Kuigi platseebo toimemehhanismi pole veel täielikult lahti mõtestatud, arvavad mõned teadlased, et ta aktiviseerib ajukoort ja see omakorda lülitab tööle kogu endokriinse süsteemi ja samuti neerupealsed. Missugused ka ei oleks ühendusteed peaaju ja keha vahel, on olemas küllalt andmeid tõestamaks, et platseebo toimib samuti ja mõnikord isegi mõjusamalt kui tõelised ravimid.

Dr. Šapiro kirjutab Ameerika psühhoteraapia ajakirjas: „Platseebo võib anda suurepäraseid tulemusi orgaaniliste haiguste puhul, nende hulgas ka ravimatute vähkkasvajate puhul.”
Võib-olla siin ongi võti mõningate vähihaiguste seletamatu tervenemise kohta.

Pole praktiliselt ravimeid, millel peale ravitoime poleks kõrvalmõjusid organismile. Mida rafineeritum on retsept – antibiootikumid, hormoonpreparaadid, rahustid, põletikuvastased vahendid, ravimid, mis alandavad kõrget vererõhku või leevendavad lihasespasme, seda tõsisem on kõrvalmõjude probleem.

Ravimid võivad muuta või ümber jaotada vereringe bilanssi. Nad võivad esile kutsuda vere paksenemise või vedeldumise. Nad võivad mõjuda endokriinsele süsteemile, suurendada soolhappe hulka maos, aeglustada või kiirendada verevoolu läbi südame, häirida vereloomet ja seljaaju tegevust, alandada või tõsta vererõhku, häirida naatriumi-kaaliumi taset, millel on organismi keemilises tasakaalus suur tähtsus jne.

Raviarst ei kavatse muidugi haige organismis häireid esile kutsuda. Seepärast peab ta alati kõiki neid tegureid silmas pidama. Mida tugevatoimelisemad on ravimid, seda raskem on organismis tasakaalu säilitada.
Tunnetades mainitud ohtusid, mis on tingitud tugevatoimeliste ravimite kasutamisest, püüab tark ja mõistlik arst neid välja kirjutada ainult äärmisel vajadusel. Teistel juhtumitel aetakse läbi platseeboga või hoopis ilma ravimiteta.
Stressi puhul (migreen ja sellega kaasnevad valud kõhus) võib platseebo tõhusalt aidata. Stressist aga tuleb püüda vabaneda, muidu võib see viia alkoholismini, perekonna purunemiseni või koguni enesetapuni.
Kui näiteks stressi puhul võtta platseebo tablette, siis farmakoloogilist mõju neil muidugi pole, kuid need ravimid toimisid ja aitasid haiget. Nad lülitasid tööle organismi eneseregulatsiooni mehhanismi, keha seadis ise oma majapidamise korda. Siin mängib suurt osa arsti (ravija) autorieet,

Uurimisandmed näitavad, et 90% haigetest, kes pöörduvad arstide poole abi saamiseks, kannatavad hädade all, mis alluvad organismi varjatud isetervistavatele jõududele. Targad arstid teavad, kuidas eristada neid patsiente, kes suurepäraselt toime tulevad ilma organismi kahjustavate ravimiteta, neist haigetest, kes vajavad tugevatoimelisi mõjutusvahendeid. Neile 90% haigetest võib välja kirjutada platseebo vahendeid, sest arst teab, et platseebol on ka terapeutiline mõju.

Platseebo pole seega mitte niivõrd tablett kui protsess. Protsess, mis algab usuga ravijasse ja laieneb kuni patsiendi isikliku immuunsus- ja tervistava süsteemi töölerakendamiseni. See protsess ei tööta mitte sellepärast, et tabletis on peidus mingi maagiline jõud, vaid et inimese organism ravib ennast ise kõige tõhusamalt. Kõige paremad retseptid kirjutab organism endale ise välja.

Mõned on väitnud, et platseebo efekt seisab selles, et inimmõistus on võimeline ennast lõpmatult petma. Tegelikult see aga paika ei pea, vähemalt mitte platseebo puhul. Asjatundjate arvates viib platseebo efekt elutahte üle füsioloogilisele reaalsusele. Need uurijad võivad dokumentaalselt tõestada, et platseebo lülitab sisse mehhanismi, mis kutsub esile biokeemilisi muutusi organismis.
Kui haige teab, et talle antakse platseebot, siis ei tekita see mingit füsioloogilist efekti. See ainult kinnitab, et inimorganism on võimeline transformeerima lootuse kombitavateks ja olulisteks muutusteks.

Platseebo tõestab, et organismi füüsilise ja psüühilise seisundi vahel pole kindlaid piire. Haigus on alati kehalise ja psüühilise koosmõju tulemus. Haigus võib alata psüühikas ja mõjuda meie füüsisele ja vastupidi, võib halveneda füüsiline seisund, mis omakorda mõjutab psüühilist tasakaalu, sest ajuja keha saavad toitu ühest ja samast vereringest. Püüda ravida enamikku psüühilisi haigusi, nagu poleks siin mingit tegemist füüsiliste teguritega, samuti nagu püüded ravida enamikku kehalisi haigusi, nagu ei mängiks siin psüühika mingit osa – on selgelt vananenud. Inimorganismis on kõik funktsioonid omavahel tihedalt seotud. Kuid platseebo ei „tööta” alati. On kujunenud arvamus, et edukas platseebo rakendamine oleneb arsti ja patsiendi vastastikustest suhetest. Arsti isiksus on mõjuvaim platseebo.

Toome näite platseebo kasutamisest. Maohaavanditega haiged jagati kahte gruppi. Arst teatas esimesele grupile, et nad saavad uut ravimit, mis neile kahtlemata toob märgatavat kergendust. Teises grupis teatasid medõed, et nad saavad uut eksperimentaalset ravimit, mille mõjust on veel väga vähe teada. 70% esimese grupi haigetest tundsid märgatavat kergendust. Teisest grupist tundsid ennast paremini ainult 25% haigetest. Mõlemad grupid said ühesugust „ravimit” – platseebot.

Tuntud Harvardi anestesioloog dr. G. Beacher analüüsis 15 uurimust, mis hõlmas 1082 inimest. Ta tegi kindlaks, et kõige laiema spektriga katsete puhul platseeboga tunneb 35% patsientidest „märgatavat kergendust”. Harilikkude ravimite asemel anti platseebot ja seda väga erinevate haiguste puhul nagu operatsioonijärgsed seisundid, merehaigusest peavaludeni, kohaja psühhoosid. Platseebo positiivset mõju on täheldatud sääraste patoloogiliste protsesside puhul nagu reumatoidne ja degeneratiivne artriit, maohaavandid, allergiline nohu, hüpertoonia, madal hemoglobiin, astma. Platseebo soodustab isegi soolatüügaste spontaanset kadumist.
Platseebo võib muuta keemilisi protsesse organismis. On teada juhtumeid, kus platseebo vähendas valguja rasva hulka veres.

On teada juhtumeid, kus patsient, kes põdes Parkinsoni tõbe, sai platseebot, arvates, et saab järjekordset ravimpreparaati ja haigel vähenes käte värin märgatavalt. Peale selle kui platseebo efekt lõppes, segati haigele piima sisse sama ainet, millest oli valmistatud platseebo, haige aga sellest midagi ei teadnud ja kergendust ei järgnenud.

Arstid Becher ja Lasana uurisid haigete operatsioonijärgset seisundit ja sellega seoses esinevaid valuaistinguid. Ühele grupile haigetest anti kohe peale operatsiooni morfiumi, teisele grupile platseebot. 52% neist, kes said morfiumi, tundsid kergendust. Platseebo saajatel oli see 40%. Seega osutus platseebo paljudel juhtudel sama edukaks kui morfium. Arstid märkasid ka, et mida tugevamad olid valud, seda efektiivsemalt mõjus platseebo.

88 artriiti põdevat haiget said aspiriini või hüdrokortisooni asemel platseebot. Umbes pooled said kergendust platseebost, nagu oleksid nad võtnud harilikke artriidivastaseid ravimeid. Mõned patsiendid tundsid ennast paremini peale platseebosüste. Kõikidest patsientidest, kellele tehti platseebosüste, 64% tundis ennast paremini ja väitis valude vähenemist. Tervel grupil aga tõusis söögiisu, paranes uni ja vähenes põletik.

Dr. Lesly kirjeldab katseid, milles narkomaanidele süstiti morfiumi asemel platseebot (füsioloogilist lahust) ja seejärel ei esinenud neil raskeid sümptomeid narkootikumidest võõrutamisel.
Grupi üliõpilastega tehti katseid: neile teatati, et tahetakse nende peal katsetada rahustite ja stimulaatorite toimet. Katsealustele seletatai üksikasjalikult sissevõetavate ravimite negatiivseid ja positiivseid mõjusid. Neile aga ei selgitatud, et nii rahustid kui ka stimulaatorid pole muud kui platseebo. Enam kui pooltel üliõpilastel ilmnesid spetsiaalsed füsioloogilised reaktsioonid. 66% katsealustest aeglustus pulss, 71% langes vererõhk. Negatiivsetest nähtudest täheldati peapööritust, valusid kõhus, pisarate eritust.

Bukaresti rahvuslikus geriaatria instituudis tehti katseid uute ravimitega endokriinse süsteemi tugevdamiseks. Valiti 150 60 aasta vanust talupoega, kes elasid maal külades enam-vähem ühesugustes tingimustes ja kes jagati kolme 50-liikmelisse gruppi. Esimene grupp ei saanud midagi. Teine grupp sai platseebot. Kolmas grupp võttis regulaarselt uusi ravimeid. Aastast aastasse jälgiti kõiki kolme gruppi, uurides haigestumist ja suremust. Esimese grupi statistika langes kokku teiste vastavas eas olevate rumeenia talupoegade analoogiliste andmetega. Teises grupis, kes said platseebot, täheldati märgatavalt paremat tervise seisundit ja vähemat suremust võrreldes esimese grupiga. Kolmanda grupi andmed sarnanesid teise grupi omadega, kes said platseebot.

Kuid kui platseebo võib tuua suurt kasu, siis võib ta samuti tuua ka suurt kahju. Peaaju koor võib stimuleerida mitte ainult positiivseid, vaid ka negatiivseid protsesse. Juba 1955. a. märkis dr. Beacher Ameerika Meditsiini Assotsiatsiooni ajakirjas, et platseebo võib esile kutsuda tõsiseid toksilisi tulemusi ja põhjustada seega füsioloogilisi kahjustusi. Ta uuris psühhotroonilist ravimit mefenesiini hirmust tulevate neurooside ravimisel. Mõnedel patsientidel tekitas see preparaat ebameeldivaid kõrvalreaktsioone, nagu iiveldus, peapööritus, tugev südamekloppimine. Kui ravimi asemel hakati andma platseebot, tekitas see samasugust reaktsiooni samasuguste dooside puhul. Ühel patsiendil ilmus peale platseebo manustamist nahalööve, mis kohe kadus, kui lakkas platseebo sissevõtmine. Teisel patsiendil (naisel), algas platseebot võttes anafülaktiline šokk. Kolmandal (ka naisel) tekkisid valud kõhus ja jalad paistetasid kümme minutit peale platseebo manustamist – s. t. enne kui ta võttis sisse farmakoloogiliselt aktiivset ravimit.

Ülaltoodust lähtudes on loogiline väita, et platseebo efekt on rakendatav kõikide ravimite puhul. Paljud tuntud meedikud väidavad, et meditsiini ajalugu on tegelikult platseebo efekti ajalugu. Homo sapiens erineb teistest imetajatest oma pöörase tahtega ravimeid kasutada. Kui vaadelda, missugused ravimid olid moes erinevatel sajanditel, siis saab ilmselgeks veel üks inimtõu fenomen – siiski ellu jääda vaatamata igasugustele ravimistele ja ravimitele. Erinevatel aegadel on kasutatud ju ravimitena loomade sõnnikut, kuivatatud muumia pulbrit, saepuru, sisalike verd, kuivatatud rästikuid, konnade spermat, krabisilmi, umbrohujuuri, merekäsni, ninasarvikute sarvi ja mäletsejate siskondi.

Kui mõelda ülaltoodud nimekirjale ja raviprotseduuridele, mida tolleaegsed meedikud kasutasid sama suure austuse, lugupidamise ja usuga nagu tänapäeva arstid kasutavad moodsaid ravimpreparaate, võib ainult imestada, kuidas arstid oskasid säilitada üldist lugupidamist ja austust, kirjutades haigetele välja kasutuid ja tihti tervisele üsna ohtlikke aineid. Vastus oleks järgmine: inimesed olid võimelised ületama (neutraliseerima) kõik need jubedad ravimid koos oma mitmekesiste haigustega, mille raviks need olid välja kirjutatud, sest arstid andsid samaaegselt inimestele midagi võrratult hinnalisemat: kindla veendumuse, et määratud ravimid toovad neile tervise tagasi. Inimesed pöördusid arsti poole abisaamiseks, nad uskusid, et arst neid aitab – ja arst aitas neid.

Gunnar Aarma "Saada õnnelikuks" ilmus Maalehe ja Varraku raamatusarjas "Tarkuse puu"