Eesti tippametnike patune salaelu endise diplomaadi raamatus
Võrus sündinud ja nime all Wido Moritz esinev endine diplomaat kirjeldab oma esikteoses „Mullivabalt. Eesti meesametnike salaelust“ halastamatu avameelsusega bürokraatide eludraamasid. Karjääri- ja naudinguhimudes visklevad tegelased on silmitsi halenaljakate probleemide ja surmtõsiste eluraskustega. Enamus sündmusi on tõesti sündinud Eesti välisministeeriumis, aga nimed on muudetud.
Oliver heitis põgusa pilgu endast vasakule, kus sülearvuti taga istus tema silmarõõm – Killu Maalinn, Oliveri nõunik ehk poliitiline juhe. Naisel oli kaunis jume, tema nägu oli värske nagu ladvaõunal. Kuidas ta küll seda saavutab? Justkui saaks sagedasti spermat näkku, mõtles Oliver siivutult. Suunas siis pilgu tagasi koosolekusaali ja seiras oma alluvaid, kes istusid ümber pikliku nõupidamistelaua. Enamikust neist ei pidanud Oliver suuremat lugu. Jah, nad võisid end nimetada diplomaatideks, olla oma staatuse üle uhked ja tähtsust täis, paljud olidki. Tegelikkuses polnud neil kõrgemasse liigasse asja, teadis Oliver, need mehed ja naised olid bürokraadid, käsutäitjad. Parim, millele nad loota võisid, oli paariaastase ametimajas istumise järel saada suursaadikuks mõnes välisriigis. See sõltus omakorda suurel määral välisministrist, järjest rohkem aga just temast endast, Oliverist. Kahtlemata nautis Oliver sülle kukkunud võimutäiust, voli inimeste saatust määrata. Miks ta ei pidanuks? Ülemus Oliver jagas ministeeriumi ametnikele nii hirmu kui armu, kuid mitte võrdselt, vaid mõõdetud annustes. Vahetevahel võis poetada mõne tänusõna, kuid tulemuslikule tööle kannustas meeskonda vaid hirm, selles oli Oliver sügavalt veendunud.
Raamatu peamine tegevuspaik välisministeerium. Foto Priit Simson
Töövisiidil Prantsusmaale tuli Milena kaasa kui vastutav lauaülem ja edasine oli juba delo tehniki. Romantilisemat kohta ei olnud võimalik ette kujutada. Hilisõhtul, päevase programmi järel, tühjendasid noored mitu klaasi veini Saint-Germain-des-Prés linnajaos mandlipuude all kohviku Les Deux Magots terrassil. Hotelli jõudes tundus ainuvõimalik tegevus riided seljast heita ja voodisse langeda. Higiselt ja pööraselt käis see ühtesaamine, Milena, niiske ja märg, oigas valjult, kippus hammustama. Oliver veendus peagi, et naisele oli seks midagi ülimalt normaalset ja valmisolekut ilmutas ta ükskõik millisel ajal. Isegi mineti tegemist Oliveri kabinetis tundus Milena täie rinnaga nautivat. Või oli siiski tegu mõningase teesklusega, sest kolme kuu pärast nõudis naine, et soovib asuda tööle Pariisis. „Tahan Pariisi, ma olen sellest juba plikana unistanud, pliiis!“ mangus Milena. Muidugi sai Milena tööle saatkonda Pariisi. Oliver oli end juba tühjaks tõmmanud. Hullem oli aga ees, sest millalgi saabus info, et Milena on tütre sünnitanud. „Ma tahtsin nii. Mis sinul sest. Sa poleks ju minuga abiellunud.“ Oliver teadis, et jutud hakkavad kindlasti ringlema, kuid kõige tähtsam oli ajakirjandusel suu sulgeda.
***
„Aga vast sa ikka võiksid sõnakese kosta? Saaksid must büroos lahti ka,“ lõi Krunkson viimase trumbi letti. Severin hakkas puhkima ja tõmbas kätega üle krässus pea. „Tule, jumal, appi! Keegi ei taha sust lahti saada, kurat võtku! Ma ju seletasin sulle. Mis sest kasu on, kui ma räägin Oliverile! Pealegi, ega Oliver kõike ka ei otsusta.“
Severin vaatas punetava Krunksoni poole ja lausus: „Hea küll, ma vaatan, mis teha annab. Aga nüüd lase puhata!“ Severin haaras ruttu oma iPodi ja hakkas kuulama Mahleri sümfooniat number viis. Ta oli otsustanud klassikalise muusika kasuks, sellealaste teadmiste puistamine seltskonnas mõjus alati hästi. Esialgu aga võis ta Mahleri vabalt Schönbergi või isegi Schnittkega segi ajada. Huvitav, kas Oliver ja Killu on juba keppi teinud, mõtles Severin, kuulates, kuidas metsasarved, trompetid, tromboonid ja tuuba tekitasid koos keelpillidega harmoonilist kõlajõudu.
***
Tema ise, Gvidon, juuksed harali ja silmad hõõgumas, hoomas lavale tulles tuttavat aplausikõma, mis tungis ihurakkudesse ja tõstis taevasse. Sündmus oli Hendrixi tribuutkontsert ja Gvidon, kultusliku psühhedeelse progebändi Vürst Gvidoon & Gnuu-Antiloop käilakuju, alustamas oma etteastet. Astus mikri ette ja tõmbas veidi häälest ära Stratocasteriga esimesed akordid, rohkem mörises kui laulis läbi huilgava publikukära: Hey Joe, where you goin’ with that gun in your hand... Bass ja trumm tulid taha, Gvidon tõmbas surematuid riffe, sulandus muusikasse, oli oma kalli kitarriga üks. Rändas kusagil Mehhiko teedel. Ta oli kui kehastunud jumal. Oi, Gvidon oli jumal, küllaltki noor jumal…
***
Joonas istus tugitoolis ja vaatas liikumatult, kuidas Norbert pintsaku seljast heitis ja tema vastas istet võttis. „Joonas, sinuga pole kunagi mingit jama olnud. Mis siis nüüd on juhtunud? Sa oled teist päeva kuidagi imelik ja mingid lõhnad on juures. Teised ka märkavad juba. Ära riku endal kõike ära! Tead küll, mul oleks kohe mitu inimest sinu asemele võtta.“ Norbert tegi väikese pausi ja vangutas pead: „Ja veel sellisel ajal! Homme tulevad amid, Washingtoni think-thank´st, sa pead nendega ka tegelema, aga vaata, mis seisus sa oled! Reedel on seminar, sinu ettekanne. Ühesõnaga, võta end palun kokku, muidu läheb asi karmiks.“ Joonas kobises vastuseks midagi sellist, et tõesti toimus kerge libastumine, aga ärgu Norbert muretsegu. „Hea küll, sa oled hea mees olnud, aga arvesta, et sind on hoiatatud!“ Norbert andis mõista, et Joonas võib ära aurata.
***
Nad jõid teed ja tegid suitsu. Puhkeruumis käis päris tihe liikumine. Iga veerand tunni tagant sisenes ruumi karvane ja sassis juustega ühte jalga liipav vibalik vennike ja pani suitsu ette. Ta oli tänaval kokku kukkunud ja viidud Mustamäele erakorralise meditsiini osakonda. Seal aga leiti, et ta on liiga täis, ja suunati „Wesperisse“. Siin oli ta juba ei tea mitmendat korda. Karvand jutustas ühest tüübist, keda ta hullumajas oli kohanud. Tüüp olla nõudnud pidevalt analüüse, mis näitaksid, millises etapis on viirus, mis muudab ta ühe aasta jooksul roheliseks tulnukaks. Teel tulnukaks saamisele olevat tal kurk kadunud ja hingetoru lahtine. Pausita nõudnud ta kella keeramist 512 korda aeglasemaks. Mõtteid olevat tal raske koondada, kuna peas on kuus arvutit, pult aga naise käes. Tüüp ei söönud, kuna tal puuduvat söögitoru. Tablette ei saanud ka neelata, neid ei tohtivatki võtta, kuna õed on roheliste mehikeste käsilased. Karvand jutustas veel igasugu põnevaid asju ja ütles end põdevat kõikvõimalikke haigusi, aga tema diktsioon oli sedavõrd kohutav, et Joonasel läks suur osa olulisest infost kaduma.
Uks avanes ja ruumi astus umbes kahekümneaastane tardunud näoga blond naine, kes liikus nagu vanamutt. Tema järel sisenes kolmekümnendates tervisest pakatav mees. „Tõin naise pissile. Naine, pagan! Hakkas teine pühade aeg jubedalt jooma, muudkui jõi ja jõi ja jõi… Viimaks vaatasin, et sureb täitsa ära. Panin autole hääled sisse, endal mul oli 1,5 promilli sees. A no see on eesti mehe tavaline taks. Liitrine pudel viina on siiani autos, kartsin, et naine annab tee peal otsad. Mul pole häda kedagi, aga jäin ise ka siia sisse. Meile anti perepalat.“
***
Ella oli kõvasti kõhnunud ja päevitunud: „Olime Bryce’iga, sa mäletad mu ameeriklast, abikaasa noh, olime aasta Puerto Ricos ja teise Barbadosel, võtsime aja täiesti maha, ei teinud mitte kui midagi, lihtsalt lebotasime ookeani ääres,“ sädistas Ella õnnelikult ühe hingetõmbega.
„Lucky you,“ vangutas Hubert pead ja märkas jahmunult, et Ella jõi ainult teed: „Mis suga lahti on? Mingit drinki ei võtagi või?“
„Kuule ei, aitäh, jätsime ju Bryce’iga dringid maha. Eks elus ole võetud kah, mitme naise ja mitme mehe eest… Suitsu me ka enam ei tee, juba aastaid,“ pani Ella uhkelt uudisele punkti, tehes õhus mõlema käega „victory“ märgi.
„Mida sa… mida sa siis üldse…,“ ahmis Hubert õhku.
„Miks sa siis üldse elad?“ lõpetas Ella Huberti lause ja lasi kuuldavale heliseva naeru.
„Igavene reetur selline!“ surus Hubert pooltõsiselt läbi hammaste.
***
Saunaordulased kogunesid igal nädalal juba palju aastaid. Hubert tundis seltskonnast mitmeid juba varasematest aegadest, pealegi oli ordu liige Gvidon tema väga hea sõber. Sest ajast saadik, kui Huberti tööalane lend madalaks sunniti, otsis ta ordumeestega erilise heameelega kontakti ja käis järjest sagedamini ordus külalisena kohal. Saunaliste seltskonnast ei andnud tõepoolest paremat ette kujutada, vähemalt Huberti jaoks. Enamikel meestest oli ilmselt „parim enne“ juba möödas – varem oli oldud ametis ministritena, presidendi nõunikena, ametkondade direktoritena ja nõnda edasi. Aidatud oli eesti põlve uueks luua ja toodud ohvreid isamaa altarile, avaldatud arvamusi, antud välja raamatuid, trükiseid ja mida kõike veel. Nüüdseks oli meestel erinevatel põhjustel tempo maha võetud, sammu aeglustatud. Seda suurema rahuldusega pühendusid nad saunamõnudele, vaimsetele väärtustele, hinnangute andmisele ja üldse meeldivale seltskondlikule tegevusele.
Vaata lisainfot SIIT.
