Helgi Sallo, seesama, kes laulab „Horoskoobis” ja käis isegi meie juures maal külas



Helgi Sallo, seesama, kes laulab „Horoskoobis” ja käis isegi meie juures maal külas
Rahvusooper Estonia

„Televiisor ja „Horoskoop” tegid minust Helgi Sallo, kellele hakati btänaval järele vaatama. Nii kummaline kui see pole, kuid just televisioon tõi inimesed ka teatrisse.“ Nii rääkis Helgi Sallo Hille Karmile raamatus „Helgi Sallo. Helgib ja heliseb“, mis nüüd Maalehe sarjas „Eestile elatud elud“ koos tänavu kirjutatud lisapeatükkidega uuesti ilmus.

Estraadilauluga olin tuttav keskkoolist saadik. Käisin Norma ansamblis laulmas ja sellega asendasime vahel Pirita restorani bändi. Kokakooli ajal laulsin Horre Zeigeri orkestriga. Olen laulnud ka miilitsakooli ansamblis, mida juhendas Helgi Ridamäe. Miilitsapoistega esitatud „Marina, Marina, Marina” oli tõeline hitt!

„Horoskoobi” ajal ja pisut enne seda korraldati iga-aastasi estraadilaulude võistlusi. Juhtus nii, et minu esitatud laulud said mitmel järjestikusel aastal esimese koha. Kõige esimene esikoht oli 1968 Valter Ojakääru „Olematu laul” Leelo Tungla sõnadele. 1971 sain parima naisestraadilaulja tiitli.
Esimene telekogemus pärineb aastast 1959, Artur Rinne tehtud telelavastuses „Muinasjutt kevadest”. Laulis Urve Tauts, aga nägu ja keha olid minu omad. Lugu räägib neiukesest, kes töötab ketrusvabrikus ja käib õhtukeskkoolis haridust omandamas, ja ikka need armulood. Mul on kassett mõne lõiguga. Ükskord vaatasime Retiga, naerust kõveras: appi, milline ma välja näen ja kuidas mängin! Mulle on alati ette heidetud ülemängimist ja harva olen saanud sellest etteheitest aru. Vaat seal on küll kõrgemat sorti ülemängimine!

Loe veel

Seotud lood:

„Horoskoopi” leidis mind Kustas Kikerpuu. Temaga olime ammused tuttavad Norma ansambli päevilt. Olin noor ja suutsin laulud kiiresti selgeks õppida. Laul tuli saada televalmis vähem kui päevaga. Kusti otsis laulud – need olid enamasti välismaised, Soome raadiost või kust ta lindistas –, lasi ruttu sõnad teha või tegi ise, kui läks eriti kiireks. Lauljal pidid olema nii viis kui sõnad õhtuks selged, öösel lindistati fonogrammile ja järgmisel hommikul oli salvestus. Öösel lindistati mitu korda ja nii jäid sõnad hommikuks pähe. Salvestusel polnud muud kui liiguta õigesti suud ja hinga õiges kohas. Kui see nipp käes, siis polnud enam keeruline. Pidi vaid teadma, millal kaamera võtab lähedalt ja millal üldplaanis.

Pilt ja nägu on teles olulised. 1960. aastate lõpp oli telerevolutsiooni aeg. Paljudesse kodudesse osteti teler, mis veel kümmekond aastat tagasi oli haruldus. Meiegi pere sai esimese teleri veidi enne „Horoskoopi”. Enne seda oli suur sündmus, kui osteti RET-i radioola, millel oli peal plaadimängija. Kasuisa võis lõputult kuulata oma lemmikut, Artur Rinnet. Mul viskas lõpuks üle, läksin ja ostsin endale „tõelist” muusikat. Esimene ost oli Tšaikovski „Luikede järv”. Telerisse suhtuti sügava uudishimu ja austusega, vaata et nagu pereliikmesse. Kui pereliige pakkus midagi, mis puudutas südant, siis ei raatsitud ta juurest üldse lahkuda.

Midagi taolist juhtus ka „Horoskoobiga”. Olen kuulnud lugusid, kuidas kogu perega istutati end „Horoskoopi” vaatama ja need, kel kodus pildikasti veel polnud, sättisid end selleks ajaks külla. Ilmselt ajendas just „Horoskoop” kirjutama Mati Unti novellilaadset lugu „Helgi Sallo lahkumine”, mis ilmus kogumikus „Kuu nagu kustuv päike”.

„Helgi Sallo seisis keset stuudiot. Tema seljataga oli helevalge ring mustal foonil ja selle ees väike orkester. Stuudios jäi kõik vaikseks, ainult läbi operaatorite kõrvaklappide kostis vaikset jutupirinat. Üks kolmest kaamerast, punane tuli ees põlemas, liikus vaikselt Helgi Sallole peale. Tema nägu oli sel hetkel juba monitori ekraanil, režissöör hoidis käsi nuppudel, eetrisse oli antud tiiter saate pealkirjaga „Horoskoop” ja režissöör oli valmis seda iga hetk Helgi Sallo näoga asendama. Sekundiosuti hüppas ühelt jaotuselt teisele, minutiosuti seisis juba seitsmel. Siis jõudis õige aeg kätte, režissöör lükkas ühe nupu alla ja teise üles, Helgi Sallo nägu jõudis eetrisse, orkester alustas hoogsat valssi, Helgi Sallo avas esimeseks akordiks suu, pilgutas kelmikalt silma ja kallutas pea vasakule, kuid pöördus siis kõrvale ja läks ära otse stuudio väljapääsu poole.”

Hmm. Andis nuputada, miks Mati Unt pani mu stuudiost lahkuma. Võib-olla ei peagi tõelisest kirjandusest lõpuni aru saama? Nii mõnigi heitis ette, miks mina, juba arvestatav laulja Estonias, sehkendan lihtsate laulukestega ja otsin odavat populaarsust. Ka minu meelest oli teater ülim. Estraad oli lahe ja mõnus, aga ainult ajutine. Teater oli mu töö, estraad hobi. Aga! See hobi aitas paremini tööd teha ja leidis mulle publiku.

„Horoskoobist” sain näitlejale vajaliku tuntuse. Kui kasutada praegusaegset mõistet, siis oli „Horoskoop” mu isiklik suhtekorraldus. Hakkasin saama lademetes kirju ja esinemiskutseid. Väga populaarsed olid kolhoosi- või sovhoosikeskustes korraldatud klubiõhtud. Koos Voldemar Kuslapi ja Hans Miilbergiga olen Eestimaa risti-põiki läbi sõitnud. Klaveril saatis „meie orkester” Viive Ernesaks.
Mind tuldi teatrisse vaatama, sest „see oli ju seesama Helgi Sallo”! Seesama, kes „laulab „Horoskoobis” ja käis isegi meie juures maal külas”!

Maalehe raamatusarja „Eestile elatud elud" saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised