(See Hiina linn piirneb Põhja-Koreaga ja just sinna linna Ahnide koju põgenes loo jutustaja Põhja-Koreast öösel üle jõe tulles. Changbaist paistab üle jõe ka jutustaja sünnilinn ja viimane elukoht Põhja-Koreas Hyesan - toim)

Ma saabusin 2004. aasta oktoobris ühel selgel ööl. Seistes jõe kaldal puude all, vaatasin üle jõe Põhja-Korea poole. Mäed olid tähtkujude taustal mustad. Hyesan ise oli täielikus pimeduses. Oleksin vaadanud nagu metsa, mitte linna. Tundus peaaegu, et taevas on aineline. Linn oli tühjus, mittemiski.

Minu riik oli vaikne ja liikumatu. Tundsin selle pärast tohutut kurbust. See näis olevat elutu nagu tuhk. Seejärel paistis kaugusest söehõõgus – mööda tänavat sõitva üksildase veoauto esituled.
Proua Ahn tervitas mind uudisega, et härra Ahn oli surnud. Ta oli heidelnud vigastustega ning põdes väga rasket suhkruhaigust. See mõjutas mind rohkem, kui olin oodanud. Proua Ahn kutsus mind sisse. Nägin härra Ahni jalutuskeppe ning mu silmad muutusid pisaratest raskeks. Ma olin kasvanud üles nii, et tema oli alati seal, kohe üle jõe, lahke mees, keda mu ema usaldas. Temast oli saanud minu päästenöör Hiinas – ainus side, mis mul oli oma perekonnaga, oma minevikuga, sellega, kes ma päriselt olin.

Proua Ahn aitas mul seada asju, mida tahtsin üle piiri saata. Need olid igapäevased asjad, kuid Põhja-Koreas olid need haruldased ja suure väärtusega. Ma panin oma triikraua, fööni, mõned ehted, vitamiinitabletid, Chaneli lõhnaõli ja kõik ülejäänud kribu-krabu kahte suurde sinisesse ja ühte väiksesse valgesse kotti. Keerasin kogu oma sularaha dollarites ja Hiina jüaanides rulli ning pistsin selle väiksesse valgesse kotti. Helistasin Min-hole ja küsisin, millal võin selle ära saata.
„Homme päevaajal.“
„Päevavalges?“
„Ära muretse. Valvuritega on kõik korras.“
Proua Ahn palkas kaks salakaubavedajat tassima kotte üle jõe. Kui nad tagasi tulid, ütlesid nad, et Min-ho ootas neid. Kõik oli läinud sujuvalt. Ohkasin kergendatult, maksin neile töö eest ja jäin Min-ho kõnet ootama.
Kõnet ei tulnud.

Ta ei helistanud ka järgmisel päeval. Ma kõndisin piki jõekallast ja uurisin Hyesani. See oli esimene korralik pilguheit oma vanale kodule pärast seda, kui olin sealt aastaid tagasi lahkunud. Ainsad liiklusvahendid olid paar sõjaväe džiipi ja üks vankrit vedav härg. Kui mina veel seal elasin, ei näinud ma kordagi härga linnatänavatel. Kõik tundus lagunenud ja vaene. Mitte midagi ei olnud muutunud. Hiinas ei püsinud mitte miski samasugusena. Kõikjal toimus selline meeletu ehitamine ja taasloomine, et linn võis ühe aastaga tundmatuseni muutuda.
Ma ei suutnud paigal püsida. Iga tunniga kasvas mu meeleheide suuremaks. Midagi oli läinud valesti. Ootasin veel kaks päeva Changbais, peatudes odavas hotellis, mis oli hilisel öötunnil ainus avatud koht. Ma ei suutnud magada muretsemise ja selle tõttu, et seinad olid nii õhukesed, et kuulsin mehi kõrvaltoas rääkimas. Neil oli tugev Põhja-Korea aktsent. Ma ei teadnud, kas nad olid Bowibu agendid või salakaubavedajad, kuid see kasvatas õuduse ja läheneva katastroofi aimdust, mida tundsin oma tagakuklas. Neljandal päeval, kui Min-host ei olnud jätkuvalt kippu ega kõppu, läksin tagasi Shanghaisse.

Nädal aega hiljem, kui olin just töölt koju minemas, helises mu telefon. See oli Min-ho.
„Nuna, mida sa saatsid?“
Ei mingit tervitust, üksnes see nüri küsimus.
„Triikraua, fööni, mõned vitamiinitabletid ja muid asju,“ vastasin.
Lugesin üles kogu nimekirja asjadest, mainimata raha. Ma küsisin temalt, miks ta ei helistanud. Ta eiras mu küsimust ja päris uuesti: mida ma olin kottidesse pannud?
„Ma just ütlesin sulle.“
Ta katkestas kõne. Ma ei saanud sellest kõnest üldse aru.
Järgmisel hommikul helises telefon uuesti. Rääkis üks mees.
„Ma olen teie ema sõber,“ ütles ta. Tema hääl oli sügav ja rahustav. Tal ei olnud Hyesani aktsenti. „Siin tekkis väike probleem nende asjade pärast, mis te saatsite. Ma tahan tema eest need asjad korda ajada, aga ma pean teadma, kui palju raha kotis oli.“
See oli kummaline saatuse vingerpuss, et ma võisin olla paranoiline ja kahtlustav kõige süütumate ja heasoovlikumate inimeste suhtes, aga kui tõeline oht rääkis mesimagusalt telefoni, ei kahtlustanud ma midagi.
„Tänan, et teda aitate,“ pahvatasin välja. Olin sageli mõelnud, kas mu ema võiks kunagi kohata uut meest. Ta ei olnud veel viiskümmend. Ma arvasin, et see võis olla tema poiss-sõber.
„Pole tänu väärt. Niisiis, te saatsite fööni, eks ole?“
„Jah.“
„Ja triikraua?“
„Jah.“ Ta luges ette asjade nimekirja.
„Aga raha? Kui palju seda oli?“
„Ma ei mäleta enam, kui palju,“ ütlesin. „Mu ema teab. Küsige tema käest. Ma tõesti hindan teie abi.“
„Pole tänu väärt,“ ütles mees ja lõpetas kõne.
Nädal hiljem helistas Min-ho uuesti. Ma olin Korea linnaosa supermarketis toitu ostmas.
„Sa tegid hästi, Nuna,“ ütles ta.
„Mis mõttes?“
„Meie viimase nädala kõned on salvestatud.“
Tardusin paigale artišokkide ja Hiina lehtkapsa riiuli ees.
„See mees, kellega sa rääkisid, oli vanemkomandör. Ta helistas koosolekutoast. Telefon oli valjuhääldi peal, nii et teised ruumis kuuleksid.“
Teised?
Ta selgitas, kuidas ta oli laenanud auto, et kell kaks kottidele järele tulla. Piirivalvuritega oli kõik korda aetud. Kuid samal ajal, kui ta laadis kotte auto peale, ilmus eemalt välja jalgrattal sõitev kõrgema auastmega armeeohvitser, kes nägi, mis toimus, ja kukkus lõugama. Valvurid lasid jalga. Min-ho kiirustas autoga minema.

Öösel prõmmis seitse või kaheksa relvastatud sõdurit majauksele. Nad otsisid maja läbi ning leidsid üles kaks sinist kotti, aga mitte kolmandat, väikest valget kotti, mida Min-ho ei olnud majja peitnud. Min-ho ja ema vahistati ning viidi vahi alla Korea Rahvaarmee Hyesani kasarmusse. Ülekuulamisel Min-ho rõhutas, et kõik asjad olid kahes sinises kotis. Ta ütles, et ei tea mitte midagi kolmandast, valgest kotist, ehkki armeeohvitser oli kindel, et nägi kolme kotti. Nad pistsid ta kongi. Veidi hiljem sisenesid kaks vormiriides ülekuulajat ning hakkasid teda kumminuiadega pähe peksma ja jalgadega taguma. Min-ho eitas jätkuvalt kõike. Ta teadis, kui palju sularaha oli valges kotis – ma olin talle seda öelnud. Ta ütles, et pigem sureb, kui laseb neil värdjatel selle endale võtta.

Oh, Min-ho.

Seisin seda kuuldes tardunult, ostukorv jalge ees ja emad koos lastega minust mööda trügimas.
Ema võis oma kongist kuulda mu venna karjeid ja ulgumist, kui teda peksti. Ema lootis, et Min-ho tunnistab kohe üles, aga ta ei teinud seda. See kestis minut minuti järel. Ema ei suutnud seda taluda. Ta põmmutas vastu oma kongi raudust nii kõvasti, kui suutis, ja kisendas, et ütleb neile, mida nad teada tahavad. Ta tunnistas neile valge koti otsekohe üles ja ütles, kuhu see on peidetud.
Raha hulk üllatas sõdureid. Nad kutsusid sisse vanemohvitseri. Ta ütles, et ei olnud kunagi varem näinud nii suurt rahasummat üle piiri tulemas. Ta arvas, et see on fond, mille saatsid Lõuna-Korea spioonid, ja et ma võin olla Angibu, Lõuna-Korea luureteenistuse agent. Just siis nad sundisidki Min-hod minule helistama. Kui nad kuulsid mu häält, vahetasid nad pilke. Tõsiasi, et ma ei rääkinud enam Põhja-Korea aktsendiga, ei olnud hea märk. See kasvatas nende kahtlust, et olen Lõuna-Korea agent.

Kui tuli kõne vanemkomandörilt, ei olnud mul õrna aimugi, mis toimub. Sellega läks samamoodi, sest minu vastused ja lõdvestunud olek veensid teda, et olin tegutsenud eraviisiliselt ja et ma olin lihtsalt tahtnud saata natuke asju ja sularaha oma perekonnale. Seejärel pakkusid ohvitserid emale ja Min-hole tehingut. Tavaolukorras, ütlesid nad, saadetaks nad mõlemad vangilaagrisse. Aga juhul, kui nad on nõus, et ei ütle mitte midagi, lastakse nad vabaks. Nad olid nõus. Seejärel andsid ohvitserid emale fööni ja vitamiinipurgid, jättes kumbagi pudelisse alles mõne üksiku tableti, ning varastasid kõik ülejäänu, kaasa arvatud sularaha, minu raskelt teenitud säästud.

Hyeonseo Lee “Seitsme nimega tüdruk". Tõlkinud Kaido Kangur, kirjastus Helios 2017