Gunnar Press Toomas Ubast: ta ei pahandanud, kui irvitasin tema sõnaühendi „meie Anfissa Reztsova” üle



Toomas Uba
Toomas UbaFoto: Priit Simson

„Kui ETV tõi ekraanile suusatamise MM-i, siis rõõmustasin noore spordifännina hirmsal kombel, aga ei teadnud, et see oli Toomas Uba leidliku ja visa töö tulemus,“ kirjutab Gunnar Press raamatus „Uba. Toomas Uba“, mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

Tema reportaažide kõrget taset olin märganud muidugi märksa varem. Võisin talle iseloomulike, sisemise põlemisega kaasnenud sõnavääratuste üle südamest naerda, kuid mitte kunagi õelalt. Aastakümneid hiljem mõistan neid apse veel paremini, olen neid ise teinud küll ja küll.

Peagi olime kolleegid, üks mikrofoni, teine pastakaga, ja saime hästi läbi. Toomas ei pahandanud eriti, kui irvitasin tema sõnaühendi „meie Anfissa Reztsova” üle. Lõi käega – mis sina, poisike, ka elust tead…
Ning ajas oma rida edasi.

Pärast Eesti taasiseseisvumist muutus Toomas oma töös veel kindlamaks, sest nüüd võis sisu ja vormi vabalt kokku mängida. Ta võis vabalt peale hüpata ja suisa lollideks nimetada teleülemusi, kes jäid jalgu loiduse ja tegevusetusega. Sporditoimetus pidi saama töötada!

Kui Toomas märkas, et miski hakkab tööd segama, siis käis temast justkui nõksatus läbi, võitlusvaim virgus. 1994. aasta taliolümpiale Lillehammerisse jõudsime öösel, hotelli pääsemiseks pidime saama kaelakaardid, mida oli juba mõne tunni pärast vaja ka pressikeskuses. Akrediteerimiskeskuse vabatahtlikud abilised olid sama unised kui meie, ehkki nende vahetus alles algas. Kui üks haigutav preili küsis Toomalt kolmandat korda nime, nõksas too selja sirgeks ja vastas terava rahuga: „Mu nimi on Uba, Toomas Uba.” James Bondi matkimine oli nii ilmne, et neiu ärkas lõplikult ja vormistas kaardi kiirelt.

Loe veel

Seotud lood:

Nägin sedagi, kuidas Toomas, alistanud ühe raske haiguse, alustas lootusetut võitlust teisega. Kangelaseks ei märganud teda ometi veel pidada.

Kangelaseks sai ta Sydney olümpial.
Kirjutasin sealt tagasi lennates märkmikku eredamaid mälestusi. „See pidi olema 30. september, sest seljataha oli jäänud Erki Noole suur võidupäev. Palav oli. Matkasin kellegagi kohtuma ja plaanisin teleajakirjanike töökeskuse ees bussile astuda. Bussipeatuse lähedal istus murul mees ja viipas mulle. Kui ma poleks teda viimase paari nädala jooksul tihti näinud, ei oleks ehk ära tundnudki. See oli Toomas Uba, ta puhkas natuke. Tom oli kõhnaks jäänud, põsed auku vajunud. Ta silmad särasid. Haigus tegi oma tööd, aga jäi neil päevil Tomile ja Tomi tööle alla. Tom oli kaks päeva vahendanud kommentaatorikabiinist Eestile selle olümpia kuumimat sündmust ja tulnud toime sama hästi kui Erki Nool staadionikatlas.
„Ära nägin,” ütles Tom, ja see kõlas nagu „ära tegin”. Ta sirutas käe, et saaksin ta püsti tõmmata. „Näeme!” Tom kadus madalal sammul telemaja uksest sisse, vastu uuele tööpäevale.”
30. detsembril 2000 tunnistas SL Õhtuleht Toomas Uba sportlaste ees aasta võitlejaks. Järgmisel hommikul teda enam polnud. Kaotusele ei eelnenud alistumist. Oskus väärikalt kaotada on igast võidust tähtsam.

Kui üks mees teeb tööd südamega, siis ei tule kritiseerijaist iial puudust.
Jätnuks Uba tippvõistlused teleekraanile toomata, poleks saanud ta neid vahendades kriitikatki teenida: kivi ei saa visata kapsaaeda, mida pole rajatud.
Raamatus „Uba. Toomas Uba“ leidub katke 1983. aasta intervjuust, kus Uba vastab ühele Raini Pahkla küsimusele hämmeldunult: „Miks valisin spordiajakirjanduse? Ma ütleksin, et valisin spordi, mitte ajakirjanduse.”
Toomas elas spordile.
---------------------------------------------------------------------
Selle, mis tegi Toomas Uba spordiajakirjanikuna nii eriliseks, võib kokku võtta ühe sõnaga – andekus. Tom oli andekas fanaatik ning oma ameti jaoks loodud, muu oli kõik vaid täiendamise küsimus. See, millisel kujul praegu suusatamine Eesti inimese teadvuses on ning kuidas rahvas suusatamist tunneb ja armastab, on üheselt Uba kingitus. Alates 1974. aasta Faluni MM-ist on kõik eestikeelsed otseülekanded eelkõige tema teene, utsitamine ja asjaajamine. Eestlast ei murra suusatamisest enam ka peitliga eemale.

Raul Rebane, kauaaegne kolleeg, Eesti Päevaleht, 3. jaanuar 2001

•••

Põhiline oli see, et ta ise tahtis Sydney olümpiale minna. See oli kahe otsaga asi. Haiguse seisukohalt see ei mõjunud hästi, sest töö oli pingeline ja ta kurnas ennast ära. Samuti lükkusid edasi ravikuurid. Teiselt poolt mõjus see Ubale emotsionaalses mõttes hästi ja oli ilus punkt elutööle.

Vahur Valvere, Eesti onkoloogiakeskuse ravijuht, SL Õhtuleht, 3. jaanuar 2001

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised