Hiina meditsiini spetsialist: hingamise kõige tähtsam printsiip on selle täielikkus ning ühtlane aeglane rütm
Raamatus „Inimene ühiskonna ja looduse kuningriigi vahel“ jagab neuroloog ja Hiina meditsiini spetsialist Kuanyshbay Rakhimzhanov ida meditsiini filosoofial põhinevaid aastakümnete jooksul kogutud teadmisi tervisekäitumise kohta. Hea enesetunde üks allikaid on õige hingamine.
Autor töötas pikka aega Nõmme haigla Mustamäe polikliinikus, esmalt arst-terapeudina, hiljem neuroloogia osakonna juhatajana. 1984. aastal avas ta Eesti esimese nõelravi kabineti.
Hingamise kõige tähtsam printsiip on selle täielikkus, s.t hingamise maht ning ühtlane aeglane rütm. Paljud on teadlikud rinna- ja kõhutüüpi hingamisest. Varem arvati, et meeste puhul on ülekaalus kõhu-, naiste puhul rinnahingamine. Tänapäeval, mil füüsiline töö on tagaplaanile tõrjutud ning ühiskonnaelu muutunud aktiivsemaks, esineb noortel meestel järjest enam rindkerega hingamist. Muidugi ei tegele need noored spordiga. Kõhuhingamine säilib ainult inimestel, kes teevad sporti ja füüsilist tööd. Kõhuhingamise aluseks on füüsiline pingutus. Kui kasvava inimese igapäevaelus ei ole füüsilist koormust, siis ei ole vaja ka energiliselt liigutada diafragmat, nagu loodus seda ette näeb. Pikapeale vajadus nõrgeneb ja lõpuks kaob.
Kaasaja ebaterves ühiskonnas on saanud juba eluküsimuseks peatada see lumelaviinina organismi lammutav rünnak. Inimkond on jõudnud sellisesse faasi, kus ligikaudu 90% maakera inimestest sõltub ravimitest. Keemiliste preparaatide tarbimine on muutunud üheks inimkonna elutegevuse aluseks. Me oleme jõudnud nii kaugele, et keemilisi ravimeid ühe või teise haigussümptomi vastu reklaamitakse televisioonis. Selles agressiivse ühiskonna negatiivses mõjuväljas on üliaktuaalseks saanud iga inimolendi suutlikkus ennast kaitsta! See ei tähenda vaid konkreetse inimese ellujäämist, vaid kogu inimese genofondi säilitamist. Sellest tuleb aru saada nii, et genofond laguneb, kui inimese füüsiline keha ei arene paralleelselt hingega. Täishingamise vajadus saab aktuaalsemaks kui kunagi varem. Selline hingamine oli inimesel, kui ta elas loodusega kooskõlas. Kui aga tekkisid suurlinnad, algas migratsioon maalt linna, relvastusid inimesed paradigmaga oma ülimuslikkusest looduse üle, füüsiline töö asendus vaimsega – ja täishingamine kadus. Vastukaaluks on tekkinud terve hulk igasuguste hingamistüüpide metoodikaid.
Algajad peavad alustama täishingamist horisontaalasendis. Püsti seistes on seda tehnikat raske õppida. Kõhu alaosaga hingamine on praktikas sageli raskendatud, sest kõht on pinges. Kui keha on püstises asendis, siis kõht ei täitu sissehingamisel, vastupidi – seda tõmmatakse sissepoole ja tekib pingestatud hingamine rindkerega. Sellepärast ongi vaja seda hingamist õppida alguses horisontaalasendis, padi pea all.
Algajal on kalduvus rinnakorvi võimalikult maksimaalselt laiendada ja püüda õhku maksimaalselt sisse hingata – nii aga liigub kogu hingamispinge pähe. Mõned jälle puhuvad kõhu punni nagu naised sünnitusel, selle asemel et sisse hingates kõhuõõnt avardada. Peab silmas pidama, et hingetõmmete arv algajate puhul ei tohi ületada 15 korda, nädala möödudes võib arvu järk-järgult 5–7 võrra suurendada. Treeningute alguses tuleb pärast paari hingamisharjutust tingimata teha mõned tavahingetõmbed, et vältida ebasoovitavaid nähtusi nagu peapööritus ja peavalu. Eelmainitud sümptomid tekivad nendel, kes ei anna kehale füüsilist koormust, sest sissehingamisel arteriaalne rõhk kehas tõuseb, väljahingamisel aga langeb ja treenitavas veresoonkonnas tekib lai koridor. Loomulikult ei saa seda võrrelda kangi tõstmise või 100–200 meetri jooksu stardiga olümpiamängudel, mil arteriaalne rõhk tõuseb 160–170 mm/Hg ja rohkemgi.
Kõhuhingamine
Nina kaudu sisse hingamisel täitub kõhu alaosa diafragma allalaskumise arvelt. See sarnaneb vee valamisega tsellofaankotti, mis hakkab laienema altpoolt. Sama toimub kõhus, kui te hingate kopsude alumise osaga. Diafragma kumerus vajub kõhuõõnde, avaldades survet kõhus asuvatele elunditele. Kõht tungib ettepoole. Väljahingamisel tõmmake kõht sisse tagasi, suruge õhk kopsudest välja läbi ninasõõrmete, sealjuures tõmmake roietevahelisi lihaseid maksimaalselt kokku.
Kuigi see pole täishingamine, imeb see väga hästi kõikidest kehaosadest välja venoosse vere ja viib selle kõhuõõne tühjematesse veenidesse. Sissehingamisel kasvab järsult negatiivne rõhk rinnas ning venoosne veri koos lümfiga liigub kõhuõõnest südame poole, hõlbustades sel kombel südame tööd. Kergendades lümfivedeliku voolamist südame poole, vähendab kõhuhingamine koormust kõikide elundite rakkudes, sealhulgas ka peas, kätes ja jalgades. Suuremal või vähemal määral tähendab see organismi puhastumist toksilistest šlakkidest.
Keskmine hingamine
Selline hingamine on omane liikuvatele inimestele, kes perioodiliselt tegelevad tsükliliste spordialadega. Sissehingamise ajal laiendavad rinnakorvi lihased roiete vahesid ning rindkere laieneb külgsuunas ja taha, sealjuures toimub ka osaline kõhuhingamine. Väljahingamisel tõmbuvad roietevahelised lihased kokku mitte ainult rinnakorvi keskel, kus roided on väheliikuvad, vaid tugevaminigi kõhu ülaosas, sest alumiste roiete otsad on lahti ning kaasa aitavad ka kõhu külgmised lihased. Selline hingamisviis värskendab hästi verd, mis läheb maksa, sapipõide, neerudesse, kõhunäärmesse ja põrna. Need on keha kõige tähtsamad organid, mis on nagu põllumehed, kes teevad oma rahulikku tööd. Nende eelis ülejäänud inimeste ees on see, et saavad harida maad oma kätega. Poliitilised platvormid ja võimuvahetused on küllalt olulised linnainimeste elus, kuid talumehele ei lähe need korda, nende töö ei muutu – vilja tuleb kasvatada olenemata valitsusest. Nad toidavad ennast ja kõiki teisi, toitu vajatakse iga režiimi ajal. Nagu talumehed, toidavad mainitud elundid kogu keha: esmajärjekorras pead, seejärel kõiki ülejäänud kehaosi.
Ülemine hingamine
Ülemist hingamist esineb naistel, kes pole elus teinud rasket füüsilist tööd või sporti. See on kõige halvem hingamistüüp: kulutused on suured, aga tulu minimaalne. Kopsude ülaosa meenutab koonuse tippu – see on kopsude kõige kitsam osa. Sellisel hingamisel on diafragma tõstetud ja kopsud ei saa allapoole laieneda. Ülemist hingamist õpetatakse baleriinidele, et esinemise ajal oleks kõht sisse tõmmatud. Nii hingavad ka estraadilauljad ja paljud poliitikud, kes esinevad publikule, sest sel kombel saab eneses üles kütta emotsionaalset erutust publiku sütitamiseks. Kahjuks näeb sellist hingamist juba ka paljudel tänapäeva meestel. Seda hingamist võib võrrelda orjatööga, kus küll haritakse maad, aga ennast ära toita ei suudeta. Ühiskonnas viib see aja jooksul kaoseni. Sama juhtub ka ülemise hingamistüübiga inimese organismis.
Täishingamine
Väga oluline on koht, kus harjutusi tehakse. Kui harjutate kodus, siis peab ruum olema puhas. Ideaalis võiks see ollagi ainult harjutuste sooritamiseks, kuhu sisenedes jätate maha kõik maised mured ja asute ammutama jõudu, mis kujundab ümber teie keha. Kui sellist võimalust ei ole, siis valige tuba, mis ei ole läbikäidav ja kus puuduvad elektririistad. Suvel looduses harjutamiseks peab koht olema kindlasti puhas ja meeldiv, avar, mitte metsas või nõgudes ega ka kivide vahel.
Täishingamine on joogide põhiline kontrollitav hingamisviis, kus on ühendatud kõik kolm hingamistüüpi. Te hakkate sissehingamisel täitma kõhtu alt üles ja laiendate vähehaaval alumiste ribide otsi, täites ka rinnakorvi alt üles. Kui olete maksimaalselt laiendanud rindkeret alumises, keskmises ja ülemises osas rangluude all, siis on sissehingamine lõpetatud. Hoidke mõni sekund hinge kinni ning alustage siis väljahingamist. Ka väljahingamine algab kõhu alaosast kõhulihaste sujuva kokkutõmbumisega, seejärel asub kokku tõmbuma rinnakorv. Kokkutõmbavad liigutused alt ja ülevalt saavad kokku naba tasandil. Ülevalt laskub praana naba piirkonda ja alt tõuseb apana üles samasse kohta. Seal toimub praana ja apana segunemine, mis on stabiilse tervise aluseks. Kui sellise meetodiga koguneb manipura-tšakrasse küllalt jõudu, toimub tohutut energiat vallandav plahvatus, mis kutsub esile kõhulihaste kokkutõmbumise ja palavuse. See jõud peab suunduma alla seksuaalkeskusesse (svadhisthana), edasi muladhara’sse, mis asub jalgade vahel lahkliha kohal, sealt edasi õndraluusse (sabakonti), siis selgrookanalisse, mida mööda tõuseb üles kuni kolmanda silmani (adžna).
Väljahingamisel seisneb paljude viga selles, et kõhulihaste kokkutõmbe ajal peatub rinnakorvi kokkutõmme, sest diafragma tõuseb oma kupliga üles nagu langevari. Sel ajal jääb rinnakorvi alumine osa laiaks, sest loiud ribidevahelised lihased ei ole harjunud energiliselt kokku tõmbuma. Kogu hingamise pinge läheb rinnakorvi, kus kujuneb omakorda pingeline vereringlus ja tekkiv õhu ülejääk jääb kopsudele liiga suureks. Selline ebatäielik väljahingamine loob tingimused energia liikumiseks vales suunas – alt üles mööda keha esikülje tšakraid, kuigi tegelikult peaks liikuma ülevalt alla.
Energia liikumine alt üles mööda keha esikülge põhjustab tervisehäireid, mida meditsiinis peetakse mitmesugusteks haigusteks.
Pärast väljahingamist rinnakorv ja kõht lõtvuvad, siis algab uus sissehingamine. Kui täishingamise põhimõte on selgeks saanud, võib harjutada istudes tingimusel, et selg, rind ja pea on otse, õlad taha lükatud ja käed asetatud põlvedele. Kui meeldib, võib istuda pool-lootosistes või nn türgi asendis. Kui jalgade paindumatus seda konstitutsiooni, trauma või liigestepõletiku tõttu ei võimalda, võib istuda tugitoolis, jalad paralleelselt teineteise kõrval. Aja jooksul tuleb sisse- ja väljahingamist pikendada, kusjuures nende suhe peaks olema 1:2. Sissehingamisele järgnevat pausi võib lühendada poole võrra. Kannatliku järjekindluse põhimõttest kinni pidades võib hingamisharjutuse kestvust tasapisi pikendada 10–30 minutini, eriti hea oleks kaks korda päevas. Kui harjutada järjepidevalt, siis võib tasapisi pikendada nii sissehingamist, hinge kinni pidamist kui väljahingamist proportsioonis 1:4:2. See suhe on piisav tervise korrashoidmiseks.
Kuanyshbay Rakhimzhanov „Inimene ühiskonna ja looduse kuningriigi vahel“, kirjastus Varrak 2016
