Endel Lippmaa lemmiklause oli „Saab ikka küll.“

 (4)

ENDEL LIPPMAA
ENDEL LIPPMAAFoto: Ingmar Muusikus

Endel Lippmaa nina haistis juba 1970ndatel täpselt, kuhu teadus oma sarvi seadma hakkab, kirjutab Tiit Kändler raamatus „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub. „Sattusin hoobilt 20. sajandi algusest selle lõppu – kiipide, laserite ja arvutite maailma,“ meenutab ta oma töö algust Küberneetika Instituudi füüsika sektoris, mida Lippmaa juhatas.

Kui ma esimest korda Küberneetika Instituudi füüsika sektori ukse avasin, lõi üle selja taga oleva akadeemia raamatukogu fuajee kõlama karvu püsti ajav kellahelin. Küsisin arglikult teed seltsimees Lippmaa kabinetti. Mulle vaatas raamatute, kaustikute ja paberite kõrge kuhja tagant ja veel kõrgema raamaturiiuli eest vastu kaks terast ja täpset silma, mis kui naelutasid mu õhku. Õhku aga oli kabinetis vähe, seal sai liikuda vaid hing kinni ja külg ees. Tulin lagedale oma sooviga teha kolmanda kursuse töö Lippmaa käe all. Millegipärast ta nõustus – kuigi tundus, et ta näeb läbi mu suhteliselt tühja pea. Nii saigi Lippmaast minu õpetaja. Oli 1970. aasta ja Tartu Riikliku Ülikooli füüsika pakkus üliõpilastele arvutamiseks Felixi-nimelist vändaga rehkendusmasinat. Sattusin hoobilt 20. sajandi algusest selle lõppu – kiipide, laserite ja arvutite maailma. Lippmaaga koostasime biofüüsika eriprogrammi, mille kohaselt ka lõpetasin.

Seotud lood:

Jah, see oli ka siis võimalik. „Saab ikka küll,” oli Lippmaa lemmiklause. Ja saigi. Lippmaa nina haistis täpselt, kuhu teadus oma sarvi seadma hakkab. Ega siis Moskva akadeemia polnud täis lolle, nemadki teadsid. Nõnda tuli raha, välja kaubeldud „poolkõva raha” – mille eest Poola ja Ungari elektroonikat osta – ja „kõva raha”, mille eest – oh imet küll! – sai lisaks kiipidele isegi lasereid. Lippmaa nina tabas juba enne Moskvat, et inimkonnal seisab ees molekulaarbioloogiline tulevik. Neid tulevikuliine oli veel. Neutriinod, tseoliidid, kvantarvutid, geenid, laserid. Kuid millelgi peab ju maailm püsti seisma. Lippmaa maailm seisis ja seisab püsti tuumamagnetresonantsil, tmr meetodil. See on üks eksperimentaalne meetod, mille abil saab aine ehitust uurida üsna delikaatselt, ilma seda vigastamata.

Loe veel

Sellealase uurimistöö eest sai Lippmaa 2000. aastal ka riigi teaduspreemia. Oleks võinud vabalt saada kolm. Tallinna Polütehnilise Instituudi haridusega insener-keemik-tehnoloog kaitses oma kandidaaditöö küll põlevkivi alal, kuid ei hakanud seal pikemalt peatuma, ehkki tollal just põlevkivis rahasid jagus. Lippmaa nina tabas ära, et 20. sajandi füüsika juhtmõteteks on kõikehaaravad üldistused, meetodeiks aga kvantmehaanika ja spektroskoopia. Et tuumaresonants pakub ainetest väga teaberikkaid ja uut tüüpi spektreid, sai lõplikult selgeks aastal 1956. Samal aastal otsustas Lippmaa hakata ehitama tuumaresonantsi jaoks oma seadet. See sai valmis 1961 ja samal aastal siirdus Lippmaa äsja Nikolai Alumäe asutatud edumeelsesse Küberneetika Instituuti, luues seal füüsika sektori.

„Lippmaa sektorisse” kogunes aastate jooksul võimekaid ja värvikaid teadlasi, kes nautisid seal valitsevat loovat vabameelsust. „Ühe luuletaja võime ikka välja kannatada,” ütles Lippmaa, kui füüsikateoreetik Indrek Tart luulekogu ilmutas. Ja keegi ei saanud aru, oli see nali või tõsi. Lippmaa sektorist on pärit Mart Tarmak ja Viktor Siilats, Tõnu Karu ja Väino Reinart ja teataval moel ka Riivo Sinijärv. Lippmaa juhtis lisatuult tiibadesse Mart Saarmale ja Richard Villemsile. Kõiki ei jõua siin üles lugeda. Kui Lippmaa käis esimest korda Ameerikas – mis oli neil 1970. aastatel komparteitu inimese puhul haruldane –, tõi ta sealt lisaks ohtrale teadusideede kimbule kaasa ka heliplaate – neid kõige kuumemaid, rokkbände. Ja juturaamatuid ka. Need olid siis kõigile kuulata, lugeda. Lippmaa sektori ajakirjavalik mängis üle kõik ametlikud raamatukogud. Seal oli teadusajakirjadest kuni Vogue’ini välja. Nõnda sai Lippmaa sektor sealsele rahvale koduks, kus sai parandada panni, treida mõni jubin autole, aga muidugi ja eelkõige – ööd ja päevad läbi eksperimenteerida.

Kui Lippmaa ikka kutsus su oma kabinetti ja küsis, et öelge, mida te eile tegite Ja üleeile? Siis polnud pääsu. Mitte et surmahäda oleks käes olnud, aga tuli ikka ideejupikesed kokku lappida, mida viimase paari nädala jooksul polnud teha suudetud. Hullem asi oli siis, kui su kohta Lippmaa suust kuuldus: „Teie tegevuses ei näe tulemusi, on ainult tagajärjed.” Lisaks teadusele õpetas ta mulle ühte olulist asja ajal, mil artiklite tekste ei kirjutatud otse arvutisse, vaid käsitsi paberile, kust siis masinakirjutaja need maha trükkima pidi. „Käekiri peab olema selge,” ütles ta. Kui see on selge ja loetav, siis on selged ja loetavad ka mõtted.

Loomulikult oli sektorist Lippmaale vähe ja nõnda asutas ta 1980. aastal Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi. Teadusasutuse, mis koondas endasse nõnda erinevate loodusteadusharude esindajaid, mida pole siin lootustki välja kirjutada. See on praegu ainus Eesti teadusinstituut, mille kohta on olemas oma seadus, sest see on avalik-õiguslik juriidiline isik. Kui Leonid Brežnev 1982. aasta novembris suri, tuli ka Šeff teleri ette matuseid vaatama. See oli enneolematu. Mitte surm, vaid et alluvate poolt Šefiks hüütud Endel Lippmaa telekat vaatab. Muidu oli ikka nii, et kui kamp vaatas korvpalli, vupsas ta laborist läbi, küsis „Kes mängivad?” ja tuiskas jälle oma kabinetti. Lippmaa nina tundis, et nüüd läheb riigis mölluks lahti. Sport Lippmaad ei huvitanud, sest see on igav – keegi ikka võidab. Palju huvitavam on teadus – siin pole teada, kas keegi üldse võidab. Noh, ja muidugi on palju huvitavam püüda kavaldada üle totalitaarset süsteemi. Ka seal pole tulemus ette teada.

Lippmaa oli selleks hetkeks valmistunud. Juba ammuilma enne rohelise mõtteviisi siiajõudmist oli Lippmaa asutanud keskkonnauuringute btöörühma, kes nuuskis Maardu karjääride kilta, uraanimaagi lao pinnast ja Kiviõli õhku. Ringles salamisi ümber Sillamäe, mis tol ajal oli Eesti kõige salajasem sõjatehas. Eesmärgiks oli peatada fosforiidikaevanduste levimine Toolsesse. Ja lammutada lolli ametkonda karmide faktide läbi.

Asi läks lõpuks selleni, et Lippmaa laskis end valida NSVL-i rahvasaadikuks („et vangi ei pandaks, kui Sillamäed uurime”) ja saavutas oma lõputu dokumendilasuga Molotovi-Ribbentropi salaprotokollide hukkamõistu („nad valisid kahest halvast parema”).
Kui Lippmaa asus ajama teaduskompetentsi keskuste asja, põhjendas ta vajadust nõnda: „Eesti vajab tippasjatundjaid igal alal.” Sellega on öeldud rohkem, kui on lausutud. Lippmaa ise on tippasjatundja nõnda paljudel aladel, et kõigist neist aru saada on raske.
Kes tahab õppida tervistavat demagoogiat, see peaks õppima Lippmaalt ja ainult Lippmaalt, et mitte sattuda andetu soperdamise sohu. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt on Lippmaa Eesti teadlastest maailma mõjukamates teadusajakirjades rohkelt tsiteeritav.

Mida edasi, seda tuumakamaks on muutunud Lippmaa huvid. Kui Tallinnas oli valmis ehitatud maailma kiireim pööritaja, mille abil sai tuumaresonantsi meetodi tundlikkust ja lahutusvõimet tublisti tõsta, alustas ta cern-is projektiga, mis võiks avastada uue füüsika. Mitte Higgsi bosoni, mida enamik LHC füüsikuid otsib. Ja mitte sel moel, nagu seda püüavad teha peavoolu teadlased. Vaid kuidagi teisiti. „Otsida tuleb uusi interaktsioone, mitte osakesi,” kuulutab ta. Ja võib oma õigust hakata tõestama mitte ainult Lippmaale ainuomaste paberikuhjade toel, vaid ka internetis, mille domeeni .ee maaletooja ta koos oma poja Jaaguga kaheldamatult on.

Lippmaa isa oli tippbotaanik Teodor Lippmaa. Endel Lippmaa ja tema abikaasa, keemik Helle Lippmaa on saavutanud kaks poega. Füüsikuharidusega Jaak Lippmaast on siinmail ikka üht-teist kuulda. Füüsik Mikk Lippmaa juhib Jaapanis Tokyo ülikoolis üht füüsikalaborit. Mis on vähemalt sama kõva sõna kui sumo.

Pärast lõpetamist 1972 juhtus minuga sihuke lugu, et sai veel suvel üliõpilasmalevas töötatud ja seal miski jama isetegevusülevaatusel kokku keeratud, etendus esitatud, mille pühendasime tol ajal populaarsele NSVL-i mingile aastapäevale, vist oli see isegi 50. Ühesõnaga, keisrikoda sai solvatud ja mina olin siis vabatahtlik valge pealik, kes vastutab, sest teised veel nühkisid lõpetamise poole.
Mis seal ikka, pole mõtet ebameeldivatesse üksikasjadesse laskuda, aga ülikoolil oli siis sihuke tore rektor nagu Arnold Koop, ja too polnud kunagi kade mees ning eks saatis selgi korral miski lahke kirja ta Küberneetika Instituudi direktorile teele, et näe, mis poiss tegi, pange kinni või laske lahti. Miskipärast sattus see kiri just tollase Küberneetika Instituudi asutaja Nikolai Alumäe lauale, ja tema muidugi, kujutan ette, et muigas veidi sissetõmbunult, nagu tal kombeks oli, ja suisa mõnuga saatis selle kähku alla esimesele korrusele Lippmaale. Ja Lippmaal ka lõbu laialt – mida ta muidugi otse välja ei näidanud –, kui ütles, et kui tuleb järgmine NSVL-i juubel, siis ärge nii enam tehke. Ja ega ei tulnud ja ei teinud ka.

2011. aasta detsembri keskpaik oli Tallinnas erakordsel kombel sügiseselt soe. Lund polnud, tibutas hõredat seenevihma. Mustamäel asuvasse Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi majja kogunes varaseks pärastlõunaks teistki rahvast kui instituudi töötajad. Endisi töötajaid, nüüdseid kolleege teistest teadusasutustest. Peeti ühe laboratooriumi poolsajandi juubelit. Sündmus, mis pole ju loomult erakordne. Kuid tegu on Eestile ajaloolise laboriga. Ja mitte ainult füüsika või keemia mõttes.

Alates asutamisest 1961. aastal sai Küberneetika Instituudi füüsika sektor endale nimeks Lippmaa sektor. „Selleks ajaks olid meil eeltööd tehtud, meil oli töötav tuumamagnetresonantsi spektromeeter – esimene idablokis,” meenutas akadeemik Endel Lippmaa oma tagasivaatavas kõnes. Lippmaa kõneles inglise keeles. Küllap austusest külalise, Brukeri korporatsiooni esindaja Uwe Eichhoffi vastu. Järgnevad ettekandjad tegid samuti – kuigi päevakord oli eestikeelne.
Šefiks kutsutud juhi ja õpetaja eeskuju on nakkav ja vältimatu siiani. Inglise keele valik on Lippmaa jaoks loogiline. Uwe Eichhoff meenutab, kuidas 1969. aastal, mil koostöö Brukeri ja Lippmaa vahel algas, toimus Saksamaal tuumamagnetresonantsi alane konverents, mille auditooriumis istus sakslasi ja paar Walesist pärit britti. Ning Lippmaa Eestist. Kõik otsustasid teha ettekande inglise keeles. „Lippmaa alustas oma ettekannet, öeldes, et nüüd oleme kuulnud Wales’i ja Saksimaa varianti inglise keelest, aeg on kõnelda puhast keelt. Ja pidas oma ettekande perfektses saksa keeles.”

Lippmaa jutt ajaloost oli lühike ja täpne. „Miks ehitasime spektromeetri?” küsis ta. „Et teha ametlikule joonele täpselt vastupidist,” vastas ta ise. Tol ajal oli keelatud tegelda kvantkeemia ja geneetikaga. Sestap siis Lippmaa nendega tegelema asuski.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised