Elo ja Friedebert Tuglase abielu lugu: naine võttis enda peale kogu majapidamise

 (2)

Elo ja Friedebert Tuglase abielu lugu: naine võttis enda peale kogu majapidamise
Friedebert Tuglas ja Elo Tuglas 1930ndatel.Eesti Kultuurilooline Arhiiv – Eesti Kirjandusmuuseum

„Säilitada või mitte. Las olla,” kirjutas Friedebert Tuglase abikaasa Elo paelaga hoolikalt kokku seotud väiksele kirjapakile, mis oli ainus kirjalik tõend tema mehe ja Marie Underi leekivast armuromaanist 1917. aasta suvel. Kirjad jäid, kuna Elo säilitas hoolega kõike, mis oli seotud mehe vaimupärandiga, ehkki suhe Underiga veel 50 aastat hiljemgi Elole tuska tegi. Mart Laar pani raamatus „Eesti suured armastuslood“ kirja Tuglaste abielu loo.

Friedebert Tuglas (1923. aastani Mihkelson) sündis 1886. aastal Ahjal, õppis kohalikus ministeeriumikoolis ja 1904. aasta sügisest Treffneri eragümnaasiumis, kus tema õpingud peagi katkesid. Samal ajal alustas kirjandusliku tegevusega, avaldades ajakirjanduses esimesed proosapalad. Tuglasest sai Noor-Eesti liikumise üks ideolooge. Olles tugevalt haaratud sotsiaaldemokraatlikest ideedest, lõi ta aktiivselt kaasa 1905. aasta revolutsioonis, käis maal ringi nn kohalikke vabariike propageerimas ning istus selle eest paar kuud Toompea vanglas kinni. Vanglamüüride vahel sündis proosapoeem „Meri”. 1906. aastal siirdus Tuglas maapakku, kus viibis 1917. aastani, esialgu Soomes, seejärel Prantsusmaal ja mujal Euroopas.

1917. aastal kodumaale naastes oli Tuglas juba tuntud suurus. Noored neiud tiirlesid tema ümber nagu mesilased meepoti kohal. Enne kui ta arugi sai, oli kihlatud. Tuglasest kümme aastat noorem tütarlastegümnaasiumi lõpetanud Emma Elisabet Oinas oli neidudest lihtsalt olnud kõige järjekindlam. 1917. aasta lummav suvi oli aga ühtlasi ka Siuru suvi. Alanud armuromaan Tuglase ja poetess Marie Underi vahel kohutas oma ägedusega ilmselt osapooli endidki, nii et nad eelistasid naasta turvalisse ja ennustatavasse maailma, kus nende eest lõputult hoolitsetakse – Under Adsoni ja Tuglas Elo juurde. 1918. aasta 15. septembri Tuglased abiellusid.

Loe veel

Seotud lood:

Elo Tuglas 1921 (foto pühendusega "Herra J. Vahtrale 8. VII 21 Võrul, Elo Tuglas) Foto: Eesti Kultuurilooline Arhiiv – Eesti Kirjandusmuuseum

Tuglaste abielu oli harmooniline. Mees kutsus naist Eloks, see omakorda meest Friedaks. Osutus, et Tuglas oli abiellunud tekkiva Eesti Vabariigi kõrgseltskonda. Tema naisevennast, sotsiaaldemokraat Aleksander Oinasest, sai siseminister. Elo vabastas abikaasa materiaalsest sekeldustest, võttes enda peale kogu majapidamise ja kõik elukondlikud pisiasjad – et abikaasa saaks täielikult loomingule pühenduda. Iseseisvas Eestis jõudiski Tuglas kirjanikuna tippvormi. Jätkus fantaasiaküllane novellilooming, seejärel sündisid reisikirjad ja uurimused. Raamatud eesti kirjandusest ja kirjandusajaloost üha suurendasid Tuglase tuntust ja 1937. aastal ilmunud autobiograafilist romaani „Väike Illimar” loetakse Tuglase loomingu krooniks. Järjest suurema osa Tuglase ajast võttis Eesti kirjanduselu organiseerimine. Tema eestvõttel asutati kirjanike liit, mille esimeheks Tuglas kordu­valt valiti, samuti oli ta Loomingu asutaja ja esimene peatoimetaja.

Ettevõtmiste laiahaardelisus oli Tuglasel võimalik aga üksnes seetõttu, et Elo oli ta täielikult argimuredest vabastanud. Samas oli Elo sädelev ja vaimukas seltskonnadaam. Ta rääkis viit keelt ja luges silma­paistvalt palju. Polnud aga ebatavaline, et Elo ballilt tulles kleidi tööpükste vastu vahetas ning ronis kuuri lage paikama – Tuglas ju selliste asjadega ei tegelnud. Pikkamööda harjusid kõik Tartu töömehed asju ainult Eloga ajama. Kui rätsep pani tähele, et Tuglase ülikond hakkab ära vajuma, mainis ta seda proua Elole, kes valis välja riide ja tegumoe ning tõi Tuglase käekõrval proovi. Lapsi Tuglastel polnud, sest esimese raseduse ajal Elole tehtud operatsioon ebaõnnestus ja välistas laste saamise. Tuglas ei näinud selles üldse probleemi, Elo natukene vist küll. Temalgi olid ilmselt olnud oma kirjanduslikud ambitsioonid, kuid Tuglase kõrval ei tulnud nende realiseerimine kõne allagi. Elo elas end välja teravapilgulises päeva­raamatus, kus võis vahel olla ka klatšimaias ja isegi lõikavalt õel, mida ta päris elus polnud.

1940. aasta pöördelised sündmused paiskasid Tuglaste elu segamini. Juunikommunistide seas oli mitmeid Tuglastele tuttavaid kultuuriinimesi ning nii loodeti esialgu, et päris hulluks asjad ikka ei lähe. Kas kunagistest sotsialistlikest veendumustest või enesealalhoiu­instinktist tervitas Tuglas ajakirjas Looming võimupööret. 14. juuni 1941 küüditamine tegi nõukogude reaalsuse paraku valusalt selgeks. Sõda käis Tartus Tuglaste kodust kaks korda üle, jättes nad lõpuks kodutuks. Paljude teiste kultuuritegelaste kombel üritasid Tuglased 1944. aasta sügisel enne maa uut okupeerimist Eestist põgeneda. Kui Adson ja Under olid läbi ränga trügimise hädavaevu Rootsi siirduvale laevale koha saanud, siis Tuglas otsustas reisida peenemalt. Tema ja teiste kultuurisuuruste järele pidi Läänemaa randa tulema Rahvus­komitee tellitud kiirkaater. Nii sõideti Läänemaa randa suurema seltskonnaga, sh Kereste ja Kuusikute perega. Mida aga ei tulnud, oli oodatud kaater. Kõik tähtajad olid mitmekordselt üle ning Vene tankid juba kuskil lähedal. Rannast tabatud saada ei tahtnud keegi.

Nii ei jäänud Tuglastel muud üle kui halva mängu juures head nägu teha. Pelgupaika otsiti Viljandimaalt. Rootsi kaater muuseas lõpuks siiski saabus ning kel oli jätkunud kannatust see ära oodata, need rannast kaasa ka viidi – mootoririke oli paadi saabumist oluliselt pidurdanud. Tallinnas oli Nigol Andresen Adsoni-Underi Nõmme majale pannud sildi, et see on NKVD kaitse all, ning pakkus maja Tuglastele elamiseks. Nõukogude võimud olid rõõmsad, et mõnigi tuntud kultuuritegelane oli Eestisse jäänud, ning Tuglas kuulutati akadeemikuks ja rahvakirjanikuks. Elava klassiku positsioon võimaldas esialgu hakkama saada, kuid peagi tuuled pöördusid. Võitluse käigus nn kodanlike natsionalistide vastu mõisteti ka Tuglas hukka ning peletati kõikidelt positsioonidelt. Isegi kirjanike liidust visati ta sõimu saatel välja. Tuglastega suhtlemine muutus tõeliseks julgustükiks. Eriti ohus oli ilmselt Elo, kes esiteks ei suutnud alati keelt taltsutada ning kelle seotus rahvavaenlastest endiste sotsiaaldemokraatidega talle üha suuremat varju heitis. Elo vend oli surnud Siberis vangilaagris, venna­tütar Saksa spioonina vangi mõistetud ning vennanaine Siberisse asumisele saadetud. Neil aastail hoidis Elo oma päevikut otse ahju kõrval, et see läbiotsimise korral kiiresti leekidesse heita.

Tuglase teoseid enam ei avaldatud, varasemad raamatud korjati müügilt ära, tema tõlgitud raamatutes tuli Tuglase nimi katta musta tušiga. Sissetulekuid enam polnud, raske öelda, kuidas Elo neil aastatel üldse perel elu suutis sees hoida. Väliselt tegi ta loomulikult näo, nagu poleks midagi lahti. Koorem Elo õlul muutus üha raskemaks. Ta pidi katust lappima, torusid remontima ning neid mõlemat kuidagi toitma. Elati vaikselt, külalisi enam ei käinud, sest sõbrad-tuttavad olid põgenenud, vangis või samasuguses olukorras kui Tuglased ise.

1953. aastal Stalin aga suri, peagi algas nn sulaaeg ning Tuglas tõsteti au sisse tagasi. Tema positsioonid taastati ja raamatuid hakati tohututes tiraažides uuesti välja andma, isegi tõlkima. Tuglaste pool käimine muutus taas auasjaks, kuid Elol oli hästi meeles, kes neist veel mõni aeg tagasi eemale hoidsid. Elo muutis nende hoolitsetud aia Nõmmel õdusaks kooskäimiskohaks. Tuglaste juures käis külalisi välismaaltki, konkreetsemalt Soomest, kust toodi kaasa korraliku kohvi.

Elo ja Friedebert Tuglas kodus 6. juunil 1963. Foto: Eesti Kultuurilooline Arhiiv – Eesti Kirjandusmuuseum.

Tuglas ise ei väsinud oma teoste uusväljaannetele lisamast täiendusi sotsialismi vältimatust võidust, mainides väiksemas seltskonnas, et see on ikkagi tema noorusarmastus, ning veelgi vaiksemalt, et ümbritsev reaalsus seda omaaegset armastust just liiga palju ei meenuta. Mingil määral taastus ka suhtlemine pagulusse läinutega. Under ja Adson avaldasid aga Rootsis olles rõõmu, et just Tuglased nende majas elavad.

Aastad nõudsid aga oma osa ja Tuglas jäi nõrgemaks. Esimesena lahkus Elo, kellel diagnoositi kõrivähk. Kiire surm tuli 1970. aasta suvel. Tema viimased arusaadavad sõnad olevat olnud „Frieda, ma olen juba teisel kaldal”. Tuglas ei teadnud, kuidas edasi elada. Keegi teine ei suutnud tema eest niimoodi hoolitseda, nagu Elo oli seda teinud. Tuglas oli peaaegu pime, ta ei saanud lugeda ega kirjutada. Talle loeti ette kogutud teoste käsikirja, mida ta siis suuliselt redigeeris. Aga küünal oli juba lõpuni põlenud. Viimane Underile-Adsonile saadetud kiri oli sisuliselt hüvastijätt. Tuglas suri 1971. aasta kevadel ning tema matustele kogunes tohutu rahvahulk.

Mart Laar „Eesti suured armastuslood“, kirjastus Varrak 2017

http://www.varrak.ee/product/21767/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised