Gorbatšovi tulek: milline oli NLKP keskkomitee poliitbüroo Brežnevi aja lõpus?

 (34)

Gorbatšovi tulek: milline oli NLKP keskkomitee poliitbüroo Brežnevi aja lõpus?
Mihhail Gorbatšov Lenini mausoleumi tribüünil. RIA Novosti/Scanpix

Mihhail Gorbatsov oli viimane NLKP peasekretär. Selle ameti pidaja koos partei poliitbürooga oli Nõukogude Liidu tegelik juht. Kui Gorbatšov 1978. aastal Stavropoli parteijuhi kohalt Moskvasse edutati, oli Nõukoude Liit majandulikult juba väga nõrk ning kõik poliitbüroo juhid vanad ja vanameelsed. Millisesse seltskonda Gorbatšov Moskvas sattus, sellest kirjutab William Taubman raamatus „Gorbatšov“.

Vananevat Brežnevit, kellel oli olnud mitu väiksemat rabandust ja südameinfarkt 1975. aastal, aga kes endiselt ei loobunud suitsetamisest ja joomisest, iseloomustasid järsud meeleolumuutused. Ühel päeval oli ta masenduses, järgmisel pani sõrme massiivse kullast pitsatsõrmuse („Kas teie arvates see sobib mulle?” uuris ta oma arsti käest) ja hooples, et oleks võinud jagada 1971. aastal Nobeli rahupreemiat koos Lääne-Saksamaa kantsleri Willy Brandtiga.

Püüdes vältida töölkäimist, pages Brežnev sageli Moskvast 120 kilomeetri kaugusel loodes asuvale Zavidovo jahikaitsealale. Seal lasi ta abidel rääkida lugusid tema enda „kangelastegudest” Teise maailmasõja ajal, parteijuhina Dnepropetrovskis, uudismaade ülesharimisel või Moldaavias. Abid palusid teda ka deklameerida luuletusi ja kiitsid: „Leonid Iljitš, te oleks ju võinud teha karjääri näitelaval!” Nad teesklesid imetlust, kui ta flirtis stenografistide ja ettekandjatega, ning lõid koos temaga kaasa improviseeritud koorilaulus või tantsus tango-, fokstroti- või valsimeloodiate järgi, mida järve ääres asuvas suvemajas mängis Jaapani magnetofon.

Seotud lood:

Leonid Brežnev kõneleb kommmunistliku noorsooühingu kongressil 1978 Kremli kongresside palees. Samal aastal saabud Gorbatšov tööle Moskvasse. Foto RIA Novosti/Wikipedia

Loe veel

Enne Brežnevi tervise suuremat halvenemist suhtus ta oma piiratud võimalustesse teatava eneseirooniaga. Soovitades oma kõnekirjutajatel viia Marxi ja Lenini tsitaatide hulk miinimumini, lisas ta: „Keegi ei usu niikuinii, et Ljonja Brežnev on neid kõiki lugenud.” Tema haigus tegi aga poliitbüroo istungitest naljanumbrid. Kümned tähtsad poliitikaküsimused „otsustati” igasuguse aruteluta kõigest viieteistkümne või kahekümne minutiga. Brežnev polnud kuigi kaugel sellest, et teha juttu enda tagasiastumisest. Aga kui ta seda ka tegi, jäid kaaslased kindlaks, et ta on asendamatu. Tegelikult kartsid nad, et kui ta lahkub, kärbib see nende endi võimalusi valitseda tema nimel, sest kutsub esile ohtliku võitluse järeltulija koha pärast.

Gorbatšovi tulevane abi Anatoli Tšernjajev oli toona keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja asetäitja. „Kasutasin kahepalgelist mõtlemist,” on ta hiljem tunnistanud. „Ma ei olnud enam pettunud, kui Brežnev kohtles mind külmalt, tegelikult sisimas õnnitlesin end selle pärast.” Tšernjajev õigustab oma teenistusse jäämist lootusega, et Brežnev võib pingelõdvenduse taaselustada, aga ta tundis oma ülemuse vastu „kasvavat vaenu”, mis „hiljem, kui ta täiesti alla käis, kasvas füüsiliseks ja vaimseks vastikuseks”.

Teine rahvusvahelise osakonna töötaja Karen Brutents meenutab: „Ma ei nõustunud tegelikult millegagi ametlikus ideoloogias ja juhtkonna käitumises, välja arvatud vahest teatud sammud välispoliitikas.” Sissetungist Tšehhoslovakkiasse rääkides tunnistab ta, et „soovisin kirglikult omaenese valitsuse läbikukkumist”.

Teised tulevased gorbatšovlased, kes tookord töötasid Brežnevi juures, langesid mängust välja. Aleksandr Bovin, lihav, teravmeelne gurmaan ja anekdootide rääkija, kes nimetas Brežneviga toimunud absurdseid vahejuhtumeid muusikalisteks momentideks, jäi tööst ilma, kui kurtis sõbrale, et peab raiskama oma annet niisuguse tühisuse nagu Brežnev peale. Keskkomitee tähtis funktsionäär Šahnazarov viidi alamale kohale selle eest, et kirjutas ketserlikke mõtteid sisaldavat ulmekirjandust, tõlkis enda tarbeks George Orwelli teose „1984” ja nautis Vladimir Võssotskit, kelle laule oli Kislovodski lähistel lõkke ääres koos Gorbatšoviga laulnud Andropov.

1978. aastal Moskvasse saabumisest kuni Brežnevi surmani 10. novembril 1982 oli Gorbatšov Kremlis ikka veel teisejärguline tegija, riiki valitses aga kuuest mehest koosnev kamp: Brežnev (kelle öelda oli endiselt viimane sõna, kui ta oli suuteline seda ütlema), Suslov (erandlik number kaks hierarhias selles mõttes, et kuni oma surmani 25. jaanuaril 1982 ei soovinud ta tõusta number üheks), Gromõko (poliitbüroo liige aastast 1973 ja välisminister aastast 1957), Andropov (edutati KGB-st keskkomitee sekretäriks pärast Suslovi surma), kaitseminister Dmitri Ustinov ja Tšernenko.

Alguses oli Gorbatšov sekretariaadi ja poliitbüroo koosolekutel enamasti vait ning kui ta midagi ütleski, polnud selles midagi erilist. Teda ei informeeritud eriti ka Nõukogude vägede sissetungist Afganistani detsembris 1979, rääkimata siis konsulteerimisest enne seda. Selle otsuse langetas väike rühm poliitbüroo liikmeid: Ustinov, keda toetasid Andropov ja Gromõko, keelitas ­Brežnevit lööki andma, öeldes: „Ameeriklased on seda Ladina-Ameerikas ikka ja jälle teinud. Kas siis meie oleme neist viletsamad?” Hiljem Gorbatšovi välisministriks saanud Eduard Ševardnadze sõnul pidasid nemad mõlemad sisse­tungi „saatuslikuks veaks”. Gorbatšovi märgukiri 20. novembrist 1979 põllumajanduse olukorrast tervitab Brežnevi hiljutist kõnet kui „suurt, laiapõhjalist sõnavõttu”, kus Leonid Iljitš ilmutab „talle omast sügavust, laia haaret ja detailirohkust”. 29. oktoobril 1980 liitus Gorbatšov teiste poliitbüroo liikmete üles­kutsega Poola kommunistlikele võimudele suruda kodune opositsioon maha. Ühe kõiki Poolat puudutavaid poliitbüroo istungite protokolle lugenud lääne uurija andmetel „oli Gorbatšov alati kohal, aga ei võtnud peaaegu kunagi sõna, välja arvatud tõdemused, et see, mida Brežnev äsja ütles, on väga õige”. Gorbatšov järgis ka Suslovi juhtnööre 2. juunist 1981, vajadusest olla rangem otsustades, missugused Nõukogude kodanikud väärivad õigust sõita välismaale. 19. augustil 1982 tõstis ta esile „suurt taktitunnet”, mida Brežnev ilmutanud kõnelustel Ida-Saksamaa liidri Erich Honeckeriga.

Loomulikult ei rõhuta Gorbatšov oma passiivsust ei oma mälestustes ega intervjuudes. Ta ütleb ainult, et tal läks üsna palju aega „saamaks aru kõikidest peensustest ja nüanssidest kõrgeimas tipus”. Ja et samas pidi ta olema ettevaatlik vanade veteranidega, kes „vaatasid mind nagu tõusikut”. Ta püüdis edasi arendada suhteid Andropoviga, aeg-ajalt rääkisid nad telefoni teel, aga see oli ka kõik. Saanud poliitbüroo täisliikmeks, kutsus Gorbatšov Andropovi, kes elas tema kõrval, koos naisega piknikule „nagu vanadel headel päevadel” Stavropoli lähistel.
„Jah, olid toredad ajad, aga nüüd pean ma sinu kutse tagasi lükkama, Mihhail,” vastas Andropov külmalt.
„Mispärast?” küsis Gorbatšov.
„Sest homme, tegelikult juba varem, lähevad liikvele igasugused jutud: kes, kus, mispärast, mida räägiti?”
„Mida te silmas peate, Juri Vladimirovitš?”
„Täpselt seda, mida ma ütlesin. Veel enne seda, kui me jõuame sinu poole, saab Leonid Iljitš sellest juba teada. Räägin seda sulle, Mihhail, eeskätt ja peamiselt sinu enda pärast.”

Gorbatšov oleks pidanud ise paremini teadma. Kui suri Kulakov, ei katkestanud ükski tema Kremli kolleeg suvepuhkust, et teda ära saatma tulla. „See näitab, kui uskumatult kaugel on võimuladviku tegelased üksteisest!” meenutab Gorbatšov. Ta pidi küsima Moskvast luba kõnelda matustel ja esitama oma teksti varem keskkomiteele, „et vältida kordusi ja lahknevusi teiste kõnelejatega”, justkui – võib vabalt öelda – poleks kordused ja kulunud väljendid Kremli tegelaste kõnedes tavapärased ning lahknevad mõtted oleks ennekuulmatud.

Mihhail Suslov. Foto Wikipedia

Ainus kummaline erand reeglist, et Kremli juhid omavahel seltskondlikult ei suhtle, oli külm ja eemalehoidev Suslov, kes söandas lubada endale teatud vabadusi. 1979. aasta suvel kutsus ta kogu Gorbatšovide pere luusima päev läbi varem Stalinile kuulunud suvila ümbruses, millest ei kujunenud küll kuigi päikeseline üritus, ehkki Suslov oli kutsunud kaasa ka oma tütre, väimehe ja lapselapsed. Askeetlik Suslov tõmbas aga selge joone vahele lõuna ajal, pakkudes külalistele ainult teed.

Juba esimesel Moskva-päeval sai Gorbatšov mõndagi selgeks Kremlis käivast sisevõitlusest. Selleks ajaks oli Brežnev saavutanud võimutäiuse. Eelviimane tema omaaegsetest rivaalidest, nimeline riigipea Nikolai Podgornõi oli läinud pensionile 1977. aastal ja sedasama tegi ka peaminister Kossõgin kaks aastat hiljem. Andropov aga märkas, et Kossõgin õnnitles Gorbatšovi edutamise puhul eriti soojalt. „Aleksei Nikolajevitš hakkab juba sulle külje alla pugema,” hoiatas Andropov. „Jää iseendaks.” Kossõgin osutas Gorbatšovile teene, vaieldes temaga Brežnevi juuresolekul. 7. septembril 1979 Kremlis korraldatud vastuvõtul kosmonautidele, kes olid viibinud maailmaruumis rekordilised 175 päeva, nurises Kossõgin, et Gorbatšov tahab varuda viljakoristuse ajaks Kasahstani ja Kesk-Venemaa oblastitesse vähe masinaid. Brežnev, kellel oli ilmselt üks paremaid päevi, asus Gorbatšovi kaitsma, aga Kossõgin ütles veel, et Gorbatšov on liiga salliv nende vastu, kes ei täida plaani. Gorbatšov ei suutnud end vaos hoida ja vaidles peaministrile vastu, mille peale tekkis täielik vaikus. Hiljem sõitles ta ennast, et ei „suutnud ennast valitseda”, ja püüdis kainelt hinnata, kas ta „tegi mingi vea või mitte”. Brežnev aga õnnitles teda, et ta astus Kossõginile vastu. Gorbatšov oli küllalt emotsionaalne, et spontaanselt plahvatada, aga küllalt taiplik mõistmaks, et niisugune plahvatus võib osutuda tulemusrikkaks, ning küllalt hea näitleja, et omaenda pahameelest maksimum võtta. Kossõgin helistaski peagi, et sõlmida rahu, ja üsna kiiresti määrati Gorbatšov poliitbüroo liikmekandidaadiks.

Gorbatšov oli sisimas jahmunud sellest, mis võib Kremlis mõjutada otsustamisprotsessi. Ühel päeval, kui Brežnev jäi otse koosoleku ajal magama, käitusid kõik teised, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Kui Gorbatšov kurtis seda Andropovile, tuletati talle meelde, et „partei, riigi ja isegi maailma stabiilsuse” nimel peavad kõik „toetama Leonid Iljitši”. Selleks oli vaja, et igaüks „teaks oma kohta ja mitte keegi ei kipuks lendama kõrgemale kui tema õrs”. Need õrred olid poliitbüroo istungitel lausa kivisse raiutud. Pika laua ääres istus Brežnevi paremal käel Suslov, vasakul käel Kossõgin, kuni tema asemel sai peaministriks Nikolai Tihhonov, ja kõik teisedki istusid alati ühel ning samal kohal. Laud oli nii pikk ja Brežnevi diktsioon nii segane, et peasekretärist kõige kaugemal istuv Gorbatšov sai suurivaevu aru, mida ta räägib. Keegi „hüppas vahel üles ja jooksis Brežnevi juurde, pistis tema ette pabereid ning seletas talle, missugused asjad on juba otsustatud, mis on parajasti päevakorral ja missuguseid pabereid peab nüüd vaatama”. Kõike seda „tehti avalikult, midagi varjamata. Mul oli häbi ja arvasin omaette, et teistelgi on samuti häbi, aga kõik istusid seal ega pilgutanud silmagi.”

William Taubman „Gorbatšov. Mees ja tema aeg“, tõlkinud Tõnis Värnik, kirjastus Varrak 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/gorbat%C5%A1ov-mees-ja-tema-aeg/1019767/et?isbn=9789985342565

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare