, et saaksin tubliduse eest väärilise tunnustuse – nii näiteks raamis ta ära mu rannast tehtud akvarelli. Teinekord lubas ta mul täiskasvanute kontserdil üksinda laulda. Olin tõeliselt elevil. Teadsin, et see on eriline privileeg, ning kui publik mulle plaksutas ja mind kiiduhüüetega tänas, tundsin tohutut uhkust. Keskkooli ajal maalisin paljudele mitmesuguseid vajalikke silte. Taipasin, et maalides silti näiteks juuksurisalongile, pean valima kujunduse, mis klientidele meeldib.
Nendest kogemustest oli hiljem, kui projekteerija karjääri alustasin, kõvasti kasu. Tahtsin teha tööd, mida inimesed tõeliselt hindasid.

Valitsege oma emotsioone.
Kuidas seda teha? Selleks tuleb õppida nutma. Ja kuidas seda teha? Tuleb endale luba anda. (Ning kui teil on võimalik kellelegi teisele selleks luba anda, siis andke.) Te ei pea nutma avalikus kohas. Te ei pea nutma oma kaaslaste ees. Ent kui alternatiiv on lüüa või loopida, siis, jah, te peaksite nutma. Kui lapsevanemad räägivad mulle, et nende teismeline poeg nutab, kui on frustreeritud, vastan neile: „Siis on hästi.” Poisid, kes nutavad, võivad Google’is töötada. Poistele, kes arvuteid peksavad, jääb uks suletuks. Olin ükskord teaduskonverentsil ja nägin NASA teadlast, kes oli just teada saanud, et tema projekt tühistatakse – projekt, mille kallal ta oli aastaid vaeva näinud. Ta oli umbes 65-aastane ja teate mis? Ta nuttis. See on hea, et ta nutab, mõtlesin endamisi. Tänu sellele oli ta jõudnud töökohal, mida armastas, pensioniikka välja.

Närviteaduse vaatepunktist sõltub emotsioonide juhtimine frontaalkoore teostatavast ülevalt-alla kontrollist. Kui te ei suuda oma emotsiooni valitseda, siis peate seda muutma. Kui tahate töökohta säilitada, siis peate õppima, kuidas muuta viha frustratsiooniks. Nägin ajakirjas pilti, kuidas Steve Jobs frustratsioonist nutab. Just sellepärast oli Steve Jobsil töökoht endiselt alles. Ta võis oma töötajaid küll sõimata, aga minu teada ei loopinud ta neid kunagi asjadega ega rünnanud füüsiliselt.
Sain oma õppetunni keskkoolis. Hakkasin ühe klassikaaslasega, kes mind õrritas, kaklema ja sain kaheks nädalaks ratsutamiskeelu.

See oli mu elu viimane kaklus. Kui ma karjakasvatajatega koostööd tegema hakkasin, sain tihtilugu vihaseks, aga olin piisavalt tark, et seda mitte välja näidata. Selle asemel otsisin endale peidupaiga mõnest kariloomade käigukoridorist. Olin seal küll inimeste vaateväljas, kuid teadsin, et olen nii kõrgel, et keegi ei näe, et ma nutan. Mõnikord varjusin mõne trepi alla või istusin parklas autos. Mõnikord läksin karineva bussijuhiga sõnasõtta laskelektriruumi, sest armas silt uksel teatas kõigile teistele MITTE SISENEDA. Ent ma ei peitnud end kunagi tualettruumi, sest sinna võis keegi iga hetk sisse astuda.

Jälgige oma kombeid.
Kui olin umbes kaheksa-aastane, sain teada, et teist inimest ei ole sobilik paksmaoks nimetada. Olen kohanud paljusid kõrgfunktsionaalseid autiste ja Aspergeri sündroomiga inimesi, kes on kolleegide ja klientide välimuse aadressil tehtud jämedate märkuste tõttu töölt lahti lastud. Isegi kui olete juba täiskasvanud ega taipa ikka, mis on ebaviisakas või kuidas inimestega avalikes kohtades suhelda, siis teil ei ole hilja õppima asuda.

Üks inimene rääkis mulle, et tema terapeut oli soovitanud tal sotsialiseerumise õppimiseks harjutada tere ütlema. Vastasin talle, et see nõuanne ei ole piisavalt spetsiifiline. Soovitasin tal poeskäigu jagada mitme päeva peale, nii et ta peaks iga päev supermarketis käima – kas või ühe purgisupi järel. Kassa juurde jõudes peaks ta pidama maha lihtsa vestluse.

Müüge oma tööd, mitte iseennast.
Kui teil õnnestub tavapärasest tööintervjuust hoiduda, siis tehke seda. Personaliosakondades töötavad harilikult sotsiaalsed inimesed, kes kalduvad rõhutama head läbisaamist ja meeskonnatööd, mistõttu nad võivad arvata, et autist ei sobi hästi nende ettevõttesse. Nad ei pruugi sotsiaalse kohmakuse taga peituvaid andeid märgata. Parem strateegia töökoha hankimiseks on võtta ühendust konkreetse osakonna juhatajaga, kus tahate töötada (projekteerimisosakond, graafilise disaini osakond jne).

Inimesed arvasid algul, et olen veidrik, kuid minu joonised ja fotod mu teostatud projektidest avaldasid neile muljet. Kasutasin oma disainiteenuste müümiseks alati atraktiivseid brošüüre ja mappe.

Elektroonikaseadmed aitavad tänapäeval oma töö esitlemisega kaasnevast kohmetusest suurel määral üle saada ning nende vahendusel saab ka tööle kandideerida. Kui olete potentsiaalse tööandjaga kontakti saanud, võite saata talle e-kirjaga faili oma töönäidisega (aga mitte enne kontakti loomist, sest keegi ei ava tundmatult inimeselt saadud kirja manust). Võiksite salvestada näidised oma nutitelefoni, sest kunagi ei tea, millal keegi võib tahta neid näha. Verbaalse mõtleja
kirjatööd, piltide abil mõtleja kunst või käsitöö, muusiku helisalvestised, isegi andeka koodikirjutaja töönäidised – kõike seda saab tänapäeval endaga kaasas kanda.

Kasutage mentoreid.
Keskkooli ajal olin vähemotiveeritud õpilane, kes õppis harva. Ma ei näinud õppimisel mingit mõtet, kuni hr Carlock andis mulle selge sihi – saada teadlaseks. Paljud edukad nii diagnoositud kui diagnoosimata Aspergeri sündroomiga inimesed on mulle kinnitanud, et said edukaks alles siis, kui ema-isa või õpetaja neid juhendama ja isegi inspireerima asus. Nii näiteks võivad Aspergeri sündroomiga noored või kõrgfunktsionaalsed autistid pidevalt arvuti taga istuda, aga nad vajavad
mentorit, kes aitaks neil keskenduda ja programmeerimist õppida.

Hea küll, oletame, et autistlik laps on saanud hariduse, mille käigus on tema tugevad küljed välja selgitatud ja neid edasi arendatud. Oletame lisaks, et laps on suureks kasvanud ning on valmis sisenema tööturule, kus tema oskusi hinnatakse. See on selle inimese jaoks suurepärane. Aga teate mis? See on ka ühiskonna jaoks suurepärane.

Lisaks sellele, et erinevat tüüpi mõtlejad saavad siis teha seda, mis neil kõige paremini välja tuleb, saavad nad tegeleda oma lemmikalaga koos teist tüüpi mõtlejatega, kes teevad seda, mis neil kõige
paremini õnnestub.

Kui meenutan koostööprojekte, milles olen osalenud, siis sageli on erinevat tüüpi mõtlejate koostöös sündinud toode osutunud paremaks kui selle osade summa. Mäletan, kuidas töötasin ükskord koos
ühe (mitteautistliku) õpilasega, kes sai suurepäraselt hakkama kõigega, milles mina olin kehv. Bridget oli statistikas tõeliselt kibe käsi, väga organiseeritud, suurepärane andmete koguja ja registripidaja – koos eksperimente tehes võis temale kindel olla. Ühes ühiseksperimendis korreleerisime kariloomade ärrituvust kitsal kaldteel nende kaaluiibega.

Kasutasime kahte vaatlejat, kes hindasid kariloomade käitumist skaalal ühest neljani. Üks tähendas, et loom oli „rahulik”, ja neli, et loom oli „pöörane”. Ühel päeval tuli Bridget minu juurde ja ütles:
„Dr Grandin, ma kardan, et tulemustest pole erilist kasu.” Panin oma vaimusilmas eksperimendist tehtud „filmi” uuesti käima ning nägin, et vaatlejatel olid „pöörase” käitumise osas nähtavasti erinevad standardid.

Tõepoolest, leidsime Bridgetiga koos andmeid läbi vaadates, et ühel vaatlejal oli neljapunktiste hinnangute osakaal palju suurem.
Suudan kavandada eksperimente ja märgata metodoloogias vigu tänu sellele, et piltide abil mõtlemine võimaldab mul näha, mida tahan eksperimendiga saavutada ja mis eksperimendis viltu on läinud. Ent statistilise analüüsi ja piinlikult täpse andmete haldamise jaoks vajan Bridgeti sarnast mustrite abil mõtlejat.

Võtame näiteks karjalautade ehituse. Mustrite abil mõtleja – kõrgharidusega insener – ei loo rajatise visandit. Seda teeb piltide abil mõtleja – projekteerija, kavandi koostaja. Alles siis, kui projekteerija on pakkimistsehhi, tapamaja ja hoone teiste korruste visandid valmis teinud, asub insener tööle – hakkab tegema katuse tugevusarvutusi, leiab betooni jaoks sobiva spetsifikatsiooni, valib sarruste jaoks õige sammu.

Hoone üks osa, mida teatud tüüpi projekteerija – see tähendab, mina – projekteerima ei hakka, on külmladu. Miks? Sellepärast, et korraliku külmlao projekti tegemine nõuab liiga palju mustrite abil mõtlemist – seal on liiga palju matemaatikat ja abstraktset projekteerimist. Ma tean külmutussüsteemidest täpselt nii palju, et osata neist eemale hoida.

Mulle meenus Mick Jackson, HBO filmi „Temple Grandin” režissöör. Kui vaatate üht tema varasemat filmi – komöödiat „L. A. Story” Steve Martiniga peaosas –, siis näete, et film ei ole eriti struktureeritud.
Seda seetõttu, et Mick on piltide abil mõtleja, mitte mustrite abil mõtleja. Selleks ajaks, kui Mick minu filmi kallal tööle asus, teadis ta nii oma tugevaid külgi kui ka valdkondi, kus vajab abi. Seega, iga kord, kui ta tahtis stsenaariumis midagi muuta, konsulteeris ta ühega stsenaristidest, Christopher Mongeriga. Viimane oli mõistagi sõnade abil mõtleja, kuid ühtlasi mustrite abil mõtleja, kes oskas öelda, millist mõju iga väike muudatus filmi üldisele struktuurile avaldab. Film sai minu arvates palju parem tänu asjaolule, et selle loomisel kasutati kolme erinevat tüüpi mõtlemist.

Mainisin eelmises peatükis, et kui ma kord taipasin, mida mustrite abil mõtlemine endast kujutab, hakkasin seda igal pool märkama.
Sama kehtib ka näidete kohta kolme erineva mõtlemistüübi koostööst. Leian nüüd selle kohta näiteid igalt poolt, kuhu vaatan, mitte ainult enda kogemustest.

Lugedes intervjuud Steve Jobsiga, jäi mulle silma järgmine tsitaat: „Pixari juures meeldib mulle kõige enam see, et ta on täpselt nagu LaserWriter.” Mida? Viimase aja edukaim animafilmide stuudio on „täpselt nagu” tehnoloogia aastast 1985?
Ta selgitas, et kui nägi esimest lehte Apple’i LaserWriterist – maailma esimesest laserprinterist – välja tulemas, siis ta mõtles: Selles kastis peitub hämmastav hulk tehnoloogiat. Ta tundis kogu seda tehnoloogiat, ta oli teadlik kogu sellest tööst, mis selle loomiseks oli kulunud, ta teadis, kui innovatiivne see on. Aga ta teadis ka, et avalikkust ei huvita see, mis kasti sees peidus on. Loeb ainult toode – tema loodud kaunid šriftid moodustasid kahtlemata osa Apple’i esteetikast. Sedaõppetundi rakendas ta ka Pixaris: kõiksugu uue arvutitarkvara abil saab luua kõiksugu uusi animatsioone, kuid publikut ei huvita miski muu kui see, mis on ekraanil.

Tal oli õigus – selge see. Kuigi ta ei kasutanud mõisteid piltide abil mõtleja ja mustrite abil mõtleja, rääkis ta just sellest. Tol hetkel aastal 1985 sai ta aru, et kastis sees olevate imede loomiseks on vaja mustrite abil mõtlejaid ning selleks, et kastist väljuv toodang oleks kaunis, on tarvis piltide abil mõtlejaid.

Iga kord, kui näen iPodi, iPadi või iPhone’i, meenub mulle tahes-tahtmata too intervjuu. Nüüd mõistan, et kui Apple’il läheb midagi viltu, siis tuleneb see sellest, et tasakaal erinevate mõtlemisviiside vahel on olnud rikutud. Kurikuulus antenniprobleem iPhone 4-ga? Liiga palju kunsti, liiga vähe inseneritööd.

Võrrelge seda filosoofiat Google’i omaga; võin täie kindlusega väita, et Google’i loojad olid mustrite abil mõtlejad. Kuni tänase päevani domineerivad insenertehnilised aspektid Google’i toodete juures
kunstiliste aspektide üle.

Kõik need näited kõnelevad minu jaoks selget keelt: kolm erinevat mõtlejatüüpi täiendavad üksteist ühiskonnas loomulikul viisil. Ühiskonnas satuvad nad koos tööd tegema, ilma et keegi sellele mõtleks.

Aga mis oleks, kui me siiski mõtleksime sellele? Mis oleks, kui me teadlikult tunnustaksime neid kategooriaid ja püüaksime erinevaid paare enda kasuks tööle panna? Mis oleks, kui igaüks meist saaks öelda: „Näe, selles asjas ma olen tugev ja selles asjas nõrk – mida ma saaksin sinu heaks teha ja mida sina saaksid minu heaks teha?”

Kui hakkasime Richardiga koos selle raamatu kallal tööle, taipasime mõlemad, et meie koostöö sujub. Ent kui olime arendanud välja idee, mille järgi erinevad ajud sobivad oma ehituse poolest erinevat tüüpi mõtlemisviisideks, siis taipasime, miks meie koostöö nii hästi laabub. Richard mõtleb mustrite ja sõnade abil, mina piltide abil. Ning kuna oleme aru saanud, kuidas teineteise tugevaid külgi täiendada, oleme suutnud neid suuremal määral ära kasutada, kui see ilma selle taipamiseta võimalik oleks olnud.

Olen alati Richardile öelnud „Sa oled struktuurimees” – see tähendab, et tema suurepärane oskus mõisteid raamatus korrastada kompenseerib minu nõrkust selles valdkonnas. Vaatan praegu piinlikkustundega artikleid, mis ma 1990ndatel kirjutasin, sest nende ülesehitus on täiesti suvaline. Mõisted ei järgnenud mõistetele loogilises järjekorras, vaid olid lihtsalt suvaliselt artiklisse torgitud – enam-vähem nii, nagu nad mulle kirjutamise ajal pähe tulid. Mu struktuuri loomise oskus on
aastate jooksul paranenud, kuid ma tean, et ma ei saavuta kunagi Richardi taset. 

Tore. Meil on vedanud. Isegi kui ma poleks autist, moodustaksime hea meeskonna, sest meie mõttelaadid täiendavad üksteist. Ent fakt on see, et mina olen autist ja oma tugevate külgede eest – nagu näiteks kiire seoste loomise oskus, suurepärane pikaajaline mälu ja võime keskenduda üksikasjadele –, millega omalt poolt sellesse koostöösse panustan, võlgnen tänu oma autistlikule ajule.

Rakendagem sama põhimõtet ka tööturul. Kui inimesed oskavad oma mõtteviisi tugevusi ja nõrkusi teadlikult ära tunda, saavad nad otsida abi õige mõttelaadiga partneritelt õigetel põhjustel. Nii toimides avastavad nad, et mõnikord eeldab õige mõttelaad just autistlikku aju.

Nägime enne, et autistliku ajuga inimesed suudavad detaile nähtavasti paremini märgata kui normaalse ajuga inimesed. Kui käsitleme seda tüüpi tunnust mitte kehva ajustruktuuri kõrvalproduktina, vaid lihtsalt ajustruktuuri produktina, siis hakkame nägema, et mõnes olukorras võib sellest praktilist kasu olla. Ning kui näeme, et oskus näha puid enne metsa võib aidata teatud tüüpi mustreid paremini näha, võime hakata vaatama, kus see oskus kasulikuks võiks osutuda. Ning kui taipame, et lennujaama turvakontrolli meeskond peab suutma kiiresti detaile märgata, siis olemegi jõudnud vastuseni: see on potentsiaalne töökoht autistile.

Kui hakkaksime autistide meelt vastavalt igaühe aju iseärasustele ja tugevustele arendama, leiaksime paljudele autistlikele noortele ja täiskasvanutele jälle töö- või praktikakoha. Seejuures oleksid nad
väärtuslikud, isegi hädavajalikud ühiskonnaliikmed, kelle värbamine ei oleks mingi heategevus.

Temple Grandin& Richard Panek „AUTISM. Diagnoosimise alused ja suhtumne autistidesse“, kirjastus Pilgrim 2015