Ervin Abel ei olnud pere ja sõprade, vaid kogu rahva oma

 (1)

Ervin Abel ei olnud pere ja sõprade, vaid kogu rahva oma
Nikolai Šarubin/Riigiarhiivi filmiarhiiv

Näitleja Ervi Abel oli tänu televisioonile ja estraadikavadele, millega aastaid mööda Eestit tuuritati, 1970ndate alguseks juba nii kuulus, et tal oli raske tänaval liikuda. Ta ise ütles, et sageli tahab lihtsalt omaette olla, aga samas nägid sõbrad ja kolleegid, et Abelile väga meeldis ka tähelepanu, kirjutab Kirsti Vainküla raamatus “Ervin Abel. Siin ma olen”, mis nüüd Maalehe sarjas taas ilmub.

Ervin on sedavõrd tuntud, et tal on raske liikuda isegi tänaval. Kord tuleb talle vastu mees, rahatäht näpus, ja nõuab: „Lase mulle kümne rubla eest Kiire naeru!” Ervin vaatab meest ja toobki kuuldavale oma kuulsa „hi-hii-hii!”. Mees ehmatab ja kostab: „Kurat, sa ei saa naljast aru või?” Abel annab raha tagasi ja naerab.

Ta ei ütle kunagi halvasti, kuid nendib ühes intervjuus: „Mul on hea meel, kui etendus hästi vastu võetakse, ja ma olen rõõmus ka siis, kui mind tänatakse. Vahel aga hakkab see populaarsus segama. Tahaksin ka vahel vaikselt ja märkamatult maha istuda, harilikult see ei õnnestu. On inimesi, kelle pärast pole tuju kauplusse või kinno minna. Sellepärast eelistangi rohkem oma koduvaikust.”

Priit Aimla mäletab, et teinekord Ervin jälle naudib võõrast seltskonda.
Neil on komme arutada tööasju mõnes kohvikus. Nende lemmik on Kastani baar Gagarini puiesteel. Teksti saavad nad arutada kuni esimese külaliseni, kes end kuulsate meeste lauda istuma sätib.
Priit Aimla: „„Tere, Ervin!” ütles külaline. Ah sa issand, kuidas see Ervinile meeldis. Ta hakkas näitlema, laenas ruttu raha ja tegi külalisele välja. Kõik tahtsid sõbrad olla, Ervin oli rahva omand. Paljudel polnud televiisorit, estraadilavalt oldi tuttav. Meie enam tööd teha ei saanud. Lahkumisel küsiti temalt ikka telefoninumbrit, isegi aadressi. Ervin vahel andis ka, tihtipeale aga keeldus ja teatas: „Ma ei saa anda, aadress muutub mul nii sageli!”” Kord istuvad Aimla ja Ervin taas baaris, kui sisse astub üks mees, kes kuulsat nägu nähes hüüab: „Sina, Ervin!”
Abel vastu: „Tere, Gustav!”
„Ma olen Endel, mitte Gustav,” kostab mees. Abel vastu: „Ma kutsun kõiki mehi konspiratsiooni mõttes Gustaviks.” Ervin laenab Aimlalt järjekordselt raha ja teeb võhivõõrale välja. Mõne aja pärast Gustav-Endel lahkub.
Baari siseneb uus mees, kes hüüab: „Tere, Ervin!” Abel vastu: „Tere, Rolf!” Mees: „Ma olen Rein, mitte Rolf.” Abel räägib taas konspiratsioonist, mis sunnib teda kõiki mehi kutsuma Rolfiks. Taas teeb ta Aimla kulul võõrale välja.

Loe veel

Seotud lood:

Aimla jälgib toimuvat nukralt, sest töötegemisel on jälle kriips peal. Kuni järjekordne mees istub lauda ja uurib, miks Aimla on nii nukker. Abel pajatab pika ja kurva loo, kuidas tema sõber on elanud üle raske infarkti, mis võib teda iga hetk jälle tabada. Pärast viimast vahejuhtumit püüavad nad teha kirjanduslikku tööd emma-kumma kodus. Sealgi märkab Aimla Ervini kahestumist. Kuni nad on kahekesi, sujub töö hoogsalt. Niipea kui saabub Priidu abikaasa, läheb näitlemine lahti ja tööst ei tule midagi välja.

Ervin Abel saab austajatelt ohtralt kirju. On selliseid, kus grupp naisterahvaid soovib teada, kuidas Abel näeb nii sale välja, aga on ka autogrammikütte. Neid on lausa sadu.
„Lgp. Ervin Abel, mul on paljude inimeste autogrammid ja pildid [järgneb loetelu Rooma paavstist kuni filmitähtedeni]. Aga teie ja president Kennedy autogrammid mul puuduvad, ja nüüd on Kennedy surnud.”

Ervin Abel kirjutab autogrammi ja saadab kirja ruttu ära… On ka teistsuguseid palveid.
Tema poole pöördub murelik naine, kellel on kodus raskelt haige poeg. Kas lugupeetud näitleja külastaks tema poega? Ervin läheb. See, mida ta näeb, liigutab teda hingepõhjani. Abel kirjeldab kohtumist: „Poiss lamas voodis. Tõbi näris noort organismi, aga silmad särasid. Lugesin, mida suutsin, oli raske ja hea… Ei ole vist paremat tunnet kui see imeline tunne, et võid natukenegi teisele inimesele rõõmu teha, aidata, lohutada. Kui kitsid me mõnikord sellega oleme. Miks me nii mõnigi kord ilma põhjuseta mossitame ja rõõmu välja näidata ei julge?”

Kui ta saabub ringreisidelt koju, siis ei ole see puhkus kellelegi. Ervin jookseb kohe kas Filharmooniasse koosolekule, raadiosse või televisiooni. Abikaasa Tamara aga pakib lahti kohvri, kust puistub välja lademete viisi valgeid triiksärke. Need tuleb likku panna, käsitsi puhtaks küürida, triikida, kraed tärgeldada. On mõeldamatu, et Ervin lahkuks kodust väljaveninud dressipükstes!
Nii nagu Abeli riietumisstiil Moskvast alguse sai, nii jäi see elu lõpuni. Alati ülikond, lips, mantel, aeg-ajalt kaabu. „Ta oli alati nagu inglise džentelmen, härra. Ma ei kujuta ette, et tema oleks teinud mingisuguseid majapidamistöid,” mäletab humorist Toivo Tootsen.

Vabal hetkel jalutab Ervin lastega Mustamäe metsas. Tamara Abel: „Ega mind siis enam vaja olnud. Kui oli aeg magama minna, pugesid lapsed tema külje alla ega kuulanud minu sõna. Ma muidugi protestisin. Ervin lõi käega. Et tema on nii harva kodus, las ta siis olla hea isa.”

Tamara Abel: „Aeg-ajalt Ervin ikka ütles: „Paneme lapsed magama ja lähme välja!” Mina ei tahtnud minna. Me poleks nagunii saanud kahekesi olla. Ütlesin, et toogu oma veinipudel koju, mekime koos, saame vähemalt teineteise seltsis olla. See oli õudne! Inimesed lihtsalt tulid ja tulid ligi.
Ükskord olime sompus ilmaga Viljandi järve ääres, lapsed mängisid kaldal. Ei jõudnud veel korralikult istudagi, kui juba mehed tulid, pudel pihus: „Ervin, võta, Ervin, võta! Miks sa ei taha minu terviseks võtta?” Mina olin siis see, kes ajas nad minema. Sõna otseses mõttes. Ervinile muidugi meeldis suhelda ja lõmpsida, teda see ei tüüdanud. Ta ei pahandanud kunagi. Pidusid sai peetud kodus. Meie kõrvalmajas elas joodeldaja Leelo Karp-Lumi, kes tuli külla koos mehega. Öösel istuti klaveri taha, hakati laulma. Ma muretsesin alati, mida naabrid mõtlevad, aga kunagi pole midagi öeldud. Kui pidu lõppes, läksid külalised ära, aga ega Ervin siis kohe magama läinud. Tema ju suitsetas tol ajal, Kazbekki. Kartsin, et jätab suitsuotsa vintis peaga kuhugi, seepärast olin koos temaga üleval. Siis ta istus tugitoolis, käed ja jalad mõnusalt laiali, ja laulis oma bassihäälega venekeelsest laulust „Vetšernõi zvon” seda kohta: „Bom-bom-bomm!” Ise nautis. Tal oli tõesti ilus bass. See oli väga võimas.”

Juhtub ka nii, et Ervin unustab end lõõgastuma Filharmooniasse. Siis helistab valvelauatädi vastu ööd Tamarale koju. „Eks Ervin oli puhvetisse liiga kauaks jäänud. Valvetädi oli väga valvas ja kutsus kohe: „Tamara, tulge nüüd, Ervin on juba nii, noh…” Seal puhvetis ja puhketoas olid naised ümberringi. Mina kohe kibadi-kobadi! taksosse. Küll ma siis tee peal mõtlesin, mis ma kõik teen ja ütlen. Kui kohale jõudsin, ohkasin kergendatult: „Jumal tänatud! Elus! Temaga on kõik korras.”
Mitu korda oli nii, et ta ei tulnud koju ja mina keesin. Uksekell helises, läksin uksele, tõmbasin kopsud õhku täis ja hakkasin juba ütlema. Kui ma teda nägin, et elus ja terve – kõik oli korraga meelest läinud. Alati oli hirm, et midagi juhtub.”

Tamara ja Ervini armastuslugu tekitas algusest peale hulganisti kuulujutte. Tamara on kuulnud igasuguseid.
Ta ju teadis, kui hakkas koos Erviniga elama, et mees on naiste seas hinnatud ja imetletud. Nende abielu oli nii raske kui ka kerge, kuid üks on kindel: nad olid inimesed, kes oskasid tugevasti armastada.

Tamara Abel: „Ta meeldis ju päris noortele naistele. Paar korda olid meil ikka tõsised ajad, pakkisin ta kohvreid. Esimene kord tuli Ervin koju, vaatas ja küsis: „Tohoh! Kas sa hakkad ära kolima?”
Teine kord pakkisin kohvrid, tema tuli koju ja ütles: „Sulle kohe meeldib minu asju pakkida!” Jälle pakkisin lahti. Kuigi tal need armukesed olid ja ma lausa palusin nende juurde minna, ta ei läinud.
Esimene kord oli 1975. aastal. Tal oli üks Lauljanna, kes oli juba kõigile rääkinud, et Tamara ja Ervin lahutavad. Trupipoisid imestasid, kas ma olen lolliks läinud. Minul polnud asjast aimugi. Ükskord enne esietendust kohtusin Filharmoonia raamatupidajaga, kes küsis, kas lähen pärast peole ka. Ma ei saanud minna, sest Ervini papi oli meil, tal oli diagnoositud maovähk. Millegipärast jäi see küsimus mu hingele. Muidu oli mul alati tavaks viia Ervinile ja poistele lilli. Läksin ikkagi. Andsin pärast etenduse lõppu lilled nii Ervinile kui ka Lauljannale, saamata aru tema ehmunud reaktsioonist. Ütlesin Ervinile, et lähen koju tagasi, ei tahtnud papit üksi jätta. Ervin koju ei tulnud. Papi oli juba närvis. Helistasin Eva Klingile. Too imestas, kas ma ei teagi, et Ervin kurameerib Lauljannaga.

Sain selle naise aadressi ja läksin kiiresti kohale. Ervin oligi seal, istusid kahekesi diivanil. Mul lõi silme eest mustaks, mul oli järsku täiesti ükskõik. Küsisin Ervinilt, mida nad kavatsevad teha. Neiu hakkas midagi rääkima. Ütlesin, et tema olgu täitsa vait. Küsisin Ervinilt, kas ta kavatseb lahutada. Ervin keerutas midagi, ja mina läksin minema. Tagasiteel mõtlesin kogu aeg, kuidas ma seda papile räägin.
Siis tulid kohvrid.
Mõni aeg hiljem saabus see neiuke meile külla, viinapudel kaasas. Ervin istus diivanil minu, mitte tema kõrvale, ja võttis mul õlgade ümbert kinni. Lauljanna sõi arbuusi, jõi ennast purju, oksendas ja lahkus. Ervin talutas ta taksosse. Ma ei tea siiamaani, miks ta meile tuli. Paar päeva hiljem kuulsin, et ta lasti trupist lahti.

Kohe ei saanud andeks anda. Ervinil olid pärast selliseid vahejuhtumeid purgisupi päevad. Näljas ta polnud, sest mamma hoidis teda. Ervin laulis ikka: „Mamma, mamma, Roosi, laula!” ja pistis talle kitarri pihku. Mu ema oskas pilli mängida. Paastuaeg ei kestnud kaua, paar-kolm päeva. Mul läks viha ruttu üle ja ma ei hakanud neid asju kunagi hiljem uurima.

Imelik, et Ervin oli ise armukade. Oi, ja kuidas veel! Kui temaga kuhugi seltskonda läksime, siis ma alati kartsin juba ette. Kartsin mõne mehega isegi rääkida! Kui keegi kutsus mind tantsima, ütlesin alati, et luba tuleb küsida Ervini käest. Juhtus ka nii, et mina tantsisin kellegagi, Ervin nägi ja läks minema. Hiljem heitis mulle ette, miks ma tantsisin, ja kohe mitu tantsu. Kui keegi vaatas mulle pikemalt otsa ja juhtus veel silma tegema, siis see oli skandaal! Muidu tundsin end koos temaga seltskonnas turvaliselt. Teadsin, et teiste ees ei tee ta kunagi ühtegi märkust, ei ütle ühtegi solvavat kommentaari. Teiste abielupaaride juures nägin seda nii palju. Alati mõtlesin siis, et mine koju, õienda seal. Ervin, vastupidi, ütles kõigile: „Minu parim naine!” Ma ei tea muidugi, mida ta minust neile neiukestele rääkis…

Eks ma olin ikka ise ka armukade. Ervin meeldis naistele, seda pole mõtet salata. Kui me välja läksime, võttis see alati ilmatu aja, sest ta armastas end enne kohutavalt kaua viimistleda. Aegluubis, rahulikult. Mina olin ammu valmis.”

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised