„Kui suure tuulepöörde sisse jääd, võid saada haiget. Ükskord olnud suur inime juba, aga lapsemoodi rääkind. Kui alles laps olnud, tuulekeerutis võtnud üles ja tõste paika lasknud maha. Jäänugi talle lapse kõneviis” (Võnnu)

Kõigepealt teevad autorid ülevaate, millistes õnnetustes on kõige rohkem Eestimaa inimesi hukka saanud.

Üsna levinud arvamuse järgi on Eesti kaunis turvaline maa, kus loodusõnnetused katastroofi mõõtu ei võta. See on kindlasti Eesti pluss ja tuleb meelde enamasti siis, kui tsunami Jaapanis purustab tuumajaama või viib Indoneesia rannikult merre tuhandeid inimesi, kui Andides mõne linna all maa väriseb või samal põhjusel maalihe matab Nepali külad.

Inimestele põhjustatud õnnetuste (surm ja vigastused) järgi uuemas ajaloos ehk 19. ja 20. sajandil on hukkunute järgi esikohal kahtlemata tormid merel ja Peipsil. See oli tihedalt seotud randlaste eluviisiga: kalapüük väikeste paatide ja laevadega. 19. sajandil, mil merelkäijad valdavalt ujuda ei osanud, saame ajalehtedes avaldatud andmete põhjal hinnata uppunute arvuks 1300 inimest ja kui neile lisada kahe suure Vene sõjalaeva („Lefort” ja „Russalka”) tormi käes põhjaminekud, läheneb Eesti vetes uppunute koguarv sel sajandil 2500-le.

Kahekümnenda sajandi esimesed aastakümned möödusid veel traditsiooniliste elatise hankimistega ning merel hukkunute arv jäi umbes samaks – kokku hukkunuid umbes 350. 20. sajandi teine pool sisaldab endas ka Eesti suurima laevaõnnetuse – „Estonia” huku vähemalt 852 inimesega. Sõja ajal lahingutegevuse tõttu hukkunute (näiteks „Moero”) lülitamine samasse loendisse ei ole korrektne ning pealekauba pole autoritel ohvritega mere­õnnetuste statistikat väikelaevade kohta aastatest 1945–1999. Kellel on, võib selle toodule juurde liita.

Järgmisel kohal ohvrite hulga poolest on äike, kui välgud on 19. sajandil tabanud nii põldudel ja karjamaadel kui ka õuedel ja taredes askeldavaid inimesi umbes 320 korda, kusjuures tagajärged on olnud fataalsed. Ehkki Otto Wilhelm Masing kutsus rahvast piksevardaid üles seadma, ei võtnud asi vedu enne kui saja aasta pärast, see on maailmasõdade vahel. Ajavahemikul 1900–1940 surmas pikne inimesi 130 juhul.

Öeldu on õnnetuste taust tuulispaskade pahategudele. Nende osa surma põhjustajana on sedavõrd väike, et kahekümnendal sajandil autostunud maailmas liiklusõnnetustega võrreldes eriti tähelepanu ei äratagi. Aastast 1826, mil Tallinna lahe serva pidi rännanud tornaado läbi hukkus üks inimene, on ohvrite hulgas jälle enamuses merel sündinud õnnetustesse sattunud inimesed. Kõige rohkem inimesi, korraga üheksa, uppus Pärnu lahel augustis 1893. aastal vesipüksi läbi, mis keeras kummuli kalurite paadid. Sama saatus tabas kolme Vormsi meest, kes 30. aprillil 1897 tahtsid lubava kevadilmaga Haapsalust paadiga koju sõita. Mõni aasta hiljem (1902) sai sama saatus osaks kahele Muhu mehele Virtsus. Veel üks uppunu lisandus Saaremaal Karjas Puniku rannas 1910. aastal, kui poiss jäi vesipüksi poolt kummulikeeratud laeva. 1872. aastal surmas tromb Allaži kiriku juures kaks tütarlast, sama saatus tabas kahte naist. Sealt edasi hukkus selles trombiseerias veel kaks poissi ja üks mees. Kokku nõudsid seitse tuulispaska seitsme inimese elu. Ülejäänud hukkunud on saanud surmavalt viga raskete lendavate esemete läbi. Liites juurde veel ühe Läti tütarlapse, kes maandus õhulennult õnnetult Bauskas 1911. aastal, on kogu ohvrite arv 29 inimest. On tõenäoline, et neile lisaks võivad tulla mõned raskesti haavatud, kelle saatust haiglas pole ajakirjanikud enam jälginud.

Vigastatutega on lood mitmesugused. Tõsiselt haavatute kõrval leidub hulk kannatanuid, kelle vigastus piirdub ehmatuse, võib-olla ka šokiga pikemal või lühemal õhulennul.

Kui võtta lendamise kriteeriumiks vähemalt 10 meetrit õhusõitu, siis on lennanud ligi 25 inimese hulgas 8 poissi ja 7 tüdrukut. Ei või öelda, et tuulispask diskrimineerib naissugu, kuid siiski – surmaga on lõppenud õhulend kolmel tüdrukul ja ühel poisil. Tüdrukute pikim lend kuulub siin artiklis märgitud Vana-Otepää mõisa teenijatüdrukule (58 m) ja poeglaste oma Kuramaale Sesavasse, kus karjapoiss on lennanud terve versta (1,07 km). Kui võtta arvesse ka ebamäärasemalt kirjeldatud lendamised, näiteks ühest toa nurgast teise, kasvab inimeste arv vähemalt kaks korda ja nendest enamik on mehed. Kokkuvõttes võib jälle tõdeda, et kõik on siiski juhus. Lendu viidud inimeste hulgas on kuus karjapoissi, kuid ükski ajakirjanik ei ole neid vanadel aegadel intervjueerinud. Kindlasti oleks väärinud küsitlust aga see Vana-Otepää mõisa teenijatüdruk, kelle Letzmanni uuritud tromb umbes nelja meetri kõrgusele tõstis ja kandis kivimüüriga hoone poole. Aga enne müüri märkas tüdruk telefoniposti ja klammerdus selle külge ning pääses terve nahaga. Uuematel aegadel on lood veidi paremad: 13. augustil 1997. aastal tegi Rõuge lähedal ligi 60-meetrise õhulennu üks poiss – Jaan Allas –, kellest hiljem sai tuntud ilmatark. Õhus olevat ta minestanud, toibunud alles maha prantsatades.Tuulispask siiski ei vali ainult poisse ja tüdrukuid. Lennanute hulgas on töölisi nii Weberi tehasest kui ka põldudelt ja muidu teekäijaid. Mõnikord on õnnetuse põhjustanud just varjuminek hoonesse, mille tuulispask lammutab. Kokku on kannatada saanud inimesi 100 ringis. Jätame kõik koduloomade lennud lugeja hooleks tekstidest leida, sealhulgas erilise lennuliigi „koer koos kuudiga”. Seda on juhtunud üsna ohtrasti ja ka meie moekal ajal, kuid tegemist ei ole ilmselt siiski inimese parima sõbra nutikusega lendamiseks juhust kasutada, vaid pigem kuudi ehitusega, mis rajatise tuulekoti sarnaseks teeb ja taeva poole tõstab.

Metsakahjude hindamine on ajaleheteadete põhjal ebakindel – neid on selgemas sõnastuses mainitud ainult mõnikümmend korda. Suurematest võib märkida 1872. aasta maikuus Tukumsi piirkonnas 270 000 tihumeetrit, Kalncempji piirkonnas 300 000 tm. Eesti suurim metsakahju sündis Ida-Virumaal juulis 2001 (umbes 600 000 tm), kuid siin arvati, et peale tornaado tekitasid kahju ka pagid. Tavaliselt mõõdetakse metsakahjusid mõnesajast tihumeetrist kolmekümne tuhande tihumeetrini.

Ja lõpuks, peaaegu alati jääb tuulispaskade korral ette mõni hoone või vähemalt selle katus. Olulisem tegur, kui tugev tuul, on katuste ja majade puhul asjaolu, et võrdlemisi kitsal tornaado lohvil on just paras läbimõõt selleks, et maksma panna oma madal õhurõhk, mis ümbruses ja ka majades ning nende katusealustes on veel trombieelselt kõrge. Vaakumilähedase londi puudutus muudab selle siseõhu kõrge rõhu pommiks, mis maja laiali või katuse kaugele peletab. Aga ikka ja jälle on kõik juhtumid individuaalsed ja ühe reegli alla ei mahu.

Andres Tarand, Ain Kallis „Eesti tornaadod“, kirjastus Varrak 2017