Endel Pärna leiud elu suurel näitelaval olid spontaansed, hulljulged ja andekad

 (2)

Endel Pärna leiud elu suurel näitelaval olid spontaansed, hulljulged ja andekad
Endel Pärn Henry Higginsina "Minu veetlevas leedis"..Gunnar Vaidla/Rahvusooper Estonia

„Kord hakkasin Pärnast raamatut kirjutama. Kohtusime kunagises Sauna tänava Beebi baaris, teisel korrusel omaette lauas, et keegi ei segaks. Me „kirjutasime” kaks päeva, siis ma väsisin ära. Pärn oli väsimatu. Ainuüksi nende kahe päeva jooksul juhtus nii palju lugusid, et saaks raamatu. Aga Pärn ei mäleta.“ Voldemar Panso kirjutas legendaarsest operetitähest Endel Pärnast raamatus „Portreed minus ja minu ümber“, mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

Endel Pärn oli aastail 1942–1986 Estonia operetinäitleja, kes mängis peaaegu kõigis operettides. Kindlasti mäletab lugeja teda peenete fraaside meistrina filmist „Mehed ei nuta

Panso kirjutab:

Pärn on läbi-lõhki näitleja.
Iga toll.
Ta on Eesti teatri Joosep Toots.
Temasse on koondunud kõik näitlejalikud vastandid; suurus ja väiksus, truudus ja truudusetus, julgus ja jultumus. Kõik.
Ainult arg ja andetu ei ole ta kunagi olnud.
Pärn on ajalaps. Aeg on nahutanud Pärna ja Pärn on nahutanud aega. Kord pidi Pärn isegi alla jääma, aga välja rabeles; hakkas buldogi hammastega elust ja rollidest kinni, töötas enda üles, jättis Bakchose ja elurõõmud.
Kaduma läks küll Joosep Toots, aga järele jäi teeneline kunstnik Endel Pärn.

Loe veel

Seotud lood:

Õnneks või kahjuks?

Pärna elujõule, mängulustile, meeletusele ja fantaasiale oli teatrist vähe. Elu suur näitelava pakkus huvitavamaid partnereid, pingelisemaid situatsioone, hurmavamaid improvisatsioone, meeletumaid puänte.

Aeg vormis tänaseks kaduva näitlejatüübi. Pinna oli Pärna suur eelkäija ning eeskuju. Ega asjata nimetanud Pinna oma mälestusi „Minu eluteatriks ja teatrieluks”. Ega asjata Pinna ja Pärn teineteist leidnud. Kaks kunstnikku ja elunäitlejat.
Pärn räägib, et Pinna olevat ta isegi karskuse ja teatri juurde tagasi toonud. Surnud Pinna muidugi. Nimelt käinud nad Metsakalmistul Pinna haual ta sünniaastapäeva pidamas. Istunud ringis, joonud Pinna terviseks ja ikka nii, et kui Pinna kord, siis valanud Pärn sortsu Pinna hauale. Aga hommikupoole ööd tulnud Pinna hauast välja, seisnud hauakivil – umbes 40 sentimeetrit pikk – ja öelnud: „Pärn, kurat, miks sa minu vahele jätsid!”
Pärn pannud siis jooksu ja pööranud elule uue lehekülje.

Aga enne Pinna surma, vana lehekülje ajal, istunud Pärn kord ühel viletsnukral hallil hommikul Pinna kodus, mõlemad olnud viletsnukras hallis meeleolus ning Pinnal siginenud mõte, et Pärn võiks proovida tuua väikese „asuniku” võlgu, lähemast puhvetist, Pinna nime peale...
Just siis juhtus tuppa tulema Miili, Pinna kõva kuulmisega naine, ning tundis väga huvi, mis salanõu kaks meest nii vara hommikul peavad.
„Pärn ajab peale, et tema tooks asuniku,” hõikab Pinna Miilile kõrva, ja siis vaikselt Pärnale: „Käi ruttu ära, ütle, et Paul Pinna arvele; see paks blond teab. Ja kui on kõhn must, see annab ka ilma rahata.”
„Mis rahast te räägite?” huvitub Miili.
„Pärnal raha taskus sügeleb, ma ütlesin, et toogu siis, kui ta pea valutab.
No too siis!” karjub Pinna Pärnale järele, kes lippab lennul Kadrioru trammipeatuse poole.
Aga Pärn ammendas Pinna tutvused põhjani ja ilmus uksele, neljaliitrine „tšetvertnoi” kaenlas – Pinna arvel.
Pinna pistis karjuma, et Pärn on kõrilõikaja ja ükskord Siberis ta oma päevad lõpetab!
Miili jooksis tuppa: mis lahti?
„Pärn on hulluks läinud, näed, missuguse pudeli ta tõi!” karjub Pinna voodist ning vahib Pärna hulluks läinud Napoleoni silmadega.
„Ega mina, see paks blond...” kogeleb Pärn süütult.
„Siberisse sa sõidad,” susistab Pinna, „ja see paks blond sõidab koos sinuga!”
„Mis blond? Mis Siber?” hüüab raske kuulmisega Miili ning loobib pilke Pinnalt Pärnale.
„Ei midagi!” rahustab Pinna karjudes Miilit. „Pärnal on Siberis üks blond, paks blond, see saadab Pärnale raha.”
„Mis sa siis hädaldad?” küsib Miili.
„Seda minagi,” lisab Pärn.

Pinna nägu on niisugune, et selle võiks vana kapsa pähe ära kinkida. „Pärn peaks raha kokku hoidma, raha on väga raske teenida, muud midagi,” ütleb Pinna ja sosistab „Igavene kõrilõikaja”, kui Miili tõstab klaasi Pärna helduse ning Siberi blondi terviseks.
See lugu lõppes nii, et järgmisel hommikul tõi Pärn paksu blondi käest veel ühe asuniku – Pinna arvel.

Romulus Tiitus jutustas mulle kord, kuis nad Pärnaga Emajõkke ujuma läinud. Pärn hüpanud esimesena vette ja kadunud nagu vits vette. Romulust haaras meeletu hirm. Ta hüppas riiete ja prillidega Emajõkke, sukeldus mitu korda ning mitmes kohas jõepõhja: sõpra ega sõbra laipa ei kuskil. Ja kui Romulus Emajõe kaldal suures kurbuses nuttis, hõikas Pärn teda teiselt kaldalt praami alt, kus ta palkide vahel õhku ahmis ning kuratlikult irvitas.
Loo lõpp kõlab Pärna interpreteeringus järgmiselt: „Kui ma uppumissurma järel veest välja tulin, nuttis Tiitus nagu laps, andis mulle igavese litaka vastu hambaid ja lubas mu, kuradi, ära uputada.”

Pärnast peaks raamatu kirjutama.

Kord hakkasin Pärnast raamatut kirjutama.
Pärn tellis, et ma kõvasti raha kaasa võtaksin. Kohtusime kunagises Sauna tänava Beebi baaris, teisel korrusel omaette lauas, et keegi ei segaks. Kirjutamine algas.
Pärnal oli nii palju lugusid, et ei tulnud ühtegi meelde.
Me „kirjutasime” kaks päeva, siis ma väsisin ära. Pärn oli väsimatu. Ainuüksi nende kahe päeva jooksul juhtus nii palju lugusid, et saaks raamatu. Aga Pärn ei mäleta. Vahepealset ei mäleta mina ka. Selgesti on meeles algus ja lõpp.
Alguses toodi meile kotletid. Nii kui kelner selja pööras, pistis Pärn kotleti suhu ja hakkas kelneriga riidlema, miks temale ainult kapsad ja kartulid tuuakse ning kotlet panemata jäetakse. Kelner vabandas köögi ja enda tähelepanematuse pärast ja tõi uue kotleti.
Ime polnud see, kui ruttu ta kotleti suhu pistis, vaid kui puhtalt ta rääkis. Kuhu kotlet jäi?

Mäletan, et Pärn rääkis ühe võõrkeeltega eputava mehega inglise ja prantsuse keelt (mida ta kumbagi ei mõista) nii enesekindlalt, intensiivselt, täpselt ja aktsendivabalt, et laudatikkuja ära ehmus ja vabandas oma pealiskaudse keeleoskuse pärast.

Pärna leiud ja improvisatsioonid elu suurel näitelaval olid spontaansed, hulljulged, totrad oma ootamatusega ja andekad oma ebatavalisusega. Vaevalt miilitsamehe käest armu saanud, imiteeris ta täpselt miilitsavilet ja tegi samale miilitsale märkuse, et see vale koha pealt üle tee läheb. (Siis ei olnud Pärnal enam armu.)

Meie kahepäevane eluloo kirjutamine lõppes hilissuve nukral loojangul kuskil Juhkentali kandis. Raha oli otsas, pidu oli otsas, suvi oli otsas, elurõõm oli otsas. Ainult eluloost polnud veel ridagi. Hinges oli nukrus ja tühjus.

Nagu kontrastina meie meeleolule kõlas ühe puumaja teise korruse lahtisest aknast „Ta elagu”.
Pärnast käis kui võbin läbi, silmanurka ilmus kurat, niisuguses ahvatlev-jõdisevas läikes; ninasõõrmed laienesid, nägu võttis niisuguse ilme, nagu peaks saltot viskama, ja igatsuse ilus lausus ta suu: „Kuuled, Vollikene, meid oodatakse!”
Ja sel hetkel oli langenud otsus ning järgnesid teod. „Tule!”
Juba oli Pärn trepikojas ja juba oli ta teisel korrusel ja juba püüdis ta instinkt tabada õiget ust. See avanes: täistuubitud toas seisti hardunult püsti, klaasid käes.
„Ja veel üks kord ta elagu...” avas Pärn jõuliselt-rütmikalt uue laulusalmi. Laul sai tiivad. Kokkulöögikõla. Kaelalangemine. Pärn suudles hällilast ja juba oli ta köögis ning tassis perenaisega uusi toite ägavale lauale. Pidu sai nüüd alles õige hoo, sünnipäev nüüd alles õige jume. Pärn muutus kogu seltskonna hingeks. Sünnipäevalaps jättis unarusse oma peigmehe, kes muutus aina sõnatumaks ja kollasemaks. Pärn laulis ja tantsis, pereema süles.
Viimaks raugesid kõik peale Pärna. Koidupunas sosistas ta mulle kõrva: „Kaome nüüd; varsti virguvad ning hakkavad küsima, kelle tuttavad me oleme.”

Endel Pärn on Eestimaa kõige kauemini õitsev pärn. Ta hakkas õitsema kuueteistkümneaastaselt, kui sattus Vanemuisesse, ja kohe omandas ta operetikunstniku ja elukunstniku oreooli. Ainult korra on olnud tal sügis, kui kaotas õied ning puistas lehed. See oli viiekümnendate aastate algul. Aga kevad tuli uuesti; see oli karmim ning kriimulisem kevad, kuid ta tõi uued lehed, uued õied ja uued aroomid.

Tartu-päevil, räägitakse, tulnud Pärn hommikusse tantsuproovi – ikka otse elulainetest. Hüpanud, steppinud, higistanud neli tundi, nii et proovisaal olnud paksult kalleid aure täis. Käinud siis duši all, löönud seitli sirgu ja läinud jälle elulainetesse. Millal ta väsis, millal ta magas, seda ei tea keegi.
See oli kord.

Ka tänane Endel Pärn teeb intensiivselt proovi. Ta absoluutne muusikakuulmine ning ideaalne rütmitunne ei vea teda alt; nagu ei vea ikka veel alt süda ega ajaga kaasaskõndiv näitlejavaist.
Ka tänane Endel Pärn läheb pärast proovi duši alla, aga seal ütlevad talle tugev eluvaist ja reaalsustaju: „Casanova, nüüd lähme koju!” Tugev vaist ja reaalsustaju juhivad teda ka näitlejateel. (Õnnistatud vaist, milleta ei kujuta ette ühtegi kõrgeklassilist teatrimeest, ükskõik kui erudeeritud ta ka ei ole.)

Vaist, reaalsustaju ja terve kunstniku auahnus ei lase teda rutiini tarduda ega opereti kitsaste raamidega end aheldada.

Endel Pärn Noorsooteatri „80 päevaga ümber maailma” salapolitsei Fix; Endel Pärna üllatavalt plastilised televisioonirollid! Niisuguste meeste kohta öeldakse: priima! „Veetleva leedi” proovidel avastasin, milline tööloom on Pärn. Ei iialgi väsiv. Ei iialgi häälest ära. „Mul on üldse kolm tooni, ja need peavad raudselt vastu,” naerab ta ise. Milline eksimatu rütm ja vääramatu musikaalsus: laulus, tantsus, žestides, stseeni arhitektuuris, dialoogi puänteeringus, pausides. Kõiges.
Pärn tajub tänast teatrit. Ta teab, et isegi hästi mängitud üksik roll ei lunasta kesist lavastust. Ta teab, et tänane etendus, see on meeskonna etendus.
Tal pole ükskõik, kellega ta vastamisi mängib. Ta teab, et stseen luuakse koos; et teineteisele ehitades, teineteisest klammerdudes, teineteist oma talendiga küttes sünnib stseenide pinge ja publiku vallutamine.

Tal oli Linda Rummot vaja nagu õhku, et end Higginsina „Veetlevas leedis” maksma panna.
Kui ta puhkehetkel sigaretiga üksi iseendasse jäi, märkasin, et toa nurgas istub vana mees; mu oma isa. Ja meenus ütlus: „Kõigepealt lahkub meist Bakchos, siis Eros, aga isa Nicotinusega kõnnime hauani.”

Kõlas märguanne ja Pärnast käis nagu vedru läbi. Püsti kargas teine inimene, hõõguv, kiirgav.
Mis vedru see niisugune on?
Me ei tea. Teame ainult, et ta istub nendes, kes on läbi-lõhki näitlejad.
Iga toll.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/
või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised