EESTI PÜHAKOJAD: Eesti vanim puitehitis Ruhnu kirik
Rootsi ajal on Eestis olnud hulganisti puukirikuid, igatahes arhiiviandmeil oli neid vähemalt paarikümne ringis. Tänaseks on alles ainult Ruhnu kirik ja Sutlepa kabel Vabaõhumuuseumis, lisaks paar tsässonat Setumaal.
Kaur Alttoa tutvustab Eesti kirikuid ja muid pühakodasid raamatus "101 Eesti pühakoda".
Aastail 1643–1644 ehitatud Ruhnu kirik on vanim säilinud puitehitis Eestis, kuid siiski pole see esimene saarele ehitatud pühakoda. Igatahes on olemas üks 1627. aasta kaardiskits, kust võib välja lugeda tervelt kolm kabelikohta Ruhnu rannaaladel. Kas need olid hooajapüügil viibivate kalameeste tarbeks või hoopis laevahukust õnnelikult pääsenute püstitatud votiivkabelid? Ei tea. Täna meenutab neid kabeleid neli räsitud, kuid ikkagi kena keskaegset puuskulptuuri. 1892. aastal viidi need Ruhnust Riiga ja on seal Läti ajaloomuuseumis välja pandud.
Tegelikult on Ruhnu kirik oma ilme saanud mitme sajandi vältel. Vooderdamata ristpalkidest algehitis koosnes piklikust ühelöövilisest pikihoonest ning sellega liituvast kitsamast altariruumist. 18. sajandi keskel – tõenäoselt aastal 1755 – lisati madala barokse torniga lääne-eeskoda. Selle portaali kohale paigutati hilisbarokse dekooriga laeva ahtrikaunistus, mis nähtavasti pärineb mõnelt Ruhnu rannikul hukkunud purjekalt. Praeguse kuju sai kirik 19. sajandil, mil ehitati koori põhjaküljele käärkamber ning seinad kaeti laudvoodriga. Võimalik, et see toimus aastal 1851 – igatahes on see aastaarv lõigatud peaportaali kohal olevale laudtahvlile kõrvuti aastaarvuga 1644.
Kiriku interjöör on säilitanud põhiosas oma rootsiaegse ilme, üksnes väär ehk rõdu ruumi lääneosas on tõenäoliselt aastast 1737. Kantsel ja altarivõre pärinevad kiriku ehitusajast või on aastakümne jagu nooremad. Eriti põnevad on pingid. Vana tava järgi istusid kirikus mehed lõuna, naised aga põhja pool. Kujunduses valitseb siin tõeline kukkede-kanade maailm ning meestepoole pinkide toretsevatel otsalaudadel võib näha omanike nimesid, initsiaale ja peremärke. Naistepoole omad ei saa sellele ligilähedalegi.
Unikaalsed olid ka kirikuaknaid kaunistanud klaasimaalid. Altariruumi idaaknal oli Kristust ristil, Maarjat ja Ristija Johannest kujutav vitraaž aastast 1621. Pikihoone tinaraamistikuga akendel olid 17. sajandi keskpaigast (enamik aastast 1650) pärinevad ovaalsed klaasimaalingud, mille olid kirikule kinkinud kohalikud aadlikud ja talupojad. Annetajate nimedega kõrvuti on naiivsevõitu pildid, millel on kujutatud nii kaluripaate, ingleid kui ka Noa laeva. Valmistatud on need arvatavasti Riias. 1944. aastal vene võimu eest põgenedes võtsid ruhnlased oma aarded kaasa ja andsid hoiule Stockholmi ajaloomuuseumisse. 1998. aastal paigaldati akendele klaasimaalide koopiad. Need valmistasid Eesti Kunstiakadeemia tudengid klaasikunstnik Eve Koha juhendamisel.
20. sajandi alguseks oli Ruhnu kirik kogudusele lootusetult kitsaks jäänud. Õnneks ei üritatud seda mingitviisi ümber ehitada, vaid 1912. aastal ehitati vana kiriku kõrvale Riia arhitekti Otto Hoffmanni (1866–1919) projekti järgi uus kirik. See oli kavandatud küll puidust, ent Kuressaare meister Treu, kelle juhtimisel ehitustööd käisid, lasi kiriku välisseinad laduda maakivist. 1944. aastal suletud kirik taaspühitseti 1988. aastal; kiriku sisustamisel aitasid ruhnu-
rootslased. 1990. aastal paigaldati peaukse kohale Dolores Hoffmanni vitraaž.
