Gustaf Mannerheimi mainet ei rikkunud isegi Hitleri külaskäik

 (33)

Gustaf Mannerheimi mainet ei rikkunud isegi Hitleri külaskäik
Hitler, Mannerheim ja president Ryti.Wikipedia

Soome sõjaväe ülemjuhataja Gustaf Mannerheim mõistis 1940. aasta suvel, kui Nõukogude Liit tahtis pärast ränka Talvesõda uuesti Soomele kalalle tungida, et Soome ei saa hakkama ilma Saksamaaga liitumata. Soome juhtkond oleks võinud valida neutraalseks jäämise, kuid see oleks tõenäoliselt tinginud maa okupeerimise Nõukogude Liidu poolt või selle jagamise Stalini ja Hitleri vahel, kirjutab Henrik Meinander raamatus „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases“. Hitleri soov sõita Soome Mannerheimi 75. sünnipäevale ehmatas siiski Soome presidenti Rytit ja Mannerheimi.

Keeruline tasakaalu hoidmine kestis kaks järgmist aastat ja 1942. aasta juunis sattus Soome juhipaar täbarasse olukorda, saades Mannerheimi 75. sünnipäevale eelnenud õhtul kuulda, et Hitler tahtis tulla kiirvisiidile Mannerheimi õnnitlema. Palju hiljem selgus, et Hitleri visiit toimus mõne peakorteris töötanud noore Soome ohvitseri algatusel. Nad kujutlesid naiivselt, et tippkohtumisest tõuseks Soomele tulu. Nüüd oleks diplomaatiliselt väga taktitu olnud Hitleri külaskäigust ära öelda ja nii juhiti riigikantsleri eralennuk Immola lennuväljale Kagu-Soomes, kust ta veeti lähedasele raudteele ja Saimaa järve kauni lahesopi äärde. Sinna oli jõutud tuua Mannerheimi ja valitsuse salongvagunid ning korraldada umbes viiekümnele aukülalisele kaetud suhteliselt tagasihoidlik peolaud. Nii sai juubelipidu sootuks teistsuguse loomuse, kui oli kavandatud, ja kogu tähelepanu koondus sellele, kuidas sujub Hitleri ja Mannerheimi kohtumine. President Ryti võttis Führer’i ja tema seitsmeliikmelise kaaskonna lennuväljal vastu ja ajutises peopaigas ootas neid sellistes olukordades alati oskuslikult käitunud arvukatele sakslaste ja soomlaste poolt tehtud fotodele ning peagi sai sellest poliitiline sensatsioon mujalgi kui Soomes.

Loe veel

Seotud lood:

Natsid kasutasid kohtumist efektiivselt oma propagandas ja seda näidati kinodes üle terve sakslaste poolt okupeeritud Euroopa. Mannerheimi elegantne olemus ja talitsetud kehakeel ei andnud mingil moel aimu alandlikkusest. Vastupidi, tekkis mulje, et tema ja Hitler olid võrdväärsed riigimehed, kel oli ühine vaenlane, kuid kes ei olnud ideoloogiliselt lähedased. Mulje meeldis muidugi Soome riigijuhtidele, kuid see sobis suurepäraselt ka Saksa sõjapropagandale, milles rõhutati meelsasti ühise sõja üleeuroopalisi eesmärke. Seda teemat käsitles Hitler teadlikult ka päevakangelasele spontaanselt peetud kõnes lõunalauas, mis kaeti sel otstarbel kohale sõidutatud kahes restoranvagunis. Enne lõunasööki korraldati marssali salongvagunis sünnipäevalapse ja külalise kaaskondade vastastikune tutvumine ja väike Besprechung.

Kohal olid ka Ryti ja Saksa Lapimaa armee juhataja kindralooberst Eduard Dietl. Vastuvõtjate kergenduseks ei nõudnud Hitler külaskäigu jooksul soomlastelt aktiivsemat sõjast osavõttu. Ryti märkmete põhjal rääkis Hitler, et sakslased kavatsevad vallutada Kaukaasia naftaväljad ja teha seejärel Leningradi ja Moskva maatasa. Ja ülistanud Rommeli saavutusi Põhja-Aafrikas, tõdes ta, et itaallased olid osutunud täiesti kõlbmatuteks sõduriteks, kiites samas ülevoolavalt soomlaste
sangarlikkust sõjas Nõukogude Liiduga. Mannerheim piirdus lühikeste kommentaaridega. Kui jutt läks põhjarindele, palus ta, et sakslaste alluvuses Lapimaal teeninud Soome väeosad saadetaks tagasi, nagu kokkulepe ette nägi. Nii ka läks.

Tähelepanu äratas Hitleri rahulik ja mõõdukas kõnelemisviis. See erines täielikult ta avalikest esinemistest tuntud paatosest ja kõrgest hääletoonist. Või nagu Mannerheim selgelt üllatunult tõdes kirjas oma õele Eva Sparrele: „Riigikantslerile sai osaks palju sümpaatiat, ta käitus kogu aja tagasihoidlikult ja loomulikult.”

Mulje tõelevastavus ilmneb ka helisalvestisest, mis tehti pooleldi eksitusena osast Mannerheimi ja Hitleri nõupidamisest ja katkestati kohe, kui märgati, et lindistus käib. See säilitati siiski järelmaailmale Soome Yleisradio arhiivis. Kui sakslased aastakümneid hiljem lindistusest kuulda said, kasutas näitleja Bruno Ganz seda abimaterjalina valmistumisel Hitleri rolliks filmis „Allakäik” (2004), mis jutustab Saksa diktaatori viimastest päevadest punkris puruks pommitatud Berliinis. Filmi saatis ülemaailmne edu, kuid Saksamaal oli paljudel raske leppida Ganzi empaatiliselt rääkiva Hitleriga, mis pole üllatav, kui võtta arvesse Führer’i leebelt öeldes rüvetunud järelmainet. Kolm nädalat pärast Hitleri üllatusvisiiti käis Mannerheim vastuvisiidil sakslaste peakorteris Ida-Preisimaal, ja seegi külaskäik sai sakslaste sõjapropagandas kõvasti tähelepanu.

Vaatamata Soome juhtide kartusele ei tekitanud kumbki neist tippkohtumistest erilist ärritust lääneliitlaste leeris, mis tulenes ilmselt sellest, et nii Ryti kui ka Mannerheim hoidsid Suurbritannia ja Ühendriikide luureteenistusi pidevalt kursis sellega, et Soome sõjastrateegia püsis muutumatuna. Kõik viitab sellele, et nad oletasid taolise teabe edasiliikumist Moskvasse. Siiski ei osanud nad kujutledagi, et nii läheb lääneriikide enda valitsusaparaati imbunud Nõukogude spioonide agara töö tulemusel. Mannerheimi järelmaine kujunes teistlaadseks kui Hitleril.

Henrik Meinander „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases“.Kirjastus Argo 2018. Tõlkinud Andres Adamson.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare