Natsid kasutasid kohtumist efektiivselt oma propagandas ja seda näidati kinodes üle terve sakslaste poolt okupeeritud Euroopa. Mannerheimi elegantne olemus ja talitsetud kehakeel ei andnud mingil moel aimu alandlikkusest. Vastupidi, tekkis mulje, et tema ja Hitler olid võrdväärsed riigimehed, kel oli ühine vaenlane, kuid kes ei olnud ideoloogiliselt lähedased. Mulje meeldis muidugi Soome riigijuhtidele, kuid see sobis suurepäraselt ka Saksa sõjapropagandale, milles rõhutati meelsasti ühise sõja üleeuroopalisi eesmärke. Seda teemat käsitles Hitler teadlikult ka päevakangelasele spontaanselt peetud kõnes lõunalauas, mis kaeti sel otstarbel kohale sõidutatud kahes restoranvagunis. Enne lõunasööki korraldati marssali salongvagunis sünnipäevalapse ja külalise kaaskondade vastastikune tutvumine ja väike Besprechung.

Kohal olid ka Ryti ja Saksa Lapimaa armee juhataja kindralooberst Eduard Dietl. Vastuvõtjate kergenduseks ei nõudnud Hitler külaskäigu jooksul soomlastelt aktiivsemat sõjast osavõttu. Ryti märkmete põhjal rääkis Hitler, et sakslased kavatsevad vallutada Kaukaasia naftaväljad ja teha seejärel Leningradi ja Moskva maatasa. Ja ülistanud Rommeli saavutusi Põhja-Aafrikas, tõdes ta, et itaallased olid osutunud täiesti kõlbmatuteks sõduriteks, kiites samas ülevoolavalt soomlaste
sangarlikkust sõjas Nõukogude Liiduga. Mannerheim piirdus lühikeste kommentaaridega. Kui jutt läks põhjarindele, palus ta, et sakslaste alluvuses Lapimaal teeninud Soome väeosad saadetaks tagasi, nagu kokkulepe ette nägi. Nii ka läks.

Tähelepanu äratas Hitleri rahulik ja mõõdukas kõnelemisviis. See erines täielikult ta avalikest esinemistest tuntud paatosest ja kõrgest hääletoonist. Või nagu Mannerheim selgelt üllatunult tõdes kirjas oma õele Eva Sparrele: „Riigikantslerile sai osaks palju sümpaatiat, ta käitus kogu aja tagasihoidlikult ja loomulikult.”

Mulje tõelevastavus ilmneb ka helisalvestisest, mis tehti pooleldi eksitusena osast Mannerheimi ja Hitleri nõupidamisest ja katkestati kohe, kui märgati, et lindistus käib. See säilitati siiski järelmaailmale Soome Yleisradio arhiivis. Kui sakslased aastakümneid hiljem lindistusest kuulda said, kasutas näitleja Bruno Ganz seda abimaterjalina valmistumisel Hitleri rolliks filmis „Allakäik” (2004), mis jutustab Saksa diktaatori viimastest päevadest punkris puruks pommitatud Berliinis. Filmi saatis ülemaailmne edu, kuid Saksamaal oli paljudel raske leppida Ganzi empaatiliselt rääkiva Hitleriga, mis pole üllatav, kui võtta arvesse Führer’i leebelt öeldes rüvetunud järelmainet. Kolm nädalat pärast Hitleri üllatusvisiiti käis Mannerheim vastuvisiidil sakslaste peakorteris Ida-Preisimaal, ja seegi külaskäik sai sakslaste sõjapropagandas kõvasti tähelepanu.

Vaatamata Soome juhtide kartusele ei tekitanud kumbki neist tippkohtumistest erilist ärritust lääneliitlaste leeris, mis tulenes ilmselt sellest, et nii Ryti kui ka Mannerheim hoidsid Suurbritannia ja Ühendriikide luureteenistusi pidevalt kursis sellega, et Soome sõjastrateegia püsis muutumatuna. Kõik viitab sellele, et nad oletasid taolise teabe edasiliikumist Moskvasse. Siiski ei osanud nad kujutledagi, et nii läheb lääneriikide enda valitsusaparaati imbunud Nõukogude spioonide agara töö tulemusel. Mannerheimi järelmaine kujunes teistlaadseks kui Hitleril.

Henrik Meinander „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases“.Kirjastus Argo 2018. Tõlkinud Andres Adamson.