David Levithani rahvusvaheline menuraamat „Iga päev“ ilmus eesti keeles

Iga päev uus keha. Iga päev uus elu. Iga päev armunud samasse tüdrukusse. Ei ühtki hoiatust kunagi, kuhu ta satub või kellesse. Aga A on sellega leppinud ja pannud enda jaoks paika isegi reeglid, mille järgi elada: Ära kunagi kiindu liigselt. Ära lase end märgata. Ära sekku. Kõik toimib kuni hommikuni, kui A ärkab Justini kehas ja kohtub Justini kallima Rhiannoniga. Sel hetkel varisevad reeglid põrmu. Sest lõpuks on ta leidnud inimese, kellega tahab koos olla -- iga päev, päevast päeva.

5994. päev

Ma ärkan üles.
Pean otsekohe välja uurima, kes ma olen. Mitte ainult keha – teha silmad lahti ja avastada, kas nahk mu käsivartel on hele või tume, kas mu juuksed on pikad või lühikesed, kas ma olen paks või peenike, poiss või tüdruk, armiline või sile. Kehaga kohanemine on kõige lihtsam asi, kui oled harjunud igal hommikul uues ärkama. See on elu, keha kontekst, mida on raske tabada.
Ma olen iga päev keegi teine. Ma olen mina − ma tean, et ma olen mina −, aga ma olen ühtlasi keegi teine.
See on alati niimoodi olnud.

Info on olemas. Ma ärkan, avan silmad ja tean, et on uus hommik, uus koht. Elulugu murrab sisse − teretulnud kingitus meele osalt, mis ei kuulu mulle. Täna olen ma Justin. Kuidagimoodi ma tean seda − minu nimi on Justin − ja samal ajal tean ma ka seda, et ma pole päriselt Justin, ma ainult laenan üheks päevaks tema elu. Ma vaatan ringi ja tean, et see on tema tuba. See on tema kodu. Äratuskell heliseb seitsme minuti pärast.
Ma pole kunagi kaks korda sama isik, aga sarnane tüüp olen ma kohe kindlasti varem olnud. Riided igal pool laiali. Videomänge kaugelt rohkem kui raamatuid. Magab bokserites. Oletades maitse järgi suus − suitsetaja. Aga mitte nii suur sõltlane, et vajaks üht kohe pärast ärkamist.
„Tere hommikust, Justin,” ütlen ma. Kuulan ta häält. Madal. Hääl minu peas on alati teistsugune.
Justin ei hoolitse enda eest. Ta peanahk sügeleb. Silmad ei taha avaneda. Ta pole eriti magada saanud.
Ma juba tean, et tänane päev ei meeldi mulle.

On raske olla kellegi sellise kehas, kes sulle ei meeldi, sest seda tuleb sellegipoolest austada. Ma olen minevikus inimeste elusid kahjustanud ning iga kord, kui ma jälle eksin, jääb see mind vaevama. Nii et ma püüan olla ettevaatlik.

Niipalju kui ma öelda oskan, on iga inimene, kellesse ma asun, sama vana kui ma ise. Ma ei hüppa kuueteistaastasest kuuekümneaastaseks. Praegu olen kogu aeg kuusteist. Ma ei tea, kuidas see toimib. Või miks. Lõpetasin juba ammu katsed seda välja uurida. Ma ei saa seda kunagi teada, samamoodi nagu ei saa tavaline inimene kunagi teada oma olemasolu põhjust. Mõne aja pärast oled sunnitud leppima faktiga, et sa lihtsalt oled. Pole võimalik teada, miks. Teooriaid võib ju olla, aga tõendeid mitte.
/---/
 
SAATAN SUNDIS TEDA SEDA TEGEMA
Politsei peatas kohaliku poisi, kes väidab, et tema üle võttis võimust deemon
Kui politseinikud leidsid 16aastase Nathan Daldry (Arden Lane 22) 23. maantee serval oma autos magamas, ei osanud nad arvatagi, millise loo poiss neile jutustab. Enamik teismelisi oleks sellise olukorra ajanud alkoholi kaela, aga mitte Daldry. Tema väitel pole tal vähimatki aimu, kuidas ta sattus sinna, kus ta oli. Tema sõnul pidi ta olema seestunud deemonist.
“Ma oleksin nagu unes kõndinud,” rääkis Daldry Crierile. “See olend valitses terve päeva mu keha üle. Sundis mind vanematele valetama ja sõitma peole linna, kus ma polnud kunagi varem käinud. Üksikasju ma õieti ei mäleta. Ma tean vaid seda, et see polnud mina.”
Et ajada asjalood veel salapärasemaks, väidab Daldry, et koju jõudes ootas teda arvutis ees kellegi teise meilikonto.
“Ma polnud mina ise,” kinnitab ta.
Politseiohvitser Lance Houston osariigi politseist ütleb, et kuna puudusid märgid alkoholi tarvitamisest ning kuna auto polnud kantud varastatud sõidukite nimekirja, ei esitata Daldryle ühtki süüdistust.
“Küllap on tal omad põhjused rääkida seda, mida ta räägib. Mina oskan öelda vaid seda, et ta pole teinud midagi ebaseaduslikku,“ ütleb Houston.
Aga sellest Daldryle ei piisa.
“Kui keegi teine on veel midagi sarnast kogenud, siis ma tahan, et nad annaksid endast teada,” ütleb ta. “Ma ei saa olla ainuke.”

See on kohaliku ajalehe koduleht, ei midagi suurt, mille pärast muretseda. Ning politsei ei paista võtvat asja kuigi innukalt lahendust ootava juhtumina. Aga olen sellegipoolest mures. Kõigi mu elatud aastate jooksul pole keegi kunagi mulle midagi sellist teinud.
Mitte et ma ei suudaks ette kujutada, kuidas see kõik juhtus: Nathan ärkab teeserval politseiniku koputusest autoaknale. Ehk uhavad isegi vilkurid pimedusse sinist ja punast. Mõne sekundiga jõuab Nathanile kohale, millises jamas ta on – kell on kõvasti üle kesköö ja vanemad löövad ta maha. Tema riided lehkavad suitsu ja alkoholi järele ning ta ei suuda mingi valemiga meenutada, kas ta oli purjus või pilves. Tal on mälulünk – nagu üles ärganud uneskõndija. Ainult … tal on taju minust. Mingi üksik mälestuskild sellest, et ta polnud tema ise. Kui politseinik temalt küsib, mis toimub, vastab ta, et ei tea. Kui politseinik küsib, kust ta tuleb, vastab ta, et ei tea. Tal kästakse autost välja tulla ja lastakse puhuda. Nathan tõestab, et ta on purukaine. Aga politseinik nõuab endiselt vastuseid, nii et Nathan räägib talle tõtt – et tema keha valitses keegi teine. Ainult et ta ei suuda ette kujutada peale saatana kedagi teist, kes võiks seda teha. Sellest saabki tema lugu. Ta on hea poiss – ta teab, et seda kinnitavad kõik. Nad jäävad teda uskuma.
Politseinik tahab vaid, et ta turvaliselt koju jõuaks. Ta ehk isegi saadab Nathan koduni, helistab vanematele ette. Nad on ärkvel, kui Nathan kohale jõuab. Nad on vihased ja mures. Ta kordab neile oma lugu. Nad ei tea, mida uskuda. Samal ajal kuuleb mõni reporter politseinikke sellest rääkimas raadiosaatjas või jõuab jutt ehk jaoskonnast välja. Teismeline, kes hiilis majast välja peole ja üritab selles saatanat süüdistada. Pühapäeval helistab ajakirjanik Daldryte majja ja Nathan otsustab rääkida. Sest see muudab juhtunu tõelisemaks, kas pole?
Tunnen end ühtaegu süüdi ja kaitsevalmis. Süüdi sellepärast, et mina tegin seda Nathanile, olgu mu kavatsused siis mis tahes. Kaitsevalmis sellepärast, et päris kindlasti ei sundinud mina teda niimoodi reageerima, mis teeb asjad tema, kui mitte minu jaoks veel hullemaks.
Arvestades võimalust, mille tõenäosus on üks miljonist, et poiss suudab veenda kedagi seda meilikontot jälitama, mõistan ma, et ei tohiks sinna enam inimeste kodudest sisse logida. Sest kui ta sellega toime tuleb, suudab ta leida suurema osa kohtadest, kust olen viimase kahe-kolme aasta jooksul elanud … Mis viib hulga hämmeldunud jutuajamisteni.
Osa minust tahaks talle vastata, selgitada. Aga ma pole kindel, et ükskõik millisest selgitusest piisaks. Eriti kuna ma ei tea enamikku vastustest. Loobusin mõistatamisest juba ammu. Aga ma oletan, et Nathan ei anna nii lihtsalt alla.

David Levithan „Iga päev“, Ajakirjade Kirjastus 2015

http://www.rahvaraamat.ee/p/iga-p%C3%A4ev/708906/et?isbn=9789949391103