Inimese soolestiku keskkond on keeruline ökosüsteem, aga hädavajalik eluspüsimiseks

 (2)

Tervishoid-12
SoolestikFoto: Ilmar Saabas

Meie soolestik on pikk soole epiteeliga kaetud limaskestaga vooderdatud toru. Tõhus seedimine tugineb aga ensüümidele ja headele bakteritele, kes elavad seal tasakaalus koos pärmide ja muude seentega. Elke Arod kirjutab raamatus „Meie haiguste juured“ elukeskkonnast tulenevast kahjulikust mõjust inimorganismile ja ka soolestikule.

Limaskesta epiteel koosneb õhukesest enterotsüütideks kutsutud rakkude kihist. Epiteeli funktsioon on tagada õiged organismi välis- ja sisekeskkonna vahelised ainete liikumised. Kui laotaksime selle epiteeli laiali, saaksime sama suure ala kui tenniseväljak!

Mul on hea meel, et mitmete ülikoolide teaduskeskused Šveitsis, Hollandis ja muudes riikides avastavad ja keskenduvad lõpuks ometi sellele bakterite maailmale, mida tunti juba Hippokratese ajal 2000 aastat tagasi: meie kehas on rohkem baktereid, kui on rakke. Milline hea uudis! Ilma naljata, see on hea uudis ja tõde tuleb päevavalgele.

Meie soolestiku mikrobioota, mida varem kutsuti soolestiku mikroflooraks, koosneb kümme korda rohkem bakteritest kui keha enda rakkudest. Mikrobioota bakterite mitmekesisuse kadu tekitab suuri probleeme. Mida mitmekesisemad on meie soolestiku bakterid, seda parem on meie tervis tänu tugevale immuunsüsteemile. Peale selle tuleb välja, et see heade bakterite rikkus kaitseb meid ülekaalulisuse eest, nagu seda on uurinud professor Oluf Pedersen Kopenhaageni ülikoolist ja avaldanud uurimuse koos professor Dusko Ehrlichiga Prantsuse Riiklikust Põllumajandusuuringute Instituudist (INRA) Yvelines’ Prantsusmaal ajakirjas Nature (Loodus).
Pärast minu pikaaegset kogemust, mille sain tänu aastatepikkusele koostööle professor Berthet’ga (farmakoloog, bakterioloog, diplomeeritud toiduteadlane), jagan täiesti tema nägemust mikrobiootast. Professor Berthet’ inspireeris Hippokratese loodud toiduaine ja selle meditsiiniliste omaduste vaheline seos ja ta pühendas oma ametihuvi erinevates ökosüsteemides toodetud toiduainete kvaliteedi uurimisele ja mõõtmisele.

Seotud lood:

All tema kirjeldus sellest valdkonnast:
Iga elusolend on seotud mikroorganismidega ja temast võibki rääkida kui „mikroobide kehast“ või mikrobiootast, millel on spetsiifilised tunnused. See „mikroobide keha“ võimaldab elus hoida ja kaitsta füüsilist keha. Ja vastupidi – füüsiline keha võimaldab mikroobidel elada!
Organismi ehk bioloogilise produkti ja mikroobide populatsiooni vahel leiab aset sümbioos. Mikroobide kogumi kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis muutub füüsilise keha bioloogilise oleku hapraks peegelduseks. Baktereid leidub kõikides ökosüsteemides, vaid nende jaotus ja tihedus ühel alal on erinevad. Iga elusolend koosneb eukarüootsetest rakkudest (membraaniga ümbritsetud tuuma ja rakusiseseid organelle omavad rakud), mis koonduvad kudedeks ja organiteks, et moodustada koos „bakterite kudedega“ tervikliku organismi: 1000 miljardit inimkeha rakku, 100 000 miljardit soolestiku bakterit ja 1000 miljardit limaskestade ja naha bakterit.

Soolestiku keskkond on keeruline ökosüsteem, aga hädavajalik inimese ja loomade eluspüsimiseks täpselt nagu risosfääriks kutsutud taime lähiümbruse muld taimele. Niiviisi räägitakse mikroobidele omasest elujõust nii taime, looma kui ka inimese puhul.
Mikroobide ökoloogia. Nimetame biogeenseteks mikroobe, mis seostuvad hea tervisliku seisundiga, ja patogeenseteks või mitte soovitatavateks neid, mis seostuvad haigusliku või häiritud tervisliku seisundiga. See mõiste seostub nii loomse (soolestiku mikrofloora, vatsa mikrofloora, naha mikrofloora jne) kui ka taimse organismiga (risosfääri, puuvilja, seemne või mõne teise taimeosa mikrofloora) ja samuti ühe paiga või toiduainega, näiteks hapendatud toiduaine jne.
Vastavalt nende võimetele eristame mitu klassi mikroorganisme.

Nn biogeensed mikroorganismid, mida esindavad põhiliselt piimhappebakterid (laktokokid ja laktobatsillid), moodustavad enamiku looduskeskkonna ja baastoiduainete (liha, puuviljad jne) dominantse ja loomupärase mikrofloora. Olles nõudlikud toitainelise ja füüsikalis-keemilise keskkonna suhtes ning väga tundlikud paljude pärssivate tegurite suhtes, vajavad need mikroorganismid oma kasvuks ja elutegevuseks optimaalse biokeemilise kvaliteediga keskkonda.
Lisaks piimhappele toodavad need mikroorganismid vitamiine ja bakteriotsiine.
Piimhappebakterite patogeensete bakterite vastane toime pälvib meie tähelepanu:

1. Toote säilitamiseks ja organoleptiliste omaduste püsima jäämiseks lagundavate mikroorganismide pärssimise kaudu.
2. Patogeensete ja võimalike toidumürgistust esile kutsuvate tüvede kõrvaldamine (Listeria Monocytogenes, salmonellad, stafülokokk, soolestikus patogeenne E. Coli jne). Nende olemasolu võimaldab pidurdada loomade ja taimede haigusi põhjustavate patogeensete tüvede arengut. Niiviisi saame kvaliteetseid baastoiduaineid.

Piimhappebakterid ehk probiootilised bakterid omavad nn barjääri rolli, mis on nagu organismiväline „immuunsüsteem“. Selle optimaalseks tegevuseks on siiski vaja, et nii laktokokkide kui ka laktobatsillide perekonnad oleksid tasakaalustatud koguses. Nende piisav kogus spetsiifilises keskkonnas (piim, liha, aedvili enne nende töötlemist, pinnas, väljaheide jne) viitab aprioorselt soodsale mikrobioloogilisele väärtusele. Iseenesest mõistetavalt, nende olemasolu väljaspool optimaalset kogust võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi.

Optimaalne kogus on erinev vastavalt keskkonnale. See nii taime kui ka looma kui ka inimese puhul olev indeks võimaldab jälgida vastava inimese, looma või taime tervist (ja selle mikrobioota tervist) vastavalt toitumise muutmisele või keskkonna muutustele ajas. Indeksit saab rakendada ka ühele toiduainele, et jälgida selle kvaliteeti käitlemise ja säilitamise jooksul.
Soovimatud bakterid, mille olemasolu on korrelatsioonis suuremal või vähemal määral laguneva keskkonna biokeemilise kvaliteediga, hakkavad arenema kas toiduaine käitlemisahelas tehtud hügieeninõuete eiramise tõttu, alates taime või looma kasvatamisest kuni toiduaine muundamiseni, või taimede või loomade haiguste tõttu. Piima või igasuguse teise pastöriseeritud või steriliseeritud toiduaine puhul jäävad need mikroorganismide olemasolule viitavad näitajad järjest kasutuskõlbmatumaks.

Kuigi need mikroorganismid jäävad laboratoorsetes analüüsides töötlemise käigus nn nähtamatuks, siis ei tähenda see, et toiduaine biokeemiline struktuur poleks kahjustatud, ja sellest võib saada väga hea kasvulava mikroorganismidele, mis elavad nn vastuvõtja keskkonnas, ehk siis tarbija mikrobiootale.

Jagan dr Berthet’ kui mikrobioloogi arvamust ja nendin, et meie kalli mikrobioota kohta tehakse üha enam uusi avastusi ja leitakse talle uusi ülesandeid kuni eraldi organina tunnustamiseni välja. Seda ignoreeriti kaua, aga see n-ö mitte käega katsutav organ hoiab meie füüsilist, aga ka psüühilist tervist. Laktokokkide abil soodustab see organ toitainete imendumist, tagab vitamiinide imendumiseks vajalikud toiduaine muundamised, reguleerib üldiseid ainevahetusprotsesse ja nn vestleb pidevalt teiste kudedega ning varustab organeid, isegi neid, mis on seedesüsteemist eemal kõige poolest, mida need vajavad.

Vahel juhtub, et vitamiinid ei saa enam mängida olulist ja hädavajalikku rolli keha ja meele regulatsiooni mehhanismides. Seda juhtub järjest rohkem ja me peaksime sellesse küsimusse süvitsi minema, miks nii paljudel inimestel tekib mikrobioota tasakaalustamatus.
Metafoorina: krohvikihi paksus on oluline, et laotud müür püsima jääks. Krohv on nagu mikrobioota, kes kaitseb meie soolestiku seina. Halbade bakterite liigne paljunemine viib otseselt mikrobioota koguse tasakaalust välja: krohvikiht õheneb, jättes ruumi lima liigsele kogusele, nagu salpeeter kahjustab müüri. Algab soolestiku seina kahjustumine.

Elke Arod „Meie haiguste juured. Toksiinide varjatud tagajärjed“, kirjastus Helios 2016

http://helios.ee/toode/meie-haiguste-juured/

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised