Intriigid Kolmanda Reichi juhtkonnas: Alfred Rosenberg Joseph Goebbelsi vastu

 (24)

Intriigid Kolmanda Reichi juhtkonnas: Alfred Rosenberg Joseph Goebbelsi vastu
Bundesarchiv

Tallinnas sündinud ja Tallinna Reaalkooli lõpetanud natsiideloog Alfred Rosenberg pidas 1934. aastast alates üle kümne aasta päevikut, millest hiljem sai 500leheküljeline tõsine dokument Kolmanda Reichi kuritegude uurimisel. Rosenberg oli lähedane Hilteriga, kuid propagandaminister Goebbelsiga olid nad rivaalid. Rosenberg väitis päevikus, et kui tema ja Goebbels saabusid ühele tollasele parteikonverentsile, tervitasid osalejad Goebbelsit „korduva sisina” ja „jäise vaikusega“. Päeviku põhjal sündis äsja ilmunud raamat „Kurjuse päevik“.

Goebbels võis ju talle auhinna üle anda, ent Rosenbergi sõda propagandaministriga ei lakanud. Võrreldes 1933. aastaga, oli Goebbels nüüd veelgi rikkam, ta kandis eriti peeni rätsepaülikondi ja tema peod olid pillavad. Ta oli kolinud ühte Brandenburgi värava lähedasse paleesse ning ostis pealinna külje alla järve äärde ka elegantse suvekodu ja jahi. Üksiti oli ta tohutult laiendanud oma võimu. Ta kontrollis trükiajakirjandust, raadiot, teatrit ja oma suurt lemmikut – filmitööstust. Pidades ennast otsekui mõneks tähtsaks stuudiobossiks, käskis Goebbels muuta stsenaariume, vaatas läbi algmaterjali, seltsis filmitähtedega ja kurameeris kenade näitlejannadega. 1936. aasta olümpiamängude ajal korraldas ta ühel saarel, mis oli kujundatud justnagu mõne uhke filmi stiilis, 3000 inimesele pöörase peo. Saabuvad külalised kõndisid Berliini filharmoonikute muusika saatel üle laternatega palistatud pontoonsilla. Napsu ja tantsuga täidetud öö tipnes vaatemängulise ilutulestikuga.

Loe veel

Seotud lood:

Goebbelsi võimu all oli tuhandeid töökohti, nõnda et isegi need, kes teda vihkasid, pelgasid talle vastu astuda. Nad ei tahtnud tema raevu tunda. „Nad vaatavad pealt, sellal kui mina pean lahingut,” kurtis Rosenberg.

Ka Hitler ei võtnud Goebbelsi vastu midagi ette, ükskõik kui ägedasti Rosenberg Saksamaa kultuuripealiku „karjuvate läbikukkumiste” pärast pahandaski. Rosenberg leidis vigu kõikides Goebbelsi tegemistes. Tahtes lükata ümber süüdistusi, et natsid suhtuvad Heidelbergi ülikooli vaenulikult, korraldas propagandaministrile alluv Riigi Kultuurikoda selle õppeasutuse 650. aastapäeva kolmepäevastel pidustustel propaganda­üritusena tantsuetendusi. Rosenbergi ajas marru, et seal esitati ka Ungari tšaardašit ja Poola tantse ning päevikukande kohaselt oli esindatud isegi „Niggerstep!”. „Oleme võidelnud aastaid neegrikommete vastu – ja nüüd esitatakse neid meie pidutantsudena!”

Joseph Goebbels. Foto Bundesarchiv

Miks ei tee Goebbels midagi, et harida saksa rahvast natslike juuditeooriate teemal, küsis Rosenberg teisal. Enam ei paistnud keegi sugugi tundvat tüvitekste, näiteks Theodor Fritschi „Juudiküsimuse käsiraamatut”. Rosenberg nõustus ühe oma kaasmaalase sõnadega: „Kui asi läheb samal moel edasi, kuulutavad meie lapsed meid totakateks, et oleme juutide asjus niimoodi närvitsenud!” See inimene muretses, et tulevad põlvkonnad ei taipa: just natsid olid tõkestanud juutide plaani hävitada Saksamaa ja valitseda maailma.

Rosenbergi meelest oli Goebbelsi probleem selles, et too oli liiga hõivatud iseendaga, liiga nartsissistlik, liiga innukas ennast fotodele sättima. Ta oli näitleja, „mees, kes etendab ministrit”. Hitler ehk ei mõistnud seda, aga reanatsid küll.

Rosenberg väitis päevikus, et kui tema ja Goebbels saabusid ühele tollasele parteikonverentsile, tervitasid osalejad Goebbelsit „korduva sisina” ja „jäise vaikusega”. „See oli moraalne häving ... Partei ja rahvas lihtsalt ei lepi sellega, et iseenda upitamise nimel nõnda skandaalselt võimu kuritarvitatakse.” Seevastu tema enda märkusi tervitati „vaibumatute kiiduavaldustega”, kirjutas puhevil Rosenberg. Temas nähti Goebbelsi vastandit. „Olen võitnud liikumise südame, ja see on suur rõõm, kui arvestada seda mõnikord lootusena näivat võitlust parteid mürgitava dr G. edevuse vastu.”

Rosenbergi suureks kahjurõõmuks ähvardas Goebbelsi karjääri oht. Aga selle taga polnud vähimalgi määral Rosenbergi pidevad süüdistused. Selle taga oli Goebbelsi abielu.
Ta ei suutnud naistele vastu panna ja anus oma kaasat Magdat leppima vabameelse abieluga. Naine keeldus, ent 1936. aastal sai mees teada, et Magda magas ühe natsist ametimehega. Goebbels oli tuli­vihane, iseäranis seetõttu, et kuulis asjast Rosenbergilt. Hiljem selsamal aastal langes Goebbels kahekümne kahe aastase tšehhi filminäitleja Lída Baarová lummusse ja nad alustasid avalikku armuafääri. Naise abikaasa tabas nad teolt ja jättis Baarová maha, Magda aga ajas Goebbelsi ööbima nende külalismajja.

Kui armuafäär oli kestnud juba kaks aastat ja Goebbels uskus, et ménage à trois ongi nende abieluprobleemide lahendus, läks Magda „selle inimkujul saatana” pärast Emmy Göringi juure tröösti otsima. Hermann Göring korraldas Magdale kohtumise Hitleriga, kes oli olnud Goebbelsite pulmas isamees ja saanud paariga nende abielu algusaastail lähedaseks.

Magda rääkis füürerile, et tahab lahutust. Hitler ei olnud nõus seda lubama, kutsus Goebbelsi välja ning nõudis, et mees teeks afäärile lõpu, või muidu jääb ta oma ministeeriumist ilma. Hitler ei tahtnud tippjuhtkonnas skandaali, kuid sama vähe soovis ta kaotada oma kurikavalalt andekat propagandaministrit. Vastumeelselt nõustus Goebbels Baarovást loobuma. „Elu on nii raske ja julm,” kaebles Goebbels päevikus. „Aga inimese kohus on kõige tähtsam.”
Magda ei leebunud. 1938. aasta oktoobris palus ta jälle luba Goebbels maha jätta, ja jälle vahendas Hitler kodurahu.

Berliinis taipasid Goebbelsi vaenlased, et mees võib olla hukule määratud. SS-i ülem Himmler käis 1938. aasta lõpul Rosenbergi juures ja teatas, et Gestapole on Goebbelsi kohta esitatud kümneid vägistamiskaebusi. Ta oli osa neist saatnud edasi Hitlerile ja teinud lobitööd, et propaganda­minister vallandataks. „Ta on praegu Saksamaa vihatuim mees,” ütles Himmler enda sõnul Hitlerile. „Varem kirusime juudi ülemusi, kes oma alluvatele käsi külge ajasid. Nüüd teeb sedasama dr G.” Rosenberg levitas neid kuulujutte ja süüdistusi kõikjal mõnuga.

Ta ei saanud aru, miks Hitler seda inimest lihtsalt üle parda ei heida. Propagandaministri koht on vanglas, mitte valitsuses juhtpositsioonil. „Dr G. on parteis moraalses isolatsioonis, põlatud” kirjutas Rosenberg päevikus.

Kummatigi aimas Rosenberg ka Goebbelsi mõttekäiku: seda, et too keerutab ennast välja, „elab kõik üle ja säilitab ikkagi oma eesõigused”. Nii vastumeelt kui see talle ka oli, teadis ta ometi, et Goebbelsil võibki see õnnestuda.

Kaks kuud hiljem toimunud diplomaatilise korpuse vastuvõtul kuuldi Goebbelsit rääkimas, et kui Hitler poleks tema elustiiliga leppinud, ei oleks füürer toonud teda vanul võitluspäevil oma lähiringi. Keegi ei tohi tal takistada elada oma eraelu nii, nagu ta ise tahab. „Ehkki ma tean, kui mandunud dr G. on,” kirjutas Rosenberg sellest kuulujutukesest, „on tema sihikindlus siiski hämmastav.”
Mis kõik oleks teisiti, kui vaid Hitler oleks 1924. aastal, kui Goebbels oli noore ajakirjanikuna põgusalt füüreri juhtimise vastu mässu tõstnud, ta kõrvale heitnud, kahetses Rosenberg. Natsid oleksid pääsenud tema hukatuslikest kommetest. Ta oli teinud karjääri, pritsides vaenlaste peale „mäda”, nüüd kattis ta samal moel lägaplekkidega ustavaid parteilasi. „Selle tegelaskuju lõputu sallimise tõttu,” kurtis Rosenberg, „algas meie revolutsiooni allakäik.”

Ent tol pöördelisel aastal, kui Hitler suunas Saksamaa lõplikult ja otsustavalt sõjateele, oli Goebbelsi afäär pelk kõrvalharu.

1937. aasta lõpul käskis füürer oma kindraleil valmistuda tungima Tšehhoslovakkiasse ja Austriasse. Ta oli juba toonud Saarimaa ja Reinimaa Saksa võimu alla tagasi ning nüüd ihkas ta saksakeelseid piirkondi ida pool. Need moodustaksid Reichi strateegilise puhvri ning tööjõu- ja toorainevaru. Novembris rääkis Hitler riigi välispoliitika ja sõjaväe juhtidele, et „Saksamaa tegutsemise eesmärk on kindlustada ja säilitada rassipuhast inimressurssi ning seda laiendada. Seetõttu on üleval ruumiküsimus”. See tähendas rünnakule asumist – võib-olla juba järgmisel aastal.

Sõjaväejuhid tõrkusid: katse liita naabrid jõuga tähendaks kindlasti sõda Prantsusmaa ja Inglismaaga. Ehkki Saksamaa oli juba aastaid oma relvajõude uuesti üles ehitanud, ei olnud ta veel valmis astuma lääne suurriikide vastu jälle sõtta.

Peagi aga selgus, et Hitleril ei tarvitse säärase vastuseisu pärast sugugi muretseda. Kui välisminister Konstantin von Neurath, too Hindenburgi ajastu jäänuk, esines kirglike hoiatustega, vahetas Hitler ta viimaks välja – olgugi et mitte Rosenbergi, vaid paindlikuma Joachim von Ribbentropi vastu.

Seejärel kasutas Hitler ära paari skandaali, et teha puhas töö relvajõudude juhtkonnas. 1938. aasta jaanuari alguses oli sõjaminister ja relvajõudude ülemjuhataja, feldmarssal Werner von Blomberg abiellunud oma sekretäri Erna (Margarethe) Gruhniga. Naine oli leskmees Blombergist kolmkümmend viis aastat noorem. Sel ajal kui noorpaar pidas Capril mesinädalaid, asuti anonüümse vihje peale uurima Gruhni tausta. Selgus, et ta oli olnud prostituut ja poseerinud pornopiltidel. Göring näitas toimikut Hitlerile, kes läks marru ja hiljem – juba rahunenuna – tegi feldmarssali ametist priiks.

Samal ajal meenus Hitlerile, et talle oli näidatud ka dokumente, mis kompromiteerisid maaväe ülemjuhatajat ja kõige tõenäolisemat Blombergi järglast kindral Werner von Fritschi. Himmleri salapolitsei koostatud toimiku järgi oli von Fritsch homoseksuaal, kes oli aastaid maksnud väljapressijatele, et asja salajas hoida. „Kui palju räpaseid valesid!” hüüdnud Fritsch, kui talle süüdistustest räägiti, ent temagi sunniti lahkuma.

Olukorda ära kasutades tagandas Hitler veel kaksteist kindralit ja määras viiskümmend üks kindralit uuele kohale ning asus seejärel ainuisikuliselt Saksamaa relvajõudude etteotsa.
Õige ruttu hakkas ta kasutama sõjaväge diplomaatilise hirmutamisvahendina. 1938. aasta 12. veebruaril kutsus Hitler enda juurde Lõuna-Baieri linna Berchtesgadeni lähedale Berghofi mägiresidentsi Austria kantsleri Kurt von Schuschniggi. Schuschnigg leidis eest maniakaalsest energiast pakatava Saksa diktaatori. Hitler ähvardas naaberriiki sisse tungida, kui Austria juht ei allkirjasta kokkulepet, mis andnuks sealsetele natsidele enam-vähem täieliku võimu. Esialgu andiski Schuschnigg alla, kuid 9. märtsil nõudis ta Austria iseseisvuse asjus rahvahääletust. Raevunud Hitler saatis Saksa väed piirile, Schuschniggi valitsus lagunes ja 12. märtsil kappas füürer kangelasvallutajana oma sünnimaale.

Aprillis korraldati mõlemal maal Austria liitmise küsimuses referendum. Austrias sai hääletamisest keeldujaile ja liitumise vastastele osaks peks ja mõnitamine, neid sunniti avalikult kandma reeturisilti ja neid saadeti lausa vaimuhaiglasse. Pärast heidutuskampaaniat ja hääletustulemustega manipuleerimist anti teada, et 99,75% austerlastest tahab astuda Saksamaa koosseisu.

Sellest veretust vallutusest julgustust saanud Hitler pööras pilgu Tšehhoslovakkiale, mille lääneosas – Sudeedimaal – elas kolm miljonit sakslast. Sudeedisakslaste partei juht, keda Saksa natsid tagant kihutasid, hakkas Tšehhi valitsusele nõudmisi esitama ning 1938. aasta hakul ei leppinud ta enam vähema kui lahkulöömisega. Vahepeal oli Hitler, kes tahtis endale kogu Tšehhoslovakkiat, lasknud oma kindraleil koostada sissetungiplaani, sellal kui ta ise otsis sobivat ettekäänet anda sõjaväele rahvusvahelist pahameelt äratamata vabad käed.
Maikuus kindralitele eraviisil öeldud sõnade kohaselt olevat tema „vankumatu soov, et Tšehhoslovakkia pühitaks kaardilt minema”.

Avalikult ütles ta, et tahab lihtsalt tuua sudeedisakslased – keda tšehhid tema sõnutsi terroriseerivad – Kolmanda Riigi turvalisse rüppe. Suurbritannia ning Prantsusmaa ei protestinud. Nad tahtsid pigem sõda eemale lükata kui diktaatorile vastu astuda ja pärast mitut nädalat pingelisi läbirääkimisi Münchenis aina talitsematuma Hitleriga jäid nad septembri lõpul nõusse, et sakslased okupeerivad Sudeedimaa.
„Ma usun, et meie päeviks on rahu tagatud,” teatas Briti peaminister Neville Chamberlain Downing Streeti maja nr 10 aknalt.

Robert K Wittman ja David Kinney „Kurjuse päevik. Alfred Rosenberg ja Kolmanda Reichi varastatud saladused“, tõlkinud Kalev Lattik, kirjastus Varrak

http://www.varrak.ee/product/22193/">http://www.varrak.ee/product/22193/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised