Triivisin jutu helgemasse. „Aga kuidas sa vanaisaga siin ilmas kokku said, kas seda mäletad veel?“

„Mäletan… Pahkla mõisas peeti tantsupidusid. Seal me tuttavaks saimegi. Tantsisime. Ühel õhtul läksime saalist ära, kahekesi teise ruumi, istusime toolide peale, vaatasime teineteisele otsa, ja olimegi armunud.“

„Mis te siis ütlesite seal?“

„Alfred ütles mulle, et, Ellen, sind ma tahan, mul teisi pole vaja. Siis ütlesin ka mina, et, Alfred, minagi sind tahan, ka minul pole teisi vaja. Ja nii meil jäigi.“

„Ilus… Vanaema, kas mäletad ja tead, et kui sina saad sada, saan mina viiskümmend. Olen sust täpselt poole noorem!“

„Ahsoo? Seega… Kui mina saan kakssada, saad sina sada!“

Oh vaimunõtkust! Ma ei suutnud uskuda! Sellises seisundis, nädalaid söömata, nädalaid joomata - üheksakümne kaheksa aastase inimesena veel nii peent huumorit ajada? Endal pole kehagi enam…

Salvestaja muudkui keris. Õhtu kulges tasahilju, seinakella tiksumise saatel. Polnud mul tahtmist kuhugi lahkuda… Vahepeal vanaema tukastas, mina aga mõtlesin elu kui ime üle. Justkui inimestele oleks selleks ELU just antudki, et elamiseks kingitud päevade jooksul ka karmima tahu, oma „neljakümne kõrbepäevaga“ väärikamalt toime tulla…
Vanaema avas silmad.

„Vanaema, kas sa oma koera mäletad?“

„Brunot? Armas koerake. Eks ju temagi ole juba lahkunud…“

„Nojah, vanaema. Eks kõik teed vii lõpuks Rooma…“

Seepeale hakkas ta äkki ootamatult naerma! „Ei usu, et kõik teed Rooma viivad! Omal ajal oli Järlepa järv, hoopis selle kaldale viisid teed. Aga enam ei vii teed selle järve juurde. Need kaeti kinni. Mullaga.“

„Mullaga? Miks?“

„Ei tea. Ei meeldind järv enam kolhoosnikele. Elu läheb edasi. Vanu kohti enam ei ole, mis sel ajal armsad olid.“

„Ega elu tõesti tagasi kohe mitte kuidagi lähe… Nii on.“

„Omal ajal jalgrattaid ei olnud, ega tehtud pikki matku. Hobused rakendati vankrite ette ja… Ise istuti pääle ja… Kutsari kõrval oli vahel ka mõni ilus neiu. Vana laul ütleb:

„Jaan läeb jaanitulele
Miuke tema hobune, kaasike
Silmad siidituttides
Lakk oli hõbehelmetes, kaasike

Kes seal Jaani kõrval on
Jaani kõrval istumas, kaasike
See me küla kauneim neid
Kelle Jaan on üles leind, kaasike.

Vanasti käidi tuledel, puhtad pühapäevariided seljas. Olid jaanituled, olid… Nüüd enam ammu selliselt tuld ei tehta, nii nagu vanasti. Elu on nüüd lihtsamaks läinud… “

Pärast pikka ja rahulikku seinakella tiksumist hakkas vanaema korraga meieisapalvet lugema. Olin ennegi kuulnud, kuidas ta ilusas vanas eesti keeles seda lausunud oli. Rahulikult lõpuni palvetanuna, käed lõua alla põimituina, ütles lõpuks „aamen“. Ja veel kord: „Aamen!“ Nagu tungivalt… Vist ka mind järele lootes? Kuigi vanaema teadis, et oma mõttelaadilt ma nii otsene kristlane ei ole, järgin pigem oma segausku – „olematu tuttava tee tunnetust“. Kuid kordasin siis ka mina: „Aamen!“ Ehk teisisõnu – NII TÕESTI SÜNDIGU! Tema ikka uuesti, justkui pidulikult: „Aamen!“ Minagi ta järel: „Aamen.“ Tema siis lõpuks hästi tasa: „Aamen…“ Seepeale suikuski vanaema taas unne. Nii lõppes meil see päev.
Kui ta pika elu eelviimasel õhtul jälle ta juures olin, siis ise ta enam juttu üles ei võtnud. Silmad püsisid küll suletuina, ent näha oli, et need pilkusid… Ta ei maganud. Püüdsin nuputada, mida kõige õigem teha oleks. Kas võib mu kohalolek teda häirida? Istusin tasa, süvenenult. Niipea, kui tuli mõte lahkuma hakata ning selle tarbeks oma toolilt tõusin, avas kohe ka vanaema oma silmad, ja piilus mind?! Imelik… Vajusin toolile tagasi. Kõheldes mõtlesin: kas lahkuda või mitte? Nii üksildasel tunnil, kas jätta ta üksi? Otsustasin, et ei enne lahku, kui vanaema kindlalt unne on suikunud.

Aeg veeres.

Me ei vestelnud. Vaikus. Kella tiksumine, nagu kosmose kainestav kaja… Äkki omist mõtteist virgununa arvasingi vanaema juba magavat. Tõusin ülitasa toolilt, tegin seda tõepoolest hiirvaikselt, et mitte vähimalgi määral tema rahu rikkuda. Aga oi imet! Niipea kui toolilt tõusin, avas vanaema taas erksana oma silmad. Ja otse mind piiluma! Ma ei mõistnud, kuidas ta niimoodi reageerida suudab?! Kummardusin ta kohale, ettevaatlikul häälel küsisin: „Vanaema, kas sa tead, et ma siin olen?“

Täie teadvusega: noogutas.

„Kust sa tead? Sul on ju silmad kogu aeg kinni?!“

Küsimusele järgnes pikk, pikk, pikk paus… Oli näha, kuis ta end kogus. Lõpuks kostus ülinõrk, aga selge kinnitus:

„NÄEN!“

Siiri Sisak „Hästijätt. Kirjastus Petrone Print 2018