Siin on katkend raamatust:

On töökohas keegi näiteks kurb, solvunud, üleväsinud, muidu õnnetu, märkab seda tavaliselt juba esimene vastujuhtuv kolleeg, kui tal parasjagu ülipakilisi tööasju ajada pole.
„Sa näed kuidagi kurb välja, kas juhtus midagi?“
Ta kuulab inimese sealsamas koridoris ära, tunneb kaasa ja annab nõu. Samal ajal koguneb tema ümber teisigi töökaaslasi, kes omakorda tahavad kuulda, milles asi, ning katsuvad aidata.
Mõne aja pärast kallistab igaüks muresolijat ning soovib midagi omalt poolt. Saa terveks! Ära tee välja! Sa pead puhkama! Mul on ka niimoodi juhtunud! Või muud asjakohast. Teemat arutatakse
kollektiivis nii koos kui ilma asjaosaliseta kindlasti veel päevi ning mitte kunagi ei ole selles halvustavat, mahategevat või parastavat tooni, vaid siirast muret. Kas keegi on kuulnud, kuidas tal täna on? Vaeseke, ma panin ammu tähele, et ta on väsinud! Ma helistan talle ja räägin temaga, äkki ta tunneb end kodus üksildasena! (Ja helistabki, sealtsamast diivanilt.) Kui keegi on tõsisemalt haige või depressioonis või on peres midagi traagilist juhtunud, saadetakse töökoha poolt näiteks lilled ja kaart.
Kui probleem on olnud üleväsimuses või stressis, võetakse teema kindlasti veel koosolekulgi üles ning arutatakse, kuidas teised töökoha stressitaset tunnetavad, ning vajaduse korral kutsutakse
järgmisele koosolekule rääkima näiteks psühholoog või mõni stressimaanduse koolitaja.

Tõsistel ja keerulistel teemadel rääkides piisab teatavasti nõu anda suutmata ka lihtsalt ärakuulamisest. Neil puhkudel aitab spetsiifiline „mm“-dialoog, mis tundub mulle siiamaani oma
põlisrootslaslikkuse tõttu harjumatu, aga vajaduse korral olen seda edukalt ka ise kasutanud.
Illustreerimiseks toon jällegi näite töölt.
Dokumenteerin arvuti taga ning kuulen poole kõrvaga kahe kolleegi jutuajamist.
„Kuidas sul nüüd mehega suhted on? Teil oli ju pisut keeruline seis mõni aeg tagasi?“
„Ohh, jah. Ega midagi paranenud pole. Ma ei saa täpselt aru, mis meie suhtes viimasel ajal toimub. Vahel oleme arutanud lahutust ja tundub, et see kipubki niimoodi minema.“
„Mm…“ Küsija vaatab teisele silma ja noogutab tõsiselt.
„Mm…“ vastab teine samamoodi, vaatab samuti kaasvestlejale otsa ja noogutab kinnitavalt, suunurgad allapoole.
„Mm,“ noogutab esimene olukorda mõistvalt.
„Mm!“ Murekorts kulmude vahel annab mõista, et nii on ja variante abielu päästmiseks eriti pole.
Sõnu polegi vaja. Teema on ammendatud ja sõprus tugevnenud.

Kõigist omadustest kõige olulisemaks peab rootslane nii teise inimese kui iseenda juures aga ikkagi seltsivust, seltskondlikkust.
Võib-olla tuleb see sellest, et heaoluühiskonnas on suur osakaal nautimisel. Nauditakse head sööki, head veini, reisimist, ilusat sisustust, head seltskonda.
„Mina olen hypersocial (üliseltskondlik)!“ teatab mu hea tuttav Frida uhkusega. Jah, seda ta on kindlasti. Ta armastab rääkida ja suhelda, mida rohkem, seda parem. Ta vajab kogu aeg inimesi, juttu ja rääkimist enda ümber. Mina olen vastand, ilmselt „hüposotsiaalne“, vahel viskan nalja, et lausa „asotsiaalne“.
Mul on vaja väga palju enda mõtetega üksi olemise aega. Tööl tuttavate inimeste keskel võin end küll kokku võtta ja jupp aega täitsa „normaalsotsiaalne“ välja paista, aga minu saladus on, et see väsitab mind. Minu mõtted on minu omad ja ma ei tunne mingit vajadust teistega pidevalt nähtut-kuuldut arutada ja mõtteid vahetada. Pereliikmete ja mõnede lähemate sõprade-tuttavatega küll. Aga tööl suures seltskonnas, kus on palju eri arvamusi, et lihtsalt jutujätkuks kuulata-rääkida, mida keegi millestki arvab… see ei paku mulle midagi.
Eestlastega võrreldes paistavad rootslased mulle seega tohutult rohkem suhtlejad ja jutukad. Samas olen aga kohalikes huumorisaadetes näinud rootslasi ameeriklastega võrreldavat, lastes ameeriklastel paista Suurte Suhtlejatena, samal ajal kui rootslasi näidatakse endassetõmbunud veidrikena. Näiteks sarjas „Welcome to Sweden“, kus ameeriklasest noormees kolis Rootsi oma tüdruksobra juurde. Trepikojas naabriga koos lifti oodates üritas ta viisakalt juttu teha, kuid naaber jooksis peale kiiret kõõrdpilku sõna lausumata treppi pidi üles.
„Ma tahtsin ainult tere öelda…!“ hõikas ameeriklane talle nõutu näoga järele vaadates…
Ameerikas mitte käinuna ei oska ma teemat kommenteerida.
Lifti juures alustab juttu aga minu kogemuse põhjal küll vähemalt kaheksa rootslast kümnest.

Charlotte Lii Tipp ”Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?”, Petrone Print 2015