Aastad möödusid ja ma valmistusin saama FBI agendiks. Siis ühel päeval helistas mulle üks Salt Lake City uurija. „Selgus üks asi, mida teil oleks vaja teada,” ütles ta. „Me ei leidnud küll üles Sue Curtist, aga me leidsime inimese, kes on tema kadumise taga.” Ta rääkis, et tollel ööl oli sõitnud ülikoolilinnakus ringi üks noor meeldiva välimusega mees, kes otsis endale ohvrit. Nüüd oli mees lõpuks tunnistanud, et tema röövis toona Sue Curtise ja tappis ta. Tema nimi oli Ted Bundy, ja see oli mees, kes lõpuks tunnistas üles kokku 35 noore naise tapmise neljas erinevas osariigis.
Mul on ikka veel raske mõelda mandlisilmsele pikajuukselisele tütarlapsele, kelle fotot ma ikka ja jälle vaatasin, kelle päevikut ma lugesin, kelle riideid ma olin nuusutanud, et välja selgitada, kus ta võis olla käinud, kelle jalatseid ma uurisin, et leida niiskust või muda, kui ma meeleheitlikult üritasin leida kõige väiksematki vihjet tema asukohale. Väga võimalik, et ma nägin tema tapjat tol ööl ülikoolilinnakus ringi sõitmas. Võimalik, et ma vaatasin tema autot korduvalt, kuna sellel puudus ülikooli ja õppetooli märgis – kuid tol ajal polnud seda paljudel autodel, kuna ülikoolilinnakus käis palju külalisi väljastpoolt. Mingit illegaalset tegevust silma ei torganud ja millestki kahtlasest mulle ei teatatud. Päev oli nagu iga teinegi, välja arvatud fakt, et tol päeval oli piirkonnas üks ohtlik isiksus: kiskja ja sarimõrvar, kellel seisis ees veel mitmeid mõrvu.
Brigham Youngi ülikoolilinnak on üks riigi turvalisimaid, kuid ometi leidis seal aset inimrööv ja mõrv. Kuidas see sai juhtuda ja kes on inimene, kes millegi sellisega suudab hakkama saada?

Äratundmine, et üks inimene suudab teha nii palju kahju mitte ainult oma ohvrile, vaid ka tema lähedastele, ajas mulle külmajudinad peale. Ma olin siis kõigest 22-aastane vormi kandev politseiohvitser, kui ma esmakordselt mõistsin, et meie planeedil liigub tõepoolest ohtlikke inimtüüpe, kelle tõttu me ei saa end kunagi täiesti turvaliselt tunda. Minus tekitab õudu mõte, mida kõigest 15-aastane Sue Curtis pidi üksi kurjategija küüsis olles sellel ööl tundma, enne kui ta suri.
Ma olen veendunud, et just nimetatud üksikjuhtum viis selleni, et ma asusin aastaid hiljem tööle kurjategijate profiilianalüüsi spetsialistina FBI Tampa osakonnas ja hiljem FBI kõrgetasemelises riikliku turvaosakonna käitumisanalüüsi programmis. Ma tundsin kohustust aru saada kriminaalse ja normist hälbiva käitumise mehhanismidest ja see siht oli mul silme ees enamiku FBI karjääri ajast. Sue Curtis kadus minu valvekorra ajal. Uurimisaruanne sisaldas minu ütlusi ja nime. See traagiline juhtum innustas mind otsima vastuseid nendelt, kes teavad neid kõige paremini: kurjategijatelt endilt ja nende ohvritelt.

Ma õppisin neilt rohkem kui neljakümne aasta jooksul eelkõige seda, et inimestele teevad kõige enam kahju just teatud tüüpi isiksused. Ikka ja jälle lasub just nendesse kategooriatesse kuuluvate isikute õlul vastutus kuritegude, piinade, kannatuste, majandusliku kahju ja kaotatud elude eest. See raamat on just nendest ohtlikest inimestest, kes põhjustavad meile nii palju valu ja kannatusi. Kõike seda, mida mina õppisin kurjategijate, normist hälbiva käitumise ja ohtlike isiksusetüüpide kohta, olete väärt teadma ka teie, sest see võib päästa teie elu.

OHTLIKUD ISIKSUSETÜÜBID JA TEGELIKKUS

Kõik me oleme näinud ajakirjanduses mõnda sedalaadi sünget uudist: üksik tapja astub kontorisse, klassi, laagriplatsile või muusse avalikku kohta ja avab ilma mingi silmnähtava ajendita kohal­viibijate suunas tule, tappes või vigastades arvukalt süütuid ohvreid. Ja pärast kõiki neid sündmusi, kui vägivald on möödas ja ohvrid on maetud või ravi saanud (kuigi vigasaanuid ja ohvrite pereliikmeid jäävad kogetud üleelamised paratamatult saatma kogu elu), tõstatatakse küsimus: „Milline inimene on üldse võimeline midagi sellist toime panema ja kas seda oleks saanud kuidagi ära hoida?”

Kui sellised vägivallateod aset leiavad, siis on uudised ja inimeste mõtted neist tulvil veel kuid (näiteks massimõrvad Virginia tehnikaülikoolis, Columbine’i keskkoolis, Norras). Kahjuks toimub selliseid massimõrvu päris sageli. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides esineb neid 18 kuni 20 korda aastas. Jõudes meieni justkui metronoomi rütmis – rohkem kui üks juhtum kuus –, mõjuvad need peaaegu halvavalt. Kui palju inimesi seekord tapeti, küsime taas uskumatult. Kas 8, 16, 26 või 77 (nagu 2011. aasta 22. juulil Norras Oslos ja Utøya saarel nartsissistliku ja ksenofoobse paremekstremisti Anders Behring Breiviki käe läbi).

Ent nii jalustrabavad kui need vägivallateod ka ei ole, ei anna need meile siiski pilti inimestest, kes tegelikult kõige rohkem kannatusi külvavad. Kurb tõde on see, et iga massimõrvari kohta on sadu kurjategijaid, kes tapavad korraga ühe lapse, kohtingukaaslase või abikaasa – ja need sündmused jõuavad vaid vaevu kuhugi päevalehtede lühiuudiste veergu. Tõenäosus kogeda sellist tüüpi vägivalda, piina ja kannatusi, mis ei ületa üleriigilist uudistekünnist, on meist paljude jaoks tunduvalt suurem.

Meie hulgas eksisteerivad ohtlikud inimtüübid vigastavad meid suletud koduuste taga, kirikus, koolis, kontoris, varitsedes sageli salamisi pahaaimamatuid ja usaldavaid kaasinimesi, kusjuures enamasti ei jõuta toimuvale jälile enne, kui on juba liiga hilja. Ajalehtede esikülgedele jõuavad sellised kurjategijad nendel harvadel juhtudel, kui nad tabatakse. Nende arvel on peaaegu 15 000 mõrva, 4,8 miljonit koduvägivallajuhtumit, 2,2 miljonit sissemurdmist, 345 000 röövi ja üle 230 000 seksuaalrünnaku, mis iga aasta ainuüksi Ameerika Ühendriikides aset leiavad. Paljud nendest kuritegudest ei jõua kohtusse ja jäävad karistuseta. Või siis võivad sellised kurjategijad nagu Bernard Madoff aastaid petta raha välja vanuritelt või isegi sõpradelt (nimetatud juhul sedavõrd ulatuslikul määral, et ohtu seati lausa tuhandete inimeste majanduslik kindlustatus). Mõned neist võivad tegutseda takistamatult kümneid aastaid, hävitades rohkelt elusid, nagu süüdimõistetud lastevägistaja Jerry Sandusky seda Pennsylvania ülikoolis tegi.

Mõelge hetkedele iseenda elus, kui keegi on teilt midagi varastanud või teid ebameeldivalt ära kasutanud. Võib-olla on keegi kunagi teie koju või autosse sisse murdnud. Võib-olla käisite kohtamas kellegagi, kes osutus ohtlikuks, või siis kiusati teid koolis või töökohas. Võib-olla on teid rünnatud, röövitud või seksuaalselt väärkoheldud ja te pole sellest kunagi ametivõimudele teatanud või siis ei olnud teie teatamisel mingeid positiivseid tulemusi. Meie ümber toimub palju sellist, mis politseini ei jõua, või kui ka jõuab, siis päädib vaid harva kurjategija reaalse vangistusega. Kriminoloogide hinnangul on kuuekümne aasta jooksul jõudnud vähem kui üks protsent kurjategijatest oma toimepandud tegude eest trellide taha.

See tähendab, et enamik inimesi, kes on võimelised kaasinimesi kahjustama – ohtlikud inimtüübid, täpsemalt ohtlikud isiksusetüübid –, jäävad uurimisest kõrvale, tekitavad meie ellu kaost, ilma et neid kunagi tabataks, või jätkavad oma tegevust aastaid, enne kui nad lõpuks peatatakse. Ja eelöeldu käib ainult füüsilise vägivalla kohta. Sugugi kõik haavad ei ole kehalised. Paljud kurjategijad tekitavad ka emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju. Ka nemad on ohtlikud isiksusetüübid, sest ka nemad seavad meid omal moel ohtu.

KUIDAS TEKKIS NELJAST OHTLIKUST ISIKSUSETÜÜBIST KOOSNEV LIIGITUS

Töötades FBI-s kurjategijate profiilianalüüsi spetsialistina, hakkasid meie tähelepanuväljas olevate inimeste puhul välja joonistuma teatavad isiksusetüübid. Need olid inimesed, kes tõid alatasa teistele häda kaela, rikkusid seadust, harrastasid riskikäitumist, kasutasid teisi inimesi ära, väärkohtlesid neid ning tekitasid üldiselt valu ja kannatusi – mitte üks või kaks korda, vaid korduvalt.
Ma õppisin enda kogemustest ja teiste antud juhistest, et on olemas teatud isikud, kes käituvad alati vastikult, kes petavad ja manipuleerivad, tunnevad mõnu teiste ärakasutamisest ja ei austa kaasinimesi ega seadusi. Nad on emotsionaalses mõttes kurnavad, võivad olla julmad, kalgid ja allutada teisi oma tahtele. Ja nad kordavad neid käitumisviise ikka ja jälle, tundmata muret füüsilise vägivalla ja psühholoogilise hävingu pärast, mida see kaasinimeste jaoks kaasa toob.
Ma olen pidanud tegelema vägistajate, mõrvarite, inimröövide toimepanijate, pangaröövlite, valgekraedest kurjategijate, pedofiilide ja terroristide uurimise ja vahistamisega ning sealjuures nendega palju rääkinud. Selle käigus on – vahel üsna karmil moel – minuni jõudnud arusaamine, et ohtlikud isiksusetüübid võivad olla vägagi petlikud. Nende välimus ja käitumine võivad tunduda pealiskaudsel vaatlusel üsna normaalsed. Nad võivad olla isegi intelligentsed, huvitavad, sarmikad ja armastusväärsed. Kuid nad on alati ohtlikud.

1995. aastal kohtasin ma esimest korda Kelly Therese Warrenit. Olles tollal 30-aastane, elas ta koos oma tütre ja abikaasaga Georgia osariigis Warner Robinsis. Kelly oli täitnud sõjaväes sekretäri kohuseid ja lahkunud teenistusest pärast seda, kui tema laitmatu teenistusaeg Saksamaal lõppes. Tema mees töötas saekojas ja naine ise tegi juhutöid, näiteks hoidis lapsi või töötas esmatarbekaupade poes.
Kellyl oli iga kord minu jaoks varuks naeratus ja ta tervitas mind sooja kallistusega. Ta oli alati valmis minuga jagama seda vähest toitu, mis neil oli, ja ta jälgis ikka, et magus jäätee minu klaasis otsa ei saaks. Ta rääkis minuga suve jooksul oma tosin korda, alatasa naeratus huulil.
Kelly jutustas mulle, milline oli tema elu Saksamaale teenima saadetud Ameerika sõdurina ja mis tunne oli lõunaosariikides vaeses peres üles kasvada. Ta oli vaimukas ja heatujuline, valmis minu küsimustele kiireid vastuseid andma ja pause vestluses jutuga täitma. Peaaegu aasta jooksul varustas ta minu FBI kolleege ja mind informatsiooniga, mida me kasutasime ühe kurjategija jälitamisel – ja see polnud mitte lihtsalt kurjategija, vaid Nõukogude bloki spioon. Terve aasta jooksul me juhindusime Kelly igast sõnast. Me uurisime iga infokillukest, mida ta meiega jagas.
Kuid midagi oli valesti. Mitte miski, mida Kelly meile rääkis, ei aidanud meid edasi. Meil läks tõe väljaselgitamiseks hulk aega, sest enamik juhtlõngu olid Euroopas, mitte Ameerikas. Lõpuks suutsime Kelly faktidega nurka ajada. Alles siis saime aru, et ta ei olnud mitte ainuüksi valetanud, vaid ka kogu oma rahva ohtu seadnud. Tema oli inimene, kes, olles ise alles kahekümnendates eluaastates, oli külma sõja kõrgajal seadnud ohtu kogu Kesk-Euroopa, müües Nõukogude blokile detailseid sõjaplaane, mille ta oli väja trükkinud.
Kelly oli vaatamata oma meeldivale naeratusele ja magusale teele taas üks näide sellest, kuidas ohtlikud isiksusetüübid võivad olla armastusväärsed, humoorikad ja huvitavad, kuid samas seada terve rahva – või tema puhul isegi terve hulga rahvaid – ohtu. Kelly kannab praegu talle spioneerimise eest mõistetud 25 aasta pikkust vanglakaristust.

Sellistel inimestel ei ole mitte ainult isiksuslikke puudusi, vaid ka iseloomuvigu – see tähendab vajakajäämisi moraalis ja eetikas. Põhimõtteliselt ei saa te kunagi kindel olla, kas nad teile tõtt räägivad, teie eest hoolitsevad ja teid kaitsevad või teie turvalisuse pärast muretsevad. Ning nende puuduste tõttu toob nende käitumine alati kaasa hulga inimlikke kannatusi.
Ajapikku hakkasin ma märkama, et enamiku probleemidest, mille tunnistajaks me olime, tekitasid nelja isiksusetüübi esindajad. Need neli isiksusetüüpi seavad meid päevast päeva majanduslikku, emotsionaalsesse või füüsilisse ohtu ja just nendele tüüpidele keskendub käesolev raamat:

▪ nartsissistlik isiksus,
▪ emotsionaalselt ebastabiilne isiksus,
▪ paranoiline isiksus,
▪ kiskjatüüp.

Joe Navarro, Tony Sciarra Pointer „Ohtlikud inimtüübid“, kirjastus Varrak 2016

„Maailmas on kahte tüüpi inimesi: sellised, kes su tassi täidavad, ja sellised, kes selle tühjaks joovad.”
JOE NAVARRO