Helgi Sallo tütar Liina Vahtrik: minu ema on suur päikest täis päevalill



Liina Vahtrik
Liina Vahtrik NO99 muusikalis "Savisaar".Foto: Tanel Meos

„Väiksena oli ema mulle lihtsalt ema, ma ei saanud kaua aega aru, et ta on kuulus täht. Seda taipasin ükskord õige hilja, juba varases täiskasvanueas. Istusin teleri ees. Näidati vanu „Horoskoobi” klippe ja ema laulis parajasti: „Aina kordan, aina kordan sinu nime, kui muud mul ei ole...” Istusin ja vaatasin ja kuulasin ja hakkasin lahinal nutma. Selle naise hääl ja tunnetus olid imekaunid!“ Nii rääkis Liina Vahtrik Hille Karmile raamatus „Helgi Sallo. Helgib ja heliseb“, mis nüüd Maalehe sarjas „Eestile elatud elud“ koos tänavu kirjutatud lisapeatükkidega uuesti ilmub.

Von Krahli Teatri näitleja Liina Vahtrik, Helgi Sallo tütar, Reti Maria ja Johannese ema.

Kui emad oleksid lilled, siis minu ema oleks suur päikest täis päevalill, tohutult särav. Minu emas on kõik suur: suured tunded ja mõtted, suur armastus, isegi ta kannatus on suur, ja kui ta on vihane, siis on ta ka suurelt vihane. Kõik on temas suur ja suurejooneline.

Ta võib olla suurelt uhke, mis ei luba tal abi küsida. Seepärast parandab ta oma pesumasina ise, paneb mööbli ise kokku – kas või nui neljaks ja veri väljas, aga ise!

Mulle tundub kohati, et ta on võtnud ülesande olla täiuslik iga hinna eest ega luba endale mitte mingisugust nõrkust. Samas olen ma pannud tähele, et tohutu jõulisuse alt paistab õrn naisterahvas, kes tahaks vahel lahinal nutta ja, käed rüpes, öelda: ma ei jaksa, ma ei taha enam! Nii kurb on, kui ma seda vastuolu vahel näen. Mu ema võib mõnikord võtta hirmus tõsiselt asju, mis kõrvaltvaatajale tunduvad tühised või koguni naljakad. Näiteks? Kui Johannes oli just sündinud, siis andis ema meile oma fotoaparaadi, et võtku me see lapse pilte täis. Meie muudkui klõpsutasime, seadsime lapsele igasugu toredaid riideid selga ja ise imestasime, et küll on pikk film. Pärast selgus, et filmi polnudki. See oli vanamoodne aparaat ja ema oli unustanud filmi sisse panna. See oli armsalt naljakas ja niisuguseid asju juhtub alailma, aga emal oli nutt kurgus ja ta hakkas ennast sarjama: pagana loll, missugune eksimus. Ma päris kohkusin. Ja nii ta aeg-ajalt piitsutab ennast. Ta ei luba endale olla nõrk ega eksida!

Loe veel

Seotud lood:

Nüüd võib ehk keegi öelda, et osaliselt see teebki temast omanäolise inimese, peaaegu jumalanna, Helgi Sallo, keda paljud armastavad. Ent jumalannal endal võib olla nii väga raske.
Õigupoolest on mu ema hirmus armas, õrn ja tagasihoidlik, isegi häbelik ja haavatav. Ta ei näita seda välja, vaid jätab endast mulje kui väga seltsivast, enesekindlast ja võimukast inimesest. Sisimas on temas väga suur armastuse vajadus ja väga tundlik naiselik hing.

Kui ema avastas, et ma ootan Johannest, siis hakkas ta rääkima, et siin Pirital, peaaegu kuurordis, kus ta oli nii kaua elanud, ongi kolm tuba talle liiga palju, et see korter võiks jääda meile ja tema leiab endale muud. Nüüd püüab ta mulle rääkida, et ta tunneb ennast Mustamäel väga hästi. Mina ei usu seda, ma arvan, et ta räägib nõnda sellepärast, et mina ei tunneks süümepiinu. Mis tähendab, et mu ema on ääretult kaastundlik ja empaatiline, mõtleb minu tunnetele ja on ohvrimeelne. Muidugi suurelt, nagu kõiges muuski.

Mulle meeldib kohutavalt mu ema absoluutne kompromissitus. Vene ajal oleks tal olnud lihtne kasutada ära oma tuntust ja hankida mida iganes! Igaüks oleks olnud õnnelik, kui oleks saanud osutada primadonnale teenust ja rääkida tuttavatele: mõtle, Sallo ise käis minu juurest ostmas! Ema meelest ei tulnud see kõne allagi. Ta vihkab südamest igasugust pugemist. Mäletan, et seisime kord kulinaariapoes üüratus järjekorras, mina, tilluke, ta käekõrval. Müüja nägi meid ja viipas, et tulgu proua Sallo ometi, ta annab leti alt... Nägin, kuidas ema läks näost punaseks, täiesti tulipunaseks, tal oli nii kohutavalt piinlik, et ta tegi, nagu ei näekski müüja viibet, ja me seisime järjekorras kangelaslikult edasi. Siis ma ei saanud aru, miks ema ei läinud ega võtnud pakutud palasid.

Täiskasvanuna mõistan teda väga hästi ja hindan tohutult. Kuigi mõistan ka, et täielik kompromissitus võib talle mõnikord kahju tuua. Mõtlen vahel, miks on mu ema selline, nagu ta on. Olen seda meelt, et kõik saab alguse lapsepõlvest. Ema on ju sõjaaja laps, kes pole näinud kunagi oma isa. Tema ema, minu vanaema, pidi kõigega üksi hakkama saama. Sõda oli ju nii traagiline. Pidi olema metsik psühholoogiline pinge, mida väike laps hästi tunnetab, pealegi armastavad lapsed hirmsasti oma ema. Küllap pisikene Helgi sai oma karmis lapsepõlves alateadlikult aru, et peab oma ema kuidagi aitama, olema ääretult tubli.

Mida rohkem olen ennast tundma õppinud, seda rohkem mõistan ema. Umbes samuti, nagu vist Mark Twain on öelnud: mida vanemaks ma saan, seda normaalsemaks muutub mu isa. Olen avastanud endas samu jooni, mida näen emas. Olen siiralt üllatunud, kui märkan, et tunnen: ainult minul on õigus, või et mulle tehakse ülekohut. Nii tundes olen ju täpselt nagu ema, kes ei talu naljalt teiste õigust enda oma kõrval. Nüüd, kui olen märganud endas sama joont, ei ärrita see mind enam ema puhul ja ma oskan selle peale isegi muiata.

Kui tagasi mõtlen, siis minu teismeiga polnud emale kerge. Oh, kui mu vaene ema teaks, mida teismeeas tegelikult tehakse! Mina ei teinud pooligi trikke, kojutulekuga hilinesin kõige rohkem kolm tundi. Ma kartsin ema ja pidasin temast tohutult lugu! Kuigi ema võis arvata teisiti, ikka suuremalt, nagu talle kombeks. Ühte lugu mäletan küll. Mul oli just esimene peigmees, kes tuli meile, vanaema tehtud õunavein kaasas. Ega ma seda palju proovinud, aga natuke ikka. Sain oma esimese pohmaka, poiss oli tõeline džentelmen, aitas mu voodisse ja oli ise kohe lahkumas, aga oh õudust, ema tuli etenduselt ja sattus peale. Ema ei öelnud muud, kui et: „Noormees, ma loodan, et ma teid siin enam kunagi ei näe!”

Mulle ei öelnud ema üldse mitte midagi. Järgmisel hommikul tegi ta mulle hommikusöögiks hästi rasvast peekonit ja muna, ise teades, et see paneb mu südame sees oi-kuidas-keerutama. See oli nii konkreetne kättemaks, et ma lausa imetlesin.

Hästi armas oli, et ema viitsis mu kooliajal alati minuga koos üles tõusta, kuigi tema proovid hakkasid hiljem ja tema töö oli hoopis õhtuti. Ta tõusis, tegi mulle süüa ja saatis kooli. Ükskord, jah, tegin, nagu läheksin igal hommikul usinalt kooli, ise aga ütlesin klassijuhatajale, et mul on raske angiin. Kimasin päev otsa bussiga ringi. Kui klassijuhataja helistas emale nädala pärast ja küsis, kas Liina angiin hakkab üle minema, siis... Ise küll ei tahaks lapsevanemana midagi taolist kogeda.
Hoolimata kõigest suurest, mis emas olemas, pole meie peres kunagi tehtud suuri sõnu. Me pole rääkinud, kui väga me üksteist armastame, ja ka praegu ei helista ma emale iga päev ega iga nädalgi. Mu ema lihtsalt tunneb, millal mul on vaja tema tuge. Ükskord ammu tulin kord pärast oma tollase elukaaslasega tülitsemist keset ööd ema juurde, Reti kaenlas. Ta ei hakanud hurjutama ega targutama ega õiendama. Kallas mulle väikse pitsi konjakit – kuigi me kumbki pole mingid tipsutajad – ja tegi voodi valmis. Olen siiamaani talle selle eest kohutavalt tänulik. Ma ei tea, kust ta selle oskuse võtab, aga ta oskab teha õigeid asju õigel ajal! Küllap on igaühel oma ema iseloomu kohta midagi arvata.

Iseloom pole üldse tähtis, tähtis on see, kui tunned, et sul on ema tugi siis, kui sa seda kõige rohkem vajad! Minu emast – vist ikka tema välise enesekindluse pärast – võib jääda mulje, et ta tahab siiani minu ja mu pere elu kontrollida. Ta hoolib meist palju, räägib vaimustusega Retist ja Johannesest ja... Ometi pole ta mulle kunagi elutarkust peale surunud, ta on lasknud meil elada oma elu ja teha oma vigu. Olen olnud vaba elama ja emale selle eest tohutult tänulik.
Ma ei ole saanud kunagi tunda ema halvakspanu.

Kas või minu õppimine näitlejaks. Ma tean, et minu otsus tegi emale muret. Ta lootis, et valin midagi kergemat. Kuid ta ei näidanud oma muret välja. Ta tunnustas minu valikut, kuigi see võis olla raske. Näitlejana ihkan ma ema tunnustust. Kui ema istub saalis, siis olen pabinas ja mõtlen, kuidas ta jääb rahule. Ema muu tunnustus pole enam nii oluline, täiskasvanuna pean saama ise hakkama. Kõik olulise – aususe ja õiglustunde ja muu – olen ju emalt ammu saanud. Väiksena oli ema mulle lihtsalt ema, ma ei saanud kaua aega aru, et ta on kuulus täht. Seda taipasin ükskord õige hilja, juba varases täiskasvanueas. Istusin teleri ees. Näidati vanu „Horoskoobi” klippe ja ema laulis parajasti: „Aina kordan, aina kordan sinu nime, kui muud mul ei ole...” Istusin ja vaatasin ja kuulasin ja hakkasin lahinal nutma. Selle naise hääl ja tunnetus olid imekaunid! Missugune hingestatus! Mida kogesin, oli suure kunsti puudutus. Järgmine arusaamine oli: see, kes seal imeliselt laulis, oli ju minu ema, seesama dressides naine, kes siin kodus minu kõrval köögis toimetab! See oli äkitselt nagu suur valgustus. Sain aru, kui rikas mu ema on, kui palju talle on antud... Nüüd, kui ta pole enam väga noor, näen ma, et ta mõtleb endiselt nagu noor inimene, ei nuta taga „vanu häid aegu”, vaid on järjest valmis uuteks väljakutseteks. Kihvt!

Emast ei saa rääkida ilma isata. Minu isa Uno on tolerantne, mõistev ja paindlik inimene. Et ta iga päev meie juures ei elanud, seda ma lapsena küll ei põdenud. Ainult ükskord, kui teised meie klassist tõid kooli kaasa oma vanemate pulmapilte, siis võtsin mina albumist ema leeripildi, kus minu ülikaunis ema seisab pikas valges kleidis, ja ütlesin teistele, et isa pole pildi peal, sest ta läks korraks kempsu...

Minu ema ja isa vaheline armastus on tõeliselt suur. On seda praegugi, aastakümnete järel. Ma ei suuda ära imestada, kuidas minu kuulus ema käitub nagu mõni teismeline. Seda on armas vaadata.

Kõike, mida ema on mulle andnud, püüan anda edasi oma lastele. Mõnikord lausa alateadlikult. Teisalt jälle tulevad lapsed siia ilma meid õpetama ja iga järgmine põlvkond on targem kui eelmine.
Reti on hea näide. Meie emaga ei suuda tihti endast kaugemale minna, suhtume kõigesse liiga isiklikult. Reti aga taipab juba praegu, teismeeas, ennast kõrvalt vaadata ja mõndagi huumoriga võtta. Minu plaanid praegu? Lapsed on mulle tähtsad. Oleksin olnud õnnetu inimene, kui oleksin avastanud, et olen jätnud oma isekusest lapsed sünnitamata. Kui tervisel pole midagi viga, siis tuleb seda loodusest antud võimalust kasutada. Vist mõtlen nagu ema Helgi, kui ta minu ilmale tõi.

Maalehe raamatusarja „Eestile elatud elud" saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised