Elu on sinusoid, mis on täidetud tõusude ja mõõnadega
Torm möödub ja asendub vaikusega. Värviküllane kevad vahetab välja külma talve. Lapsed kasvavad suureks ega jää väikeseks. Kui me hetkeks mõtleme, siis taipame, et elus on väga vähe seda, mis ei oleks ajutine, kirjutab Tuuli Mäemat raamatus „Otsingud“.
Sel momendil, kui meie elus on keerulised ajad, tundub nagu oleks aeg üks lõputu paigaltammumine. Tegelikult ei murra meid miski, usud? Pärast iga raskust taipame, et me oleme elus ja ikka veel inimesed.
Meis võivad olla küll väikesed tormijäljed, kuid elu läheb ikka edasi. Vaatlesin ühel pärastlõunal tormi, mis räsis loodust. Kõik selles mäslevas meres oli justkui valesti – lained tantsisid üksteisest üle, visates end kallastele. Hetkeks meenus meie praegune ühiskond, kus nii palju on üksteisele ärapanemist ning koha kätte näitamist. Milleks, miks, kellele? Külmast tuulest õhkas vaid rahutust ja kärsitust. Samasugune rahutus oli ka minu sees. Nädal hiljem otsustasin minna sedasama merd vaatama, tahtsin teada, kas meri on leidnud rahu. Nii see oligi. Meri oli muutunud peegelsiledaks ning tormist andis aimu vaid tagasitõmbunud veepiir. See justkui näitas mulle, et lootus on peidus igas mõõnas, mis meie elusid tabab. Vahel mööduvad tormid kiiremini, vahel aeglasemalt. Võib-olla muutus meri juba tunni aja jooksul. Teinekord me ei märkagi, kui meie elust käib üle torm ning kõik ongi muutunud.
Aga torm on elu osa, nii nagu ka vaikus ja rahu. Tormi vaibumine.
Miks muretsed?
Me satume oma elus keerulisse olukorda, oleme väsinud ja energiast tühjad. Tuleb tuttav ette? Küsime endalt igal hommikul, miks me midagi teeme, ning vastuseid tundub olevat võimatu leida. Kui meid tabab depressioon, siis selles raskes seisus valdab meid peamiselt mure, et miks ma end nii halvasti tunnen? Kaua see kestab? Kuidas ma saan end päästa? Kui sellised hommikud kuulusid lahutamatult minu ellu, siis mõtlesin, et see on lihtsalt raske hommik. Teadsin, et õhtuks on juba parem. Istun ööni üleval ning hommikul kirun jälle elu ja iseennast.
See oli kinnine ring, mis toimis juba süsteemselt. Tegelikult suutsin ma peale hommikust ängi lihtsalt oma tunded ja vajadused nii alla suruda, et kõik näiski korras olevat. Mõistagi ma teadsin, et nii elada ei ole ühegi inimese jaoks normaalne.
Kas oled märganud, et kõik laheneb just siis, kui sa lõpetad muretsemise? See on justkui haigestumisega. Kui me hakkame end ravima rohtudega ning alandame kiirelt palavikku, siis me ei saagi terveks saada.
Me vaid leevendame haigust. Nii on ka muretsemisega, see teeb asja ainult hullemaks, sest nii me ei saa läbi kogeda tõelisi emotsioone. Me ei pruugi isegi näha lahendust ja veel vähem seda leida. Me oleme hõivatud probleemiga tegelemisega ning oluline jääb märkamata.
Igas raskuses on peidus kergus, märka seda! Tundub uskumatu?
Eriti keeruline on seda mõista just siis, kui me selles seisus oleme. Meil on justkui mustad silmaklapid ees, just süsimustad, sest maailm tundub nii kole paik, kus me ei näe ühtegi värvi. Juhul, kui keegi üritab meid aidata, seletades, et tegelikult on sul rohkem kui mõnel teisel, siis me peame teda rumalaks targutajaks. Meil on vaja tunded enda sees läbi elada, isegi need kõige raskemad. Kui satume halba olukorda, tekib meis paanika. Me ei oska toime tulla tundega, mida enne kogenud pole.
Siis esineb meis veel ohvrimeelsust, mis teatab meile, et me oleme selles halvas olukorras ohvrid. Me võime teada, et tegelikult on kõik hästi, kuid miski meis naudib seda halba olukorda. Meile meeldib end haletseda ning jälgida, kuidas maailm meile kaasa haletseb. See on võrreldav mudas püherdamisega.
Mis sa arvad, milleks sulle see raskus on antud? Muidugi ei anta kellelegi rohkem, kui ta kanda suudaks, see lihtsalt poleks õiglane. Mitte keegi meist ei saa ka ebaõiglast raskust. Miks siis see raskus ikkagi tuleb? Miks on vaja vahel vahtida pangakontot, mis näitab miinust? Milleks sulle see tühjus ja üksindus? Vastus on, et sul on vaja vaid see „miski” üles leida. Sul on vaja mõista, et need tunded, mis sulle on antud, on selleks, et need läbi elada. Neist tuleb õppida ning olla edaspidi parem inimene.
Mis sind ja mind tegelikult murrab? Kui esitan endale selle küsimuse, siis jookseb minu peas lõputu pilt erinevatest seikadest, kui nutsin end hingetuks. Uskusin tõesõna, et see ongi maailma lõpp ja enam hullemaks minna ei saa. Aga saab ja läkski. Läks nii palju hullemaks, et ma hakkasin uskuma sellesse, et edasi läheb vaid paremaks. Need lugematud südamepurunemised, armastused ilma vastuarmastuseta.
Hommikud, mil tundus võimatu oma keha voodis liigutada ning algavale päevale vastu minna. Depressioon. Stress. Läbipõlemine. Ületöötamine. Hetked, kus silme ees oli vaid must valgus.
Aga see kõik läks mööda ning andis mulle selgroo, mis läheb nüüd iga raskuse ees sirgu. Nii juhtub ka sinuga, isegi, kui sul on keeruline sellesse uskuda! Tänasel päeval tean, et mind murraksid paljud asjad elus, aga ma ei jääks enam nendesse tunnetesse kinni. Jah, ma võiksin nutta ja olla õnnetu. Kindlasti ma suudan veel mitmeid kordi oma elus liiga palju töötada või sootuks depressiooni langeda, aga see ei oleks veel maailma lõpp. Ma leiaksin sellest väljapääsu, sest ma tean, et alati on väljapääs olemas.
Mõtle hetkeks oma elule. Millal sa oled tundnud, et nüüd ongi lõpp? Tundub võimatu edasi liikuda ning hommikul ärgata? Sa ei ole ainuke, meil kõigil on neid hetki, kuid tegelikult ei niida meid miski.
Kõige paremini iseloomustab elu tõususid ja mõõnasid sinusoid. See keeruline, kuid samas nii lihtne joon. See liugleb üles ja alla, ta teeb seda kergelt ja sujuvalt, ilma mure ja valuta. Nii võiksime ka meie suhtuda igasse raskusesse ja kergusesse – see on lihtsalt üks kurv teise järel, kuid tasub meeles pidada, et iga kurvi taga peitub taas parem ja ilusam elu.
Kuhu ja millise tundega soovid sina sellel sinusoidil kulgeda?
Märgakem ebapüsivust kõiges meie ümber. Ebapüsivus on justkui soovimatu tunne, kuid ometi nii loomulik ning eluks vajalik. Ebapüsivus tuleneb pidevatest muutustest meie ümber, kus miski ei jää püsima.
Mõtisklesin eile ebapüsivuse üle laiemalt. Rebides end lahti sellest tõsisest elust tekib tunne nagu oleksid tiivad jälle seljas, korraks peatub maailm ning kui ei peatu, siis tahaks seda peatada. Miks me võtame elu nii tõsiselt, kui tegelikult ei saa me isegi elus endas kindlad olla? Kas maailmaruumis, kus elu muutub meie ümber iga sekundiga, oleks tark valida tõsine eluskeem või hoopis mängida kogu elu?
Proovisin tänases päevas mängida, näha kõike enda ümber justkui mängu, mitte kui enda elu. Ühistranspordis olid naeru- ning nutunägudega mängukaardid, mis olid asetatud mängulauale, kõigil neil oli mängida oma roll ning osa. Tantsida kodus muusika saatel oli minu pisike elumäng. Märkasin elu enda ümber – taevas ja maailmaruum. Kogu see suur kooslus, mis võib muutuda vaid ühe loodusjõu mõjul.
Muutused meie maailmaruumis on aeglased, kuid suured. Me ei märka seda, kuidas loodus meie ümber muutub ning arutleme päevast-päeva selle üle, kas täna tuli lumi maha valel või õigel ajal. On sel siis tähtsust?
Kui prooviks sinagi vaadelda ühte päeva oma elus kui mängu – kes on sinu mängukaaslased ning milline roll neil on täita. Kuidas on rollid jaotunud sinu era- ja tööelus?
Iga sekund loob meie elus mingi uue hetke. Mis aga peamine, ükski hetk ei ole püsiv. Isegi, kui me tunneme suurt vajadust peatada aeg ning jätta teatud hetk meie elus püsima, ei ole see võimalik. Me võime tunda end kellegagi imeliselt ning soovida, et nii jääkski, kuid mitte miski pole jääv. Kui kindlad me siis milleski või kelleski olla saame? Fakt on see, et ei saagi. Ning see ei ole halb ega kurb, see on lihtsalt elu kirjutamata seadus. Me saame olla kindlad vaid enda olemasolus ning see, millisena me oleme, sõltub samuti vaid meist endist. Kõik inimesed meie elus ei ole püsivad ning nende rollid võivad vahetuda kiiremalt, kui me sooviksime. Mõni inimene tulebki meie ellu selleks, et sealt sama kiirelt välja kõndida. Kõik inimesed ei ole loodud meie elus olema. Kui me seda lihtsat asja mõistame, leiame palju vähem kohta pettumusele ning kurbusele, kui kellestki ilma jääme. Pea meeles, et mitte keegi ei saa sulle haiget teha, kui sa ei lase endale haiget teha.
Ma tean, et inimeste lahkumine tekitab kirjeldamatut kurbust. Mu ellu on tulnud inimesi isegi paariks päevaks. Poevad hinge nagu tõelised hingesugulased ja järgmisel hetkel on juba läinud. Maha jääb vaid kuhjaga küsimusi ja ei ühtegi vastust. Hiljem mõtled asjade üle järele ja märkad, millise õppetunni omandasid vaid paari päevaga. Kiidad end, et oled nii kiire õppetundide omandaja ning liigud eluga edasi.
Inimesi, kes meie ellu püsima jääksid, on vähe, isegi vanemad ei ole meiega tavaliselt elu lõpuni. Meie elus on vaid paar inimest, kes väärivad kohta meie kõrval terve elu ning oskavad seda kohta vääriliselt hinnata. On sinu elus selliseid inimesi? Oled sina ise kellegi elus see inimene? Kõik teised tulevad ja lähevad – see on paratamatus, sest kõigil meil on mingisugune roll teineteise elus täita. Me pole loodud jääma teineteise kõrvale kauemaks, kui õppetunnid on õpitud. Seega oleks vale kellessegi klammerduda, ometi on nii raske seda vältida.
Ainus, mis sa teha saad, on muutustega kaasa minna ning mitte proovida neid enda elus vältida. Trots, mis tekib, kui miski meie elus muutub, on loomulik tunne meie kõigi jaoks. Kuid pea meeles, kui kõik muutub, siis muuda kõike. Haara need kiirelt mööduvad hetked oma elus enda kätesse. Hakka neid ise juhtima. Naudi kõike siin ja praegu teadmisega, et muutused on elu loomulik osa. Ära tunne nördimust, kui keegi sinu elust välja kõnnib või rolli vahetab – miski sai lihtsalt uue kuju ning nii pidi minema. Valitse oma elu ning loo enda elureeglid. Ära lase kellelgi juhtida end paremale või vasakule, kuhu sa pöörata ei sooviks. Ära lase kellelgi endale halvasti öelda. Ära loobu kellegi ega millegi nimel oma unistustest või soovitud asjadest. Ole iga päev parim versioon endast ning õhtul tee endale pai. Väldi tõsist elupilti, kus kõik peab toimima kindlate reeglite järgi. Proovi mängida ning märka, kuidas sinu ellu saabuvad mängukaaslased. Mitte mängukaaslased, kes sinuga mänge mängiksid, vaid inimesed, kes oskavad elu mänguliselt võtta – tantsida üksinda kodus, armastada väikeste puulehtede ilu ning hinnata varajast tõusvat päikest. Inimesed, kes teevad sinuga koos maailma väiksemaid tegusid ainuüksi sellepärast, et teha neid koos sinuga!
Tuuli Mäemat „OTSINGUD. Raamat ühe noore naise eneseotsingutest, armastusest ja õnnest“, kirjastus Pilgrim 2016
