Ideaalse kehakaalu suur müüt: eelmistel sajanditel olid moes rubenslikud naised

 (8)

Ideaalse kehakaalu suur müüt: eelmistel sajanditel olid moes rubenslikud naised
Peter Paul Rubensi maal „Venus peegli ees” 1615.Wikipedia

Kui räägitakse vana aja iluideaalidest, siis tuuakse näiteks ilusaid volüümikaid naisi, keda on oma maalidel kujutanud näiteks Rubens ja teised suured meistrid. Samas kirjutati juba üle-eelmisel sajandil sellest, et liigne rasvakiht on kehale kahjulik. Nadja Hermann, kes langetas oma kaalu 150 kilolt 65 peale peale, vaatleb raamatus „Ideaalse kaalu võti ehk võit rasva loogika üle“ ideaalse kehakaaluga seotud müüte.

Ma pole küll kunstiteadlane, kuid neid argumente kuuldes tekivad mul järgmised mõtted:
Keda maaliti? Kui jutt on portreedest, siis nende tellimist said endale lubada tavaliselt rikkad inimesed, keskmisel kodanikul sellist raha polnud. Rikkad olid ka need, kes võisid endale muudki lubada, sealhulgas toidu osas, ehk teisisõnu: just neil oli võimalik end meie mõistes ülekaaluliseks süüa. Kindlasti kujutati inimesi portreedel ka vormikamatena, kui nad tegelikult olid.

Kui tüsedus oli staatuse sümbol, ei tähendada see, et selliseid inimesi tingimata ka ilusateks peeti, portreedel taheti aga näidata just oma staatust. Näiteks enda pesemist peeti talupoeglikuks. Aadel kasutas halva lõhna summutamiseks parfüümi, aga vaesed, kel sellist võimalust polnud, pidid end veega pesema. Kas see tähendab, et higihais koos tugeva parfüümilõhnaga on ideaalne lõhn ja ka meie peaksime oma nina sellega rõõmustama?

Seotud lood:

Milose Venuse ja paljude teiste kunstis kujutatud naiste proportsioonid vastavad tänapäeva iluideaalile. Milose Venuse kõhul on näha lihaseid ja ta kehal on vähe rasva. Muidugi võib tekkida küsimus, kas kunstnik täitis tellimust, lõi ühiskonna ideaalidest lähtuva kunstiteose või vastas tema loodu tema isiklikule maitsele. Mõned kunsti­teadlased väidavad, et Rubens eelistas maalida pakse naisi sellepärast, et näidata oma oskusi. Sest tselluliiti ja rasvapolstrit on ju keerulisem kujutada kui saledat, ilma eriliste kumerusteta keha (Sweet, 2014). Ka tänapäeval maalivad kunstnikud väga erinevaid inimkehi. Albert Einsteinist on üks tuntud foto, millel ta on turris juustega ja ajab keelt suust välja, kuid see ei tähenda, et sel fotol oleks kujutatud tolleaegset meheideaali. On väga naiivne uskuda, et iga kunstiteosel kujutatud inimene vastab tol ajastul valitsenud iluideaalile. Võimalik, et varem püüdis nii mõnigi kunstnik pakse kehasid maalides kujutada ka ülemkihi mentaliteeti. Võib ju üritada rekonstrueerida kunstiteoste najal kunagist iluideaali, kuid midagi kindlat me möödunud aegade kohta siiski väita ei saa.

Loe veel

Ajad muutuvad. Olen juba selgitanud, et vanasti oli kasulik, kui kehal oli rasvavaru, sest ilma selleta ei pruukinud inimene näljaaega üle elada. Keha kattev tohutu paks rasvakiht oli ka varem kahjulik, kuid mingil määral pidi rasva siiski olema. Tänapäeval on teisiti, sest vaevalt et kehal tuleb valmis olla pikaks näljaajaks, mil tal läheks tarvis 20 või 30 kilo rasva. Nii et keha katvat rasvakihti pole enam vaja.

Muide, seda, et rasvakiht on kehale kahjulik, teati juba üle-eelmisel sajandil. Järgnevad lõigud tõlkisin George Caproni 1859. aastal ilmunud ingliskeelsest raamatust, mis sisaldab näpunäiteid arstidele.

„Rasvumisega kaasnevad tihti erinevad haigused. Mõne inimese nahaalune rasvkude on sama paks kui seal. [...] Rinnakorvile pressiv rasv muudab hingamise raskeks. Kuna rasv pitsitab ka südant, on pulss aeglane ja nõrk. Rasvumine vähendab keha tundlikkust ega lase korralikult magada ning võib viia isegi infarkti ja surmani. Rasva tõttu on südamel ja kopsudel vähe ruumi, häiritud on verega varustatus ja elutähtsate organite tegevus.

[...] Rasvumise põhjuseks on kõrge elustandard ja alkoholi pruukimine. Töölised rasvuvad harva. Inimesed, kel on hea elu ja kes võivad nautida kõike seda, mis elul on pakkuda, ilma et nad peaksid tööd rügama ja pingutama, võivad kergesti korpulentseks muutuda. Liigutamine ja rahmeldamine teeb inimese saledaks, rahulik naudingurohke elu aga paksuks. Seega saab inimene ise palju ära teha, et ta rasva ei läheks. Tugeval ja rasvunud inimesel on suur vahe. Liiga palju lihaseid ei tee kellelegi halba, liiga palju rasva muudab rakud aga suuremaks ja tekitab haigusi. Selleks et rasvumisest lahti saada, peavad inimesed vähem sööma ja end niisama palju liigutama või füüsilist tööd tegema nagu saledad inimesed.”

Kehakaalust räägib ka üks 1905. aasta ajalehes avaldatud pöördumine. Suurte tähtedega kirjutatud pealkirja „TO FLESHY PEOPLE” (eesti keeles „Kogukatele inimestele”) all on muu hulgas kirjas: „Kui olete oma kehakaalu soovitud kilode võrra langetanud, on teil võimalik saavutatud kaalu hoida. Te ei muutu uuesti korpulentseks. Kui te pole enam rasvunud, on teie nägu ja keha ilusa kujuga, teie nahk on siidine ja puhas ja te tunnete end mitu aastat nooremana. Te saate lahti südame ja muude elutähtsate organite haigustest. Teil pole enam kahekordset lõuga, rasket kõhtu, rippuvaid põski ega muid ebameeldivusi, mis rasvumisega paratamatult kaasas käivad.”

Olen siia kogunud ka mõned vanad ajalehereklaamid, mis kutsuvad üles kaalus juurde võtma. Kui panna Google’i pildi­otsingusse vintage ad fat, ilmub palju niisuguseid reklaame.
Neis kuulutatakse, et saledad on inetud ja haiglased ning et kui kaalus 2–7 kilo juurde võtta, muutub inimene ilusamaks, tervemaks ja õnnelikumaks. Selline reklaam on meie ajal mõeldamatu. Kui aga vaadata reklaame illustreerivaid fotosid, millel on kujutatud kaalus juurde võtnud inimesi, näeme inimesi, keda peame täna saledateks. Alumised reklaamid on suunatud „tüsedatele”. Nii et selliseid inimesi peeti tol ajal siis tüsedaks! Siin mitte ei ülistata ülekaalulisust, vaid reklaami teises pooles pöördutakse tüsedate poole lubades, et pärast kehakaalu langetamist on nad ilusamad, tervemad ja õnnelikumad.

Et varem avaldati reklaame, mis kutsusid üles kaalus juurde võtma, ei tähenda, nagu oleks ülekaalulisus tollal moes olnud. See näitab taas, et inimeste keskmine kehakaal on muutunud. Kõige rohkem on alati hinnatud normaalkaalu – nii oli see varem ja nii on ka täna. Põhjuseks, miks kutsuti inimesi spetsiaalsete kommide ja muude toiduainetega oma kehakaalu tõstma, oli asjaolu, et sõdade ja majanduskriiside perioodil polnud nii palju toiduaineid, et end tavaliste toiduainetega kosutada. Tänasel päeval, mil 60 protsenti elanikest on ülekaalulised ja ainult 1 protsent alakaalulised, poleks sellistel toiduainetel, millega saaks hõlpsasti paksuks, vist turgu.

Briti ajakiri Spectator võrdles 2013. aastal ühes artiklis ülekaaluliste arvu 2010. aastal ülekaaluliste arvuga kuuekümnendate aastate teisel poolel. Kui 1967. aastal vastas üle 90 protsendi ülekaalulistest, et nad olid möödunud aastal püüdnud oma kaalu langetada, siis 2010. aastal olid püüdnud eelmisel aastal kaalu langetada vaevalt pooled vastanutest.

Püüdsin nende näidete varal selgitada, kuivõrd vale ettekujutus on meil varem elanud inimeste kehakaalust. Vastupidi levinud arvamusele ei olnud varem ülekaalulisi inimesi sugugi nii palju kui täna.

Nadja Hermann „Ideaalse kaalu võti ehk võit rasva loogika üle“, kirjastus Varrak

https://www.rahvaraamat.ee/p/ideaalse-kaalu-v%C3%B5ti-ehk-v%C3%B5it-rasva-loogika-%C3%BCle/1009456/et?isbn=9789985341629

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised