Raske on rääkida nondest aegadest, nõukogude aegadest. Teie seda ei mäleta. Isegi ei mäleta kõike, ei tahagi mäletada. Nii tuhmub ajalugu – ei mäletata enam, ei mõisteta enam. Andres Söödi algatusel pidime sõitma Läänesaarestikku. Aga tollal olid kõik rannad okastraadiga suletud, igasugune saarestikku pääsemine niisamuti keelatud ja võimatuks tehtud. Ainult väga eriliste lubadega varustatutel õnnestus see vahel. Sööt hankis meile lubakirjad ja me võisime lennata. Lennata, sest oli kevadise jäälagunemise aeg, jäätee autodele juba purunenud, aga meri laevatamiseks alles kinni. Lennuk tõusis õhku Pärnust. Lennukile asudes kontrolliti üle reisikohvrid ja põue peidetud esemed. Nimelt ei tohtinud ühes olla nuga. Kontrollaparaat piiksus ja taskud tulid tühjendada. Naeratasin, teadsin, et mu taskus pole keelatud nuga, vaid metallkestades Ungari täitesulepea ja pastakas. Nii oligi, ja me pääsesime viimaks lennukisse. Maandusime jalgpalliväljakutaolisel rohusel lennuväljal, meid pandi maha ja lennuk lahkus. Kohe algasid aga kurjad asjad. Ilmajaam jõudis saarekese lennujaamale teate saata, et algab pikk tormituulte hooaeg ja lennuliiklus jääb ära teadmata ajaks. Siis katkes ka telefoniside mandriga. Öeldi, tavaline kaablirike, mis võib kesta nädalat kaks. Meie reis pidi kestma paar päeva, ees ootas aga pikk vangipõlv. Saar oli väikene, aga nähtavasti neile tähtis strateegiline nõukogude impeeriumi piiritsoon.

Saarekese lääneküljel paiknes suletud sõjaväeüksus, öeldi seal meile, keda ka saare põlisrahvas näha ega teada ei tohtinud. Sõjavägi asus seal omakorda veel oma okastraadi taga. Mõni ülemus käis harva saarerahva käest kala ostmas ja muid salakaupu tegemas. Vangipõlve voorus oli, et saime saarega mitutpidi tutvuda. Kõndisime mööda lumist metsa, käisime merejääl kalapüügiaukudegi juures, koolimajas, raamatukogus, tuletornis ja järjest tühjemaks jäävas poekeses, sest lennuk ei käinud ja kaubavarud kahanesid. Va Jakob Hurda kombel hakkasime uurima siis ka saare ajalugu ja pärimusi ja küsisime käsitööesemeid näha. Naised näitasid oma kootud kindaid, sokke ja kampsuneid. Seal oli mitmeid mustreid, kohalikke ja naabersaartelt ja mandriltki sisse imbunuid. Ja ka saarekese traagiline ajalugu selgus lugu-loolt. Tahtmatult saime ka suletud kogukonna seesmiste armuavariide ja marasmide kaastunnistajateks. Palju tunde käsime mööda saart Söödiga koos, palju tunde ka eraldi. Kord tutvumismatkal saare läänepoolsele küljele jõudsin posti külge kinnitatud plakatini. See oli hoiatav teade: „Vee peal käimine keelatud.“ Paadiga merele minek ja suplemine olid muidugi igas rannas keelatud, aga käimine ehk kõndimine? Kord siis keelejuhtideks või informantideks kujunenud naistega kõneldes küsisin, mida see tähendab. Nad osutasid ühe kõige vaikivama naise poole eneste hulgast. Olin toda ennegi tähele pannud. Pikapeale selgus, et too naine pole päriselt oma ehk kohalik, ta on mõne hea aasta eest siia kummalisel kombel tulnud. Ta oli endine kooliõpetaja mandrilt. Saarele asumisel oli müstiline hingeeluline põhjus. Nimelt oli veel ammusemal ja veel kurjemal ajal tol kooliõpetajal õnnestunud korraldada oma koolilastele ekskursioon samale saarele, siia nii eksootilisse paika, nii rangelt keelustatud piiritsooni. Siis siinsamas mererannas lõkkekese ääres uneledes üks koolipoiss hakanud teistele hoobeldes seletama, et vee peal kõndimine olla võimalik, nagu piibliloos olla juhtunud Jeesusega. Ja vee peal kõndimine ei ole seepärast keelatud, ainult ujumine ja aerutamine on. Kõik naernud ja vaielnud vastu ja öelnud siis, et näidaku. Poisikene võtnud teistelt ausõna, et keegi ei häälitse, kui ta kõndima hakkab, muidu vesi ei kanna teda ja ta upub ära. Anti sõna ja oodati, mis saab. Poisike läkski vee äärde, keskendus kaua ja tõstis jala vee peale, siis teise, ja ta ei vajunudki, ta astus sammu ja teisegi, ja ei vajunud ikka. Ta hakkas aegamisi minema ja kaugenema sammsammult kaldast. Kõik hoidsid hinge kinni, sest neil oli meeles nende tõotus, et nad ei tohi eksitada. Aga poisike läks ja läks. Varsti oli ta päris kaugel, juba avamere kohal, ja ta läks ja läks aina kaugemale ja kaugemale, ta jõudis varsti silmapiiri lähedale, kahanes seal tillukeseks täpiks ega tulnud enam oodateski ei tagasi ega enam nähtavalegi.

Nii kadus poisike ja õpetaja pidi aru andma poisikese kadumisest. Õpetaja juttu arupärijatele peeti vaimuhaiguse avaldiseks ja õpetaja vabastati koolist igaveseks. Muud karistust ei antud, sest uppunuks arvatud poisikest ei leitud ka merepõhjast. Kas tõesti poisike põgenes vett mööda Läände, küsiti omaette salaja, ega usutud siiski niisugust võimatust, pigem usuti uppumist. Süütundest aetuna saabus õpetaja ühel päeval saarele tagasi, olles kuidagimoodi hankinud alalise elamisloa. Loo mõistusevastasusest hoolimata püstitati rannale too keelusilt tollest ajast ja nõnda ta seal seisis tänapäevani. Ühel päeval taastus telefoniside mandriga, seejärel saabus ka lennuk. Rõõm oli suur, aga ka kahju oli lahkuda omaseks saanud saarekeselt. Maandusime Pärnus. Lennukist väljudes tuli veel kord meelde too keelusilt saarekese rannal. Küsisin Söödilt, mis tema tollest sildist arvab. Sööt lausus, et tema pole mingit keelusilti näinud, ta ehk ei jalutanudki nii kaugele lääneranda. Vee peal käimise lugu ei ununenud siiski mul päriselt. Kord poetasin küsimuse vee peal kõndimise võimalusest sõber Madis Kõivule, kõiketeadjale. Olin parajasti tal külas tema töötoas Füüsika Instituudis. Kõiv ütles, et mitte ainult vee peal, vaid ka õhus kõndimine on võimalik. Ütles, et ta on ise seda siinsamas kabinetiski aegajalt harjutanud, aga keegi ei tohi sel puhul harjutajat segada. Ja ta näitas, kuidas ta on proovinud. Ta keskendus ja hakkas õige väikeste sammukeste haaval kulgema. Ma ei uskunud oma silmi, aga see oli tõsi. Ta astus ja ta tallad ei puudutanud enam põrandat. Ta tõusis järjest kõrgemale, hakkas juba lähenema laele. Mu suust tuli imetlev häälitsus. Kõiv kukkus. Ma jooksin tema juurde, sest ta oli saanud haiget. „Ma ütlesin!“ ütles ta. Olin süüdi, olin häälitsemisega katkestanud tema kulgemise. Kõiv oli kukkumisel tõsiselt viga saanud. Ta jalg pandi kipsi ja kaua käis ta nõnda kargu ja sirge jalaga. Teati öelda, et võrkpalli mängides rebestanud ta kõõluse. Sain Söödilt kirja. Seal olid sees mõned ülesvõtted Läänesaarestikust ja ta oli pildistanud mind ka pärast jumalagajättu Pärnust Tartusse saabumise järel.

Tookord saatis ta mind mööda Emajõe kallast botaanikaaia müürini. Mina suundusin üle jalakäijate silla, et jõuda vangipõlvest tagasi teadmatuses viibivate koduste juurde, tema jäi seisma ja nägin, et ta tõstis fotoaparaadi. Suurvee tõttu oli pontoonsild keskelt hästi kumeraks kerkinud. Seda ületades oli mu meel kerge ja jalad justkui ei puutunudki maha. Pildil, mille Sööt oli üles võtnud ja mille nüüd mulle saatnud, olin ma tabatud just tolle mineku pealt. Ja pildil olin ma tõepoolest umbes meetri kõrgusel maast lahti. Elu on imelik.

uurimus

Luulekassetis „Noored autorid 1967“ ilmus Andres Ehini vihik „Hunditamm“. Juba siis ja siiani on sealt kõige enam meeldinud luuletus „Ümbrus on täis kole heledat õhku“, lugesid seda siis oma silmadega või kuulasid oma kõrvaga Ehini enda ettekandes:

Palju vett kukub ülalt alla.
See on juga,
ja selle all tahan pesta oma pead.
Siis tahan joosta üle muru,
üle kahe purdepalgi,
üle põdrasambla krudina
ja männimetsa kuivas vaikuses
tahan öelda sulle
ühe imeliku asja.
Ümbrus on täis kole heledat õhku.

Selle luuletuse võlu oli selles, et siin avanes mingi eriline mõõde, kummaline sügavus, mida autori teistes luuletustes üheski ei olnud. Aastaid hiljem sirvisin uurijana Artur Alliksaare arhiivi. Leidsin tema käega kirjutatud paberilehelt teksti, mis seisis salapärases suguluses Ehini raamatust loetuga. Alliksaare paberil (F 316, M 6) algab improvisatsioon pisut saamatult, ent lõpeb meile juba tuntud motiiviga:

Lill hommikuudus
ning terasvarjude haare.
Päikese lopsakas kuld
on metsade taga.
Teispool toorest ja tühja raba
üle poolpilvise taeva tähtkonna
aistinguist üle hüppaval kaarel,
pageva öö lumisel saarel
peseb hambaid momendi madonna.
Ümbrus on täis kole heledat õhku.
Üks on naljaka näoga nagu kloun,
see sõltub ta minevikust
ja viitab ta tulevikule.
Palju vett kukub ülevalt alla. See on juga,
ja selle all tahan pesta oma pead.
Siis tahan joosta üle muru
üle kahest purdepalgist,
üle põdrasambla krudina
ja männimetsa kuivuses
tahan öelda sulle ühe imeliku asja.
Ümbrus on täis kole heledat õhku.

Uurimus suudab tõestada ainult seda, et kaks luuletajat elasid ühelsamal ajal ühessamas linnas, puutusid kokku, istusid ühessamas kohvikus, kirjutasid ja kõnelesid seal, nõnda et nende hääled ja olemuski vahetevahel äraarvamata kombel ühte sulasid ning veel aegade taha koos kõlasid.

Hando Runnel „Hingedeaeg“, kirjastus Ilmamaa 2016