Heinz Valgu koolimälestused: kirstud taoti puruks ning inimjäänuste sees sobrades topiti taskusse väärismetallist ehteid ja kuldseid hambaproteese

 (7)

Heinz Valk
Heinz ValkFoto: Vallo Kruuser

Kunstnik Heinz Valgu põhikooli lõpu aegsed seiklused Westholmi gümnaasiumi õpilasena kulgesid mitte kesklinnas, vaid Kopli kandis. „Westu kõrgseltskond tundus mulle algul kättesaamatu. Seevõrra rohkem tekkis usalduslikke sidemeid Kopli Bekkeri asumi töölispoistega,“ räägib ta enda ja Madis Jürgeni raamatus „Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas uuesti ilmub.

Bekkeri poisid, hulkuvad kassid, jubedad surnuaialood
Nemad olid sama kehvalt riides ja närisid tühja kõhu puhul paljast leiba nagu minagi. Selles seltskonnas kulges enesekehtestamine libedamalt, kuigi mõningase ülepingutusega. Ka siin tuli ennast kõigepealt tõestada – see tähendas, et õhtupimeduses tühermaale koguneva poistekamba tempudes pidin näitama aktiivsust.
Üks meie lemmikaktsioone oli järgmine. Vorstinahaga meelitades püüti kinni hulkuv kass ja lennutati läbi õhuakna mõnda esimese korruse korterisse. Võõrasse keskkonda sattunud loom läks paanikasse, kargas mööbli otsa, kardinatesse ja tekitas kohutava kaose, mida me vargsi aknanurgast piiludes nautisime.
Pererahvale jäi mulje, et kass kargas aknast sisse toidujahtimise eesmärgil. Algas klaperjaht, mis saavutas Ameerika komöödiafilmide taseme.

Üheks Bekkeri poiste mängu- ja seikluste maaks oli vana Oleviste-Niguliste surnuaed ehk meie slängis surnukas. Matmine lõpetati seal vist juba enne sõda ja kuna sakslased (valdava osa siia maetute sugulased) olid Eestist lahkunud, oli surnuaed mahajäetud igas mõttes. Mitmesaja-aastaste põlispuude alla kunagi istutatud heki- ja ilutaimed vohasid džungellikus metsikuses, nii et sageli olid hauatähisedki mattunud jõulisse rohelusse. Surnuaia kõige väärtuslikumaks osaks oli umbes nelikümmend ruudukujuliselt paigutatud perekondlikku kabelit, väikearhitektuuri meistriteost. Nad esindasid suurejooneliselt igasuguseid ehituskunsti stiile: barokki, rokokood, klassitsismi, ampiiri, juugendit, historitsismi. Igaüks oli erinev nii oma ehituslikult kehandilt kui ka arvukate detailide, kaunistuste ja dekoratiivkunsti poolest. Rohkelt unikaalset sepist, pronksivalu, seinamaalinguid, skulptuure, reljeefe, sarkofaage. See ansambel võinuks olla tänapäevalgi ainulaadne vaatamisväärsus, millesarnast pole ühelgi teisel surnuaial Eestis.

Loe veel

Seotud lood:

Ent mahajäetud surnuaial leidsid endale tegevuspaiga hauarüüstajad. Nad avasid kabeliuksed ja murdsid lahti ka mõne maasisese hauakambri. Nõnda saime taskulampide valgel kogeda hirmuvärinaid segi paisatud luustike ja mumifitseerunud laipade seltsis. Ühes lausa mitmekümne meetri pikkuses kividega vooderdatud maa-aluses võlvlaega käigus leidsime põlvini ulatuva kollaste inimluude lasu. Ühe perekonna puhkepaik see olla ei saanud. Küllap kuhjati siia luud, mis olid pealematmise käigus tulnud välja vanadest haudadest.

Surnuaias peituvaid rikkusi olid märganud ka punaarmeelased. Oma ideoloogilise vabastajaõiguse toel ei vaevunud nad isegi ööpimedust ära ootama, vaid alustasid surnuaia lagastamist lausa päise päeva ajal kõigi möödakäijate silme all. Kangidega ja hulgakesi kangutasid nad maa-alustelt hauakambritelt pirakad paevõi marmorplaadid ning tegid kambrites põhjaliku inventuuri.
Vanad, mitmekordsetest tammelaudadest kirstud taoti kangide ja kirvestega puruks ning inimjäänuste sees sobrades topiti taskusse väärismetallist ehteid, rõivakaunistusi, kuldseid hambaproteese ja muud väärt vara.

Punaarheoloogidele polnud see tegevus mitte üksnes tulus, vaid ka lõbus. Põlastusväärsete ekspluataatorite ja buržuide pärandiga võib ju kõike teha! Mõni hästi mumifitseerunud kadunuke sikutati hauakambrist välja, torgati koni hammaste vahele ja pandi puu najale istuma – vaadake, närused töörahva vereimejad, mida vaba nõukogude inimene teiesugustest arvab! Üks kindrali või admirali mundris epolettide ja muude toredustegamuumia tassiti Kalinini (praeguse Kopli) tänava poolse surnuaiamüüri najale, kus ta seisis, konksus käsi õieli, nagu kerjaja, tekitades tööle tõttavas nõukogude rahvas kauakestva lõbusa tuju.

Erilise viha tekitasid rüüstavates sõjaväelastes silmatorkavalt ilusad hauatähised ja kabelite sisustuseks olevad kunstiteosed. Surnuaiale maetud väheste eestlaste haudadest pakkus neile suurimat rõõmu Netty Pinna puhkepaik, millel põlvitas lumivalgest marmorist ingel. „Angel bljääd!” kostis röögatus ja kangihoop tabas inglitiibu, mis lendasid põõsastesse. Ent katse ingli pead maha taguda ei õnnestunud. Ilmselt oli kummarduva ingli kaelaühendus kehaga nii toekas, et pidas vastu ka klassiteadlikule raevule. Et aga möödakäijatel oleks hästi näha, kelle karistav käsi selle valge jätise üle kohut mõistis, ronis punaarmeelane ingli selga, lasi püksid maha ning tegi palvetaja seljale ja kaelale vägeva hunniku. Kaaslase teravmeelsusest vaimustusse sattunud soldatid naersid end kõveraks. Põõsastest leiti üles ka Tallinna lahte õnnetult alla kukkunud belglasest aeronaudi ja langevarjuri Charles Leroux’ tumehallist graniidist mälestusmärk koos lennuki ja langevarju pronksist reljeefidega ning öeldi sellegi kohta bolševistlikult printsipiaalne sõna.

Need spontaansed ideoloogilised arvamusavaldused ei jätnud Tallinna Täitevkomiteed (linnavalitsust) apoliitiliselt jahedaks kõrvaltvaatajaks. Ma ei tea, kui palju püüdsid sekkuda tollane nõrk ja õigusetu muinsuskaitse ning ENSV kultuurijuhid. Teadaolevalt ilmutasid nähtavat algatust vaid eesti koorilauljad, kes enne surnuaia hävitamist jõudsid sealt ära viia Konstantin Türnpu kõrge graniidist hauatähise ning ümber matta helilooja säilmed. Sama tehti Netty Pinnaga, kuid ingli saatusest mul teavet pole. Surnuaia likvideerimisel ilmutas nõukogude võim suurepärast majanduslikku mõtlemist. Sajad tonnid marmorit, graniiti ja paekivi pandi teenima meie eesrindliku rahvamajanduse huve ning kogu kraam kärutati tarbeklaasivabriku taha laevaremonditehase kai ja muuli ehitusele. Käisin seda loovat ülesehitustööd vaatamas.
Läbi niinimetatud rahumere lainete paistsid sinna uputatud valge ja musta marmori rahnud, ristid, urnid ja kapiteelid.

Nõukogude inimeste õnnelik elu

Toonane Kopli elulaad oli külaeluga üsna sarnane. Peeti lehmi, sigu ja kanu. Mäletsejad ajas karjane päevaks Paljassaare karjamaale, sead ja kanad tegutsesid õueaedikutes. Kopli lahe servas oli toimiv kaluriküla. Rannal paadid ja võrguvabed, ümberringi hõljumas tõrva ja soolakala lõhn. Eluasumite vahele jäävatel lagendikel kasvatati kartuleid, köögivilju ja lilli, mida me käisime sealt ostmas. Tühermaid oli palju, Kopli surnuaia tagant algav liivane nõmmesoss üksikute mändidega ulatus Paldiski maantee ja hipodroomini. Seega ei olnud minu ümberistutamine Auküla heina- ja piimalõhnade keskelt pealinna suitsu ja tahma sisse sugugi väga järsk ega valus. Elasin oma armastatuima tädi Linda sooja hõlma all. Lastetu vanapiigana hoolitses ta minu kui oma poja eest. Turuaugu elamise avarusega võrrelduna oli privaatsust küll vähevõitu. Endises kuuetoalises sakste korteris, mille eestiaegsed omanikud Rootsi põgenedes Lindale jätsid, elas nüüd nõukogulikus ühiskorteris viis leibkonda viieteistkümne inimesega. Põhiline kannatuste proov oli hommikune WC- ja vannitoajärjekord. Ühel pliidil toidutegemisega põrkuvad vastasseisud mind ei loksutanud. Nii nagu ka mitmest toast kostev klaverimuusika: ühes neist tegi oma esimesi oopusi konservatooriumis õppiv helilooja Vello Lipand ning teises orkestreerija, Estonia teatri pillimees ja ühe jalaga samuti helilooja Ülo Raudmäe. (Elades ühes toas koos naise, ämma ja ämma emaga, tuli Ülo Raudmäel ruumikitsikuse tõttu ka voodit jagada naise ja ämmaga ning lähemad abikaasadevahelised suhted said toimuda vaid vannitoas.) Niisugune oli nõukogude elu, maailmas kõige õnnelikum, nagu päevast päeva kinnitasid meile ajalehed.

Tervikuna aga läks minu kohanemisaasta Tallinnas korda. Tegin kenasti ära kõik kümme seitsmenda klassi lõpueksamit ja kuigi ma ei suutnud korrata Võipere kooli läbiviielist tunnistust, oli viitel punakuldsete kaunistustega lõputunnistusel neljade ees siiski selge ülekaal. Sellega saatuse heldus lõppes.

Vastulöögid kaheksandas klassis

Esimene matakas tabas mind sügisel, kui tulin järgmiseks õppeaastaks Tallinna. Paar päeva varem oli arreteeritud tädi Linda. KGB kaevas välja tema töötamise valvurina Saksa ajal naistevanglas. Kuigi selles töös ei leitud mingeid poliitilisi põhjusi ja kuigi tema heaks läksid kohtusse kostma isegi mitmed kunagised vahialused, kes rääkisid, kuidas Linda neid omaenda raha eest vahel toidukraamiga varustas, siis – Moskva pisaraid ei uskunud. Paadunud fašistile väänati täie mõõduga: 25 aastat sunnitöölaagrit pluss viis aastat asumist. Mul tuli kolida Koplist tädi Manni juurde Tondile. Teine pauk tuli koolist. Meie klassijuhatajaks sai noor, kuid märkimisväärselt loll ja kommunismitruu naisterahvas Lindaru, kes hakkas mind mu terava keele pärast algusest peale vihkama. Temast sai minu ja ühe teise Bekkeri poisi Keerdo pidev kiusaja. Tundi tulles tegi ta meie poole rõhutatud pöördumise: „Tere, Valk! Tere, Keerdo!” Misjärel asus meid hoolega mõnitama.

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised