Heinz Valgu mälestused 1944. aasta sügisest, kui sakslased lahkusid ja Punaarmee tuli

 (26)

Heinz Valgu mälestused 1944. aasta sügisest, kui sakslased lahkusid ja Punaarmee tuli
Heinz ValkFoto: Ilmar Saabas

Mida mäletab kunstnik Heiz Valk 1944. aasta sügisest, kui ta oli kaheksa-aastane ja kui Saksa väed Eestist lahkusid ja Punaarmee peale tungis? Sellest räägib ta muu hulgas enda ja Madis Jürgeni raamatus „Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas "Eestile elatud elud" uuesti ilmub.

Aaspere loss pärast sakslaste lahkumist

Hospidali lahkumine oli külarahvale süngeks märgiks. Äsjane toimekas ja kärarikas külaelu vaikis. Hirmutavas ootuses peitusid kõik oma õuedele.
Uudishimu tõukas mind Aasperre. Lossis, pargis ja arvukates kõrvalhoonetes valitsesid kõhedakstegev vaikus ja tühjus. Hiilisin, nagu kartes seletamatut kolli.

Peosaalis seisis kahhelahju kõrval toretsev kõrge härrasteaegne peegelkapp. Seinal laiutas tiibu hiigelsuur must Saksa vapikotkas, mille keegi kunstnikust sõdur oli sinna suvel maalinud.
Korjasin põrandailt ja treppidelt sõjaväedokumentide puhtaid blankette, väeosade eraldusmärke, ametiümbrikke ja muud pudi-padi. Leidude krooniks olid eesti SS-diviisi võitleja müts ja ilus väike sapöörikirves. Suur võlvitud veinikelder oli täis tühjade pudelitega kaste ning saksaliku kokkuhoidlikkusega lebas ukse kõrval hiiglama hunnik pudelikorke. Nuusutasin neid tükk aega ja toppisin taskud täis.

Tiikide poole laskuval itaalialikult nooblil terrassil seisid suurtes vitsutatud tünnides mehekõrgused palmipuud. Tont teab mis arusaamatu tunde ajel hakkasin üht palmipuud sapöörikirvega maha raiuma. Tüvi oli sitke ja tööriist nüri. Raiusin ja raiusin, õigemini öeldes närisin seda lõunamaa puud, ent tulemus oli kehv. Olin higine, käsi väsis, kuid jonn ei lubanud tööd pooleli jätta. Hirmsa vaevlemise järel vajus puu külili, jäädes kidasid pidi kännujupi külge.

Loe veel

Seotud lood:

Kiire sõiduga saabus lossi ette plaanvanker ning kamp turskeid maamehi hakkas kõva ähkimise, vandumise ja hüüete saatel välja vedama saalis seisvat kappi. Mehed nägid kapi allasaamisega sama kurja vaeva kui mina palmipuu hävitamisega, kuid lõpuks oli kapp vankril, peeglitega kõht sinise taeva poole.

Milleks neile kapp? See ei mahtunud ju ühtegi talumajja. Ainult rehealusesse võis ta püsti ajada ja riputada sinna kasukate asemel hobuserakendi. Samasuguse küsimuse võinuks esitada mulle. Milleks palmipuu raiumine? Pliidi alla ta ei kõlvanud, karjamaa aiapostiks ka mitte. Kes suudab lahti mõtestada inimese käitumise jaburust ajaloo dramaatilistel murdehetkedel?

Kodus panin surnupealuumärgiga SS-mütsi pähe, sättisin väeosade märgid rinda ja korraldasin kartulikeldri kõrge ümara kuhila otsas puupüssiga paugutades korraliku Sinimägede lahingu, nii et takjalehtedest jäid järele vaid rootsud.

Emale mu patriootlik meeleavaldus ei meeldinud. Müts löödi pliidi alla, terve kingakarbitäis ilusaid märke kästi mul matta maja taha söödi sisse, kus varem puhkasid Kantvere paruni lehmaliha käntsakad.

Järgmisel päeval jõudis Aasperre üks Sinimägedest taganev eesti diviisi üksus. Poisid olid ilmselt tühjendanud mõnd sakslastest mahajäetud moonavoori. Nad olid parasjagu purjus ja kuraasi täis. „Mis, kurat!” karjusid üleskääritud varrukatega, tolmused ja tahmased võitlejad. „Korraldame Iivanitele Tallinna väravas sihukese vastuvõtu, et nad silkavad tagasi Leningradi alla!”
Kuuldes, et kiiruga pagenud sakslased olid eelistanud inimesi maisele nodile ja jätnud suured kivist aidad Saksa nasvärki täis, käristasid nad automaadivalangutega paksud tammised uksed luku kohalt pilbasteks, laadisid oma veoautod konjaki- ja šampanjakaste täis ning põrutasid vägeva lauluga kaitsma Kalevite kantsi.

Külarahvas tühjendas kõik ülejäänu. Veel pool aastat pärast seda pidupäeva lõhnasid ümbruskonna talud Rotwein’i ja Saksa kunstmee järele.

Päev pärast aitade rüüstamist käis küladest läbi kahin: „Venelased on kohal!” Mehed pugesid seinte vahele peitu. Punaväelased võisid soovi korral igaühes ära tunda fašisti ja kõmmutada sealsamas maha.

Kamp julgemaid naisi koos poisijõnglastega aga võttis piki väljavaheteid ette luureretke Narva maantee juurde. Kogu maantee laiuses ja nii kaugele, kui silm nägi, voolas Tallinna poole tihe punaväelaste mass nagu kevadine jõgi. Määrdunud, armetult riides, löntis püksitagumikud lagunenud kirsavoide kohal, relvade ja katelokkide kolksumise saatel, ning terav mahorka- ja pesematuse hais järel hõljumas. Nii voogas see mass suures tolmupilves ning kruusatee kobinas meist mööda. Nad vaatasid meid mornide ja umbusklike nägudega. Keegi ei lausunud sõnakestki. Ei vabastajad ega vabastatud. Krauh-krauhkrauh, raksusid tuhanded saapad kuival heledal teel. Vahtisime oma tulevikku paarkümmend minutit ja keerasime siis tagasi Auküla poole. Naised nutsid, poisid löntsisid nende sabas, kurgud kuivad ja tolmused, ning püüdsid mehised välja paista.
Veel samal õhtupoolikul möödus paar küladesse saagijahile hälbinud mustjate nägudega sõdurit meie õuest, kus nuttev ema riputas pesu nöörile kuivama. „Tšego platšeš, mamaša?” küsisid nad hämmastunult. „Mõ ved osvobodim tebja!”

Aaspere mõisa paigutati mingi tagavarapataljon. Lossiruumidesse veeti taludest põhku ja heina ning võitjad seadsid end mugavalt sisse. Kuigi sakslastest jäid maha šikid ja puhtad kemmergud, eelistasid uued lossihärrad kükitada vabas õhus ning pasandasid seinaääred meetrikõrguselt täis. Kui nad kevadel lahkusid, jäi varem viimase jupini eeskujulikult korras mõisaansamblist maha vaid õudne laga.

Punaväelased ja külarahvas

Jaagutooma Jussi võõrastetuppa kolis elama Punaarmee kapten koos staršinaast tentsikuga. „Kas kõik need hooned on ainult teie pere omad?! Kas teil on nii palju loomi? Kas need mesipuud on samuti teie omad? Kas te iga päev sööte liha?!”

Esimese nädala külalised aina imestasid.
Kõlisevaid aurahasid rinnad täis, tinutasid nad Jussiga kanget Viru samakat, haukasid lihapirukaid peale ega hoolinud vähimalgi määral võidukast marsist Berliini poole. Kui tuju tõusis juba väga vikerkaareliseks, telliti Jussilt, et too paneks oma His Masters Voice’i grammofoni üürgama. Artur Rinne lauldud Eesti kaitseväe marsside saatel klõbistasid nad Jaagutooma köögi põrandal „Jablotškat” ja muid toredaid vene tantse.

Kuigi tsaari kroonus käinud Juss tönkas parajal määral vene keelt, kutsuti keerulisemate asjade lahendamiseks või lahtiseletamiseks meie ema tõlgiks. Eriti siis, kui algasid Aasperes peatuvate sõdurite vargus- ja röövretked taludesse.

Kapten, kelle hinges tuksus veel härraslik säde, püüdis korda hoida ja peksis teolt tabatud vargaid oma rusikatega läbi. Ent mida see mõikas massilisele mentaliteedile, kus varastamist peeti sama loomulikuks nähtuseks nagu ninanuuskamist! Ei jäänud puutumata ka meie kasin elamine.
Ühel õhtupoolikul, kui ema oli kuskil küla peal juttu puhumas, isa pikutas kambris ja mina kütsin pliiti, kobistas meie majja kaks punaväelast. Nähes vaid väikest last toas, sööstis üks neist otsejoones köögilaua juurde, kus lebas mitmesugust toidukraami, ja hakkas sealt asju taskusse toppima. Tormasin isa äratama. Kui ta siis päris külalistelt nonde visiidi põhjust, teatasid mehed, et otsivad teed Aasperre. Tulla oskasid, aga tagasi minna enam mitte? Selle läbipaistva vale peale lahkusid mehed kes teab kuhu. Alles nüüd taipasin isale rääkida, mida soldat enne tegi. Kiire pilk näitas, et kadunud olid isa välgumihkel, sigaretipakk, prillid ja mida kõike veel. Kuna teine mees seisis hämaras ukseesises, kus oli meie riidenagi, kontrollis isa asjad üle ja leidis, et kadunud on tema kindad ja sall. Vargus toimus kiirelt ja jultunult, mis andis aimu, et see polnud neil kaugeltki esimene kord.

Ema vahendusel asjast teada saanud kapten andis oma tentsikule korralduse Punaarmee tehtud kahju hüvitada. Nõnda ilmuski staršinaa meile, näpu otsas üliuhke juugendlik daami käekotike. Siidtikandi, pikkade narmaste ja pärlinööride, hõbedaste pannalde, sulguri ning muu toredusega. Eks oli seegi kuskilt pihta pandud, usutavasti mõne Rakvere bürgeri majast. Staršinaa lahkudes virutas ema imeasja pliidi alla: „Mulle pole varastatud asju vaja!”

Teistes peredes käis sõpruse toomine samuti leidlike stsenaariumide kohaselt. Kuni üks punaväelane oma lobaga köitis Vaaburahva köögis Leena ja Jaani tähelepanu, tegid tema kaaslased tühjaks eeskojas asuva sissepääsuga sahvri. Vaaburahva jõukust arvestades jätkus seal suupärast kraami tervele roodule. Ja nii juhtus igal pool.

Esimesest ehmatusest toibunud külarahvas hakkas nüüd hooneid ja ruume lukustama. Seni ei olnud Aukülas kommet maja ust isegi kirikuskäigu ajaks lukku keerata. Kuna poest polnud lukke saada, nuputati välja kavalad riivistamise süsteemid, mis osutusid tavalukkudest palju vargakindlamaks. See aga ei vähendanud vabastajate innukust. Nad võtsid nüüd oma aktsioonid ette organiseeritumalt ja suuremate jõududega.

Seoses uue häärberi ehitamisega jäid vana rehielamu poole asetsevate ustega aidad Vaaburahva toaakende vaateväljast eemale. Eks seda märkasid ka punaväelased. Ühel tuisusel ööl saabus terve reetäis oskustöölisi, kes asusid aidauste kallal ametisse. Selgus aga, et aida oli sihikule võtnud teinegi bande. Kui uste kallal nahistajad kuulsid läheneva hobuse puristamist ja reejalaste kriginat lumel, pidasid nad saabujaid appi tõttavateks külameesteks ning avasid automaatidest tule ründajate pihta. Nood omakorda arvasid tulistajaid fašistide kambaks ja panid samuti automaadid tärisema. Lahing kestis tükk aega, enne kui tulistamise sekka mõlemalt poolt kostvad matid ja bljäädid tõid tõe päevavalgele. Loodetud pekitünnide asemel tuli regedele visata hoopis pihtasaanud vennad ja kaduda öhe nii kiiresti kui võimalik.

Hommikul leidis külarahvas kõikjalt vereloike, Vene automaatide padrunikesti, lubjaviltide jälgi, viisnurgaga läkiläkisid, aga ka nähtavaid murdmisjälgi aidaustel. Ent nõukogude võimule omaselt hakkas sõjavägi juhtunut kinni mätsima ja veeretama süüd rahvusvahelise imperialismi kaela. Uurijad tegid kindlaks, et ausaid nõukogude võitlejaid ründas metsadesse peitunud bandiidijõuk. Üle kuulati kõikide talude inimesed. Kuna Leo oli käinud toomas metsast kuuseoksi ukseesise jalapühkimise tarbeks, peeti temast jäänud suusajälgi tõenduseks koostööst metsavendadega. Õnneks oli nii Leo kui ka isa vene keel piisavalt ladus, et see absurdne süüdistus kummutada. Lollimängimine kestis hulk päevi ning lõppes tasapisi. Igale väiksegi mõtlemisvõimega inimesele oli selge, mis Vaaburahval tegelikult juhtus.

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised