Eduka elu mängureeglid: astu turvatsoonist välja, esita küsimusi ja säilita väärikus
Harju oma turvatsoonist välja astuma. Õpi esitama küsimusi. Säilita väärikus. Tugevates emotsioonides ei ole midagi taunimisavbäärset. Nii õpetab Richard Templar"raamatus „Elu mängureeglid“.
Peate iga päev olema valmis pisutki vaprust üles näitama. Miks? Sest kui te seda ei tee, muutute loiuks ja kuivetuks või kaotate elujõu ja närtsite. Meil kõigil on oma turvatsoon, kus me tunneme end kindlalt, soojalt ja mõnusalt. Aga aeg-ajalt tuleb astuda sellest väljapoole ja seista silmitsi väljakutsete ning hirmudega. Peame laskma end stimuleerida. Nii püsime noortena ja tunneme end hästi.
Kui me oleme oma turvatsoonis liiga kinni, võib juhtuda, et see hakkab kahanema või tuleb midagi ja lammutab selle sootuks. Saatus, või mis ka meie elusid ei juhiks, ei taha, et muutuksime enesega liiga rahulolevaks, ning annab meile vahetevahel suure kosmilise vopsu selga, et ärkaksime üles. Kui me oleme aeg-ajalt oma pehme kookoni piire pisut suuremaks venitanud, ei mõju löök meile eriti rängalt. Me oleme selleks valmis ja tuleme sellega palju kergemini toime.
Asi pole ainult selles. Oma turvatsooni avardamine paneb teid end hästi tundma. See lisab enesekindlust. Ja mis kõige vahvam – te saate seda teha oh kui leebelt. Te ei pea minema purilauaga sõitma ega kuumadel sütel kõndima või võõra inimesega voodisse, et oma turvatsooni testida. Piisab sellest, kui teete vabatahtlikult midagi, mida pole kunagi varem teinud ja mis ajab teid pisut pabinasse. Näiteks, hakake tegelema uue spordiala või hobiga. Ehk ühinete mõne klubiga. Äkki proovite midagi sellist üksinda teha, mida tavaliselt teete ainult seltskonnas, või teete suu lahti situatsioonis, kus harilikult vaikisite.
Me seame endale mitmeid piiranguid, mis meie tegutsemist takistavad ja meid tagasi hoiavad. Me arvame, et ei saa teatud asjadega hakkama, ei tunne end neid tehes hästi. Oma turvatsooni avardamine aitab meil näha endast kaugemale, aitab õppida ja kasvada. Teil pole ohtu kuivetult närtsida, kui kasvate läbi kogemuste.
Õpi esitama küsimusi
Vastused ei pruugi teile meeldida, aga te vähemalt teate neid. Enamik maailma probleeme tekib kohe kindlasti oletuste tõttu. Kui oletate, siis te ainult arvate, et teate, aga tegelikult ei tea. Me oletame, et meie käes olev puudulik informatsioon ongi kogu tõdeja tänu sellele lähevad asjad ainult hullemaks. Me oletame, et meie plaan meeldib teistele inimestele, aga tegelikult ei meeldi sugugi ja kõik on jälle pea peale pööratud. Parem on kohe algusest peale küsida ja teada, mis on mis.
Küsimused aitavad tuua olukorda selgust. Küsimused panevad inimesi mõtlema, aga mõtelda on alati hea, ükskõik millest. Küsimused aitavad inimestel oma mõtetes korda luua. Küsimused nõuavad vastuseid ja vas¬tused omakorda nõuavad olukorra selget läbimõtlemist algusest lõpuni.
Keegi väga tark ja mulle väga kallis inimene ütles kord: “Mida pa¬remini me mõistame teiste inimeste uskumusi, tegusid, soove ja unistusi, ;eda suurema tõenäosusega suudame käituda õigesti, muuta vajadusel oma mõttekäiku ja olla üleüldse edukamad.”
Küsimuste esitamine annab teile mõtlemisaja ja võimaluse kergemalt hingata. Selle asemel, et endast välja minna, esitage parem mõned küsi¬mused ja tehke kindlaks tõde. Sellisel juhul on teil olemas kõik eeldused, et käituda igas olukorras loogiliselt, rahulikult ja korrektselt.
Elu mängureeglite austajaid võime ära tunda selle järgi, et nad esi¬tavad küsimusi olukordades, kus teised niisama lahmivad, paanitsevad, tõlgendavad asju valesti, oletavad, kaotavad enesevalitsuse ja käituvad muidu halvasti.
Ka iseendale tasub pidevalt küsimusi esitada. Küsige, miks teile tun¬dub, et teil on või ei ole õigus. Küsige endalt, miks te teete ja tahate teatud asju, käitute teatud viisil. Küsitlege ennast karmilt ja järeleandmatult, sest keegi teine seda ei tee. Aga te vajate küsimusi. Me kõik vajame. Küsimused panevad meie oletuse, et teame, mis on meile parim, proovile.
Loomulikult on olemas ka aeg, mil tuleb küsimuste esitamine – nii endale kui teistele – lõpetada. Te peate teadma, millal taganeda. Selle õppimiseks kulub päris palju aega ja me kõik eksime õppimise käigus. Küsimusi on?
Säilita väärikus
Ma olen aastaid jälginud edukate inimeste käitumist. Mitte selles mõttes edukate, et neil oleks palju raha või meeletu kaijäär. Tegelikult elab kõige edukam inimene, keda mina olen kohanud, uskumatult kokkuhoidlikult, lihtsalt ja tagasitõmbunult, olles sellest hoolimata saavutanud tõeliselt palju – õnne ja rahulolu. Selle inimese sisemist naeratust ei suudaks keegi ka kõige parema tahtmise juures minema pühkida.
Peaaegu kõik edukad inimesed tunnevad oma väärtust. Mida ma selle all mõtlen? Nad on kõik sisemiselt üsna kindlad inimesed. Nad on enda jaoks paika pannud, kes nad on ja milleks nad on. Nad ei pea end esile tõstma ega uhkeldama sellega, mis neil on või kes nad on. Nad ei pea teiste tähelepanu endale tõmbama, sest neid ei huvita, mida teised inimesed mõtlevad – nad on selleks liiga hõivatud oma elu korraldamise ja elamisega. Nad säilitavad väärikuse mitte sellepärast, et neil oleks hirm end rumalaks teha või ämbrisse astuda”, vaid sellepärast, et neid lihtsalt ei huvita kogu see tähelepanu otsimise virr-varr.
Ja kui te tahate olla edukad elu mängureeglite järgijad, on väga olu¬line säilitada tasakaalukus, tõsine suhtumine, eralduda pisut hallist massist, säilitada head kombed, olla viisakas ja hooliv – ühesõnaga, olla selline, et teised inimesed võiksid teid imetleda. Selleks ei pea olema üleolev ega eemalolev, surmtõsine või üdini täiskasvanulik. Võite endiselt olla lõbus, ainult ei maksa end narriks teha. Võite end vabalt tunda, ainult ei maksa täielikult kontrolli kaotada. Võite endiselt lõõgastuda, aga ärge minge üle piiri.
Väärikus tähendab enesest lugupidamist. Kui te teete kord sellega algust, imestate isegi, kuidas teiste lugupidamine teie vastu tõuseb ja kuidas teile vaadatakse alt üles.
Tugevates emotsioonides ei ole midagi taunimisväärset
Kui me püüame hoolega säilitada väärikust ja jääda alati rahulikuks, võib kergesti tekkida mulje, et oleme täiesti eraldunud ning tugevatel emot¬sioonidel ei ole meie juures kohta. Hea uudis on, et päris nii need asjad ei käi. Emotsioonides ei ole midagi taunimisväärset. Kui keegi meid välja vihastab, võime vabalt tunda viha. Kui me kaotame armastatud inimese, on loomulik tunda meeletut kurbust ja leina. Tohutus rõõmus ei ole midagi taunitavat. Hirmu, ärevust, kergendust, elevust, ootusärevust ja ühtki teist tunnet ei ole vaja häbeneda ega peita.
Me oleme inimesed ja meil on emotsioonid. See on loomulik. Sama loomulik on see, et meie emotsioonid on tugevad ja sügavad ning me näitame neid ka välja. Me ei pea oma emotsioone häbenema. Nutta ei ole häbiasi. Ei tohi suruda oma tundeid maha. See võib nad hävitada. Palju parem on need endast välja lasta, nendega tegeleda ja pärast seda rahulikult edasi elada.
Kui meil on olnud trauma, koledad läbielamised või rasked ajad, ei aita see, kui surume endas kõik maha, et inimesed ei peaks meid nõrgaks ega arvaks, et oleme kaotanud enese üle kontrolli. See võib tunduda vastuolus väärikuse säilitamisega. Kuid emotsioonide väljendamises ei ole midagi ebaväärikat, kui me just ei tee seda ebasobival moel või ebasobival ajal.
Mõnikord on isegi vihastamine täiesti sobilik – senikaua, kui me säi¬litame enda üle kontrolli ega tee midagi, mida võiksime hiljem kahetseda. Vihastamine tuletab inimestele meelde, et meid ei maksa narrida, et nad on meid tõsiselt solvanud, meile haiget teinud, meid ähvardanudja meile kannatusi põhjustanud. Loomulikult ei tohiks tühja-tähja peale vihastada. Viha võib välja näidata ainult siis, kui seda on tõesti vaja. Samuti ei maksa valada oma viha välja süütute inimeste peale. Kui te oma viha sobival viisil väljendada ei suuda, peate leidma mooduse, kuidas seda välja elada nii, et teie viha ei teeks ümbritsevatele inimestele haiget. Aga endast välja lasta see tuleb. Allasurutud viha hakkab meid tasapisi lämmatama.
Viha ei ole ainus emotsioon, mida ei tohi igavesti endas kanda. Sama kehtib hirmu, ärevuse, suure rõõmu ja kõigi teiste emotsioonide kohta. Tugevad emotsioonid ei tähenda seda, et me oleksime kaotanud enda üle kontrolli. Me võime olla väga emotsionaalsed, samal ajal endiselt kontrollides, kuidas me seda väljendame. Te ei oleks inimene, kui poleks tundeid, tõeliselt tugevaid tundeid. Emotsioonid on loomulikud ja te ei tohiks üritadagi neid lämmatada. Muidugi tasub kindlaks teha, et päästate oma emotsioonid valla sobival ajal ja sobivas kohas. Kuid see jääb teie vastutada. Ja kui juhtutegi käituma halvasti ja end hiljem süüdi tunnete, pole selleski midagi taunimisväärset.
Ära kaota usaldust
"... “Oleme kindlad olnud oma usus!” sõnas ta;
“‘Ja peame lõpuni vastu tõrksa hirmuta.
Roosipärg peas, pimedusse suundume!””
See on katkend ühest Rupert Brooke’i2 luuletusest, mis räägib sõprusest (vähemalt minu arvates). See võib rääkida ka hoopis millestki muust, luuletuste puhul on seda tihtipeale väga raske määratleda. Aga minu jaoks räägib see luuletus kahest armastajast, kahest sõbrast. See on luuletus usalduse säilitamisest, lubaduse pidamisest teisele toeks olla, usaldamisest, uskumisest. Seda on võimalik tõlgendada ka usu säilitamisena religioosses tähenduses, kuid teades Brookeh luuletusi, julgen selles kahelda.
Usaldusväärsus tähendab seda, et te peate oma lubadusi, roosipärg peas, suundute pimedusse, uhkena, tõrksuseta, teades, et olete teinud kõik õigesti, jäänud rasketel aegadel oma sõprade kõrvale. Need võivad olla küll vanamoelised väärtused – ausus, lojaalsus, usaldus, uhkus, toetus, ustavus, usaldusväärsus, tugevus, läbinägelikkus, jäijepidevus – aga see ei vähenda nende tähtsust ka täna. Elame ühiskonnas, kus loobutakse kergesti ja sõnapidamine, lubaduste pidamine, usaldusväärsus ja ustavus tõstavad inimese esile ning muudavad ta väärtuslikuks. See on hea.
Me kardame olla head. Äkki peetakse meid “pugejateks”. Aga see on hoopis teine asi. Usaldusväärsus tuleneb teist endast. “Pugedes” üri¬tate teisi endasse uskuma meelitada. Kui teil on oma väärtushinnangud ja te hoiate need enda teada (järgige 1. mängureeglit), on kõik korras. Kui proovite teisi endale sobivalt käituma panna, on see halb. See teeb teist “pugeja”. Minu kohta see ei kehti, sest mina jagan praegu ainult informatsiooni ega ürita teid veenda minu moodi käituma. See, kas te selle informatsiooniga ka midagi peale hakkate, on teie enda asi. Aga ma võin lubada, et säilitan oma usaldusväärsuse ja ka kahekümne aasta pärast räägiksin teile sedasama juttu. Vanamoelised väärtused ei lähe kunagi moest (või need ei ole kunagi moes olnudki) ja ma ei vea teid alt.
Veel üks katkend sellest luuletusest:
„... Olime uhked,
Ja naersime, sest palju vaprat tõde me teadsime. ”
Sa ei suuda kunagi kõike mõista
Me oleme tillukesed keerulised inimolendid tohutu suures keerulises maailmas (ja veelgi suuremas universumis). See on nii kujuteldamatu, uskumatult kummaline, et, võtke teadmiseks, me ei suuda kunagi kõike mõista. Ja see käib kõikide elu tasandite ja valdkondade kohta. Kui te selle mängureegliga leppida suudate, magate öösiti palju rahulikumalt.
Kindlasti toimub meie ümber praegu – tegelikult kogu aeg – midagi, mida me täielikult ei mõista. Inimesed käituvad imelikult ja me ei saa aru, miks. Asjad lähevad ootamatult valesti – või õigesti – ja sel puudub igasugune loogiline seletus. Kui me üritame end kõigest sellest “läbi närida”, läheme hulluks. Parem on tunnistada, et ilmas on nii palju asju, millest me aru ei saa, ja ei ole mõtet proovidagi. Kas pole lihtne?
Sama põhimõte kehtib ka tähtsamate asjade puhul – miks meiega midagi juhtub, miks me siin oleme, kuhu me pärast seda läheme. Mõnda asja ei saa me kunagi teada, mõned asjad võime proovida järele uurida, aga mulle tundub, et lõppude lõpuks ei ole asjad ikkagi nii, nagu me arvame.
Tundub, et meie elud on nagu tohutud piltmõistatused ja meie käes on ainult vasak alumine tükike. Ja selle tükikese põhjal teeme me tohutuid oletusi: “Aa, see on ...” Aga kui loor eest võetakse, näeme kohutavalt suurt pilti ja avastame, et see tibatilluke tükike, mida me uurisime, on hoopis midagi muud. Ja siis me seisame ja vaatame sootuks teistsugust pilti, kui me endale ette kujutasime.
Praegusel ajal koguneb meisse uut informatsiooni kiiremini, kui ükski inimaju või arvuti suudaks seda töödelda. Meil pole võimalik seda kõike mõista. Meil pole võimalik mõista sellest tillukest murdosagi. Sama võib öelda meie elude kohta. Meie ümber toimub nii palju asju korraga, et me ei suuda kunagi seda kõike lõpuni läbi näha. Sest niipea, kui me üritame, pilt muutub, tuleb uus informatsioon ja muudab meie arusaama.
Tuleb olla uudishimulik, esitada küsimusi, endamisi mõtiskleda, teistega vestelda – aga tasub teada, et me ei saa kunagi selget ja ühest vastust. Inimesi ei ole alati võimalik mõista. Elu ei ole võimalik mõista. Ei ole mõtet üritadagi. Teadmine, et te ei suuda kunagi kõike mõista, annab teile hingerahu. Mõnikord asjad lihtsalt on nii, nagu nad on.
