Jaan Lattik tudengielust: korgitser, tikutops ja tudengilaulik olid ainsad, mis pidid alati kaasas olema

Jaan Lattik oli Eesti kirjanik ja pastor, Riigikogu liige, haridus- ja välisminister ning suursaadik, kes 1944. aastal põgenes Rootsi, kus töötas kirikuõpetajana ja kirjutas neli köidet mälestusi „Teekond läbi öö“. Siin kirjutab Lattik oma ülikooliseiklustest ja sellest, kuidas ta sai Villem Reimanilt teada, et liha kõrvale tuleb küsida kastet, mitte sousti.

Jaan Lattik astus Tartu ülikooli 1902. aastal.

Sama suve lõpul suruti mulle pihku üliõpilase matrikkel ja tudengikaart. Ülikooli kantseleis sattusin ühel asjaajamisepäeval saksa soost noore tudengi kõrvale sappa. Tol värskel studendil oli neli ristitud eesnime. Ülikooli sekretär uuris, et missugune nimi neljast võiks olla tema hüüdnimi. Poiss ei olnud niisugune, kes oleks mõne kõvema riistaga pähe saanud, ja vastas rahuliku südamega, et kodus olevat teda kutsutud ühe viienda nime järgi, mida ristimistähel sootumaks ei seisvat. Paistis, et sekretärile meeldis too mees. Ma pean ütlema, et ka mina jäin tema vastusega rahule. Mis asja sa oled või jändad ühe nimega! Kui tuli kuuldavale minu ainus eesnimi, tundsin ma ennast kehvikuna või popsina ühe härrasmehe kõrval. On vaja rind õhku täis tõmmata, ära mine ühe nimega üldse lagedale. Niisugune judin käis tol korral mu peast läbi.

Üliõpilase elu on esimesil päevil ja nädalail kui paksu tiheda kullatolmuga üle tõmmatud. Oled, kui mitte üks esimesi suurusi, siis väikselt midagi suursugust igal juhul. Olid koolipoiss, uhkuse poolest teisejärguline. Nüüd tudeng – esimese klassi kodanik Tartus. Tuhanded on enne mind tallanud ja kulutanud uulitsakive oma studendijalgadega. Nüüd oled nii suur ja vaba, et kõnnid kõigi nende endiste ja ammuste akadeemiliste meeste jälgedes. Veel kord ma ütlen, et kuldne on algul tudengi elu. Eriti kui veel ei ole organiseerunud. Vanemad semestrid kohtlevad üht sellist härrat imeviisakalt. Kutsuvad konvendi korterisse ja ajavad kogu aeg õllekannu juures äärmiselt mõistlikku ja asjalikku juttu. Tsiteerivad sekka kreeka- ja peamiselt ladinakeelseid lauseid ning salme. Kui mõni sõna kisub viltu, siis tunnevad pöörast rõõmu, kui noor tudeng oskab parandada. Selline kohtlemine tõstab äsja gümnaasiumist tulnu meeleolu ja tuju üles kõrgele lakke. Võib laestki läbi tungida. Kui ma seletasin, et ma õlut ega ka teisi sõbralikke jooke üldse ei joo, pidas mulle üks viimaste semestrite mees toreda kõne maha alkoholi kahjust kogu inimese organismile ja kiitis sinnapoole pilvi inimesi, kellel on kained sihid ning põhimõtted. Alkoholi asemel ütles ta „algkool“ seepärast, et keel suus käis tal veidi taha nagu vana seinakell. Üks teine kaasvõitleja, kes oli just lõpetanud ülikooli, oli ka väga piltlikus meeleolus. Astus lauale ja laulis meile noortele, kes olime „keilimise“ staadiumis, see tähendab, mitte veel organisatsiooni astunud, vägevaid aariaid. Tremolot ta tegi hästi osavasti. Pani õllepudeli suu endale kõriluku juurde ja väristas sellega lõõri. Laul tuli kange ja aus. Muidugi ei võinud meil noortel olla midagi niisuguse ooperiettekande vastu. Olime uhked, kui peale „Gaudeamuse“ ka veel mõnd teist tudengilaulu oskasime kaasa laulda. „Gaudeamus“ oli igal mehel nõndaütelda juba hällist alates selge.

Sel hetkel aga, kui astusid organisatsiooni, oli igasugune lahkus, viisakus ja kenadus närtsinud kui see võilill. Puhu peale ja pole midagi enam olemas. Kullatolm, mis algul kattis palet, käsi, südant ja mõtteid, osutus kassikullaks. „Rebane,“ lõikas valus kutse läbi konvendiruumide kõrvu. „Kas sa kiiremini ei oska käia, kas sa ei kuule väikest häält,“ jne. lausus vanem semester, kes oli vaid sellele uhke, et tema oli vanem. Tema on härra ja rebane on teener. Korgitser, tikutops ja tudengilaulik olid ainsad esemed, mis pidid alati kaasas olema. Laulik oli salaja taskus, sest salmid olid sunnitud peas olema. Igaks laupäevaõhtuks oli vaja ülesantud värsid selgeks õppida ja magister cantandi’le üles ütelda. Vanemate tudengite eriharrastus oli noortele naha vahele tikkuda. Mitte üksi need akadeemikud ei piinanud rebaseid oma käskude ja sõnadega, kellel oli õlle juures hea olla ja kelle põsed punetasid, vaid ka teised, kained mehed, pruukisid sama hästi suud, kui rebane neile parajasti ette juhtus. Üks minu concoetur’eid astus paha aimamata lugemistuppa, et vaadata, mis on ajalehes ka uudist. Laua juures istus vana auväärne vilistlane, juuksed teisel juba hallid ja pea harjalt hõredaks jäänud. Rebane ütles viisakalt tere ja asus lugema. Vilistlane küsis, et kustpoolt on rebane pärit. „Nõost,“ vastast küsitav. Silmi ajalehelt üles tõstmata lausus kõrgema haridusega vanem mees: „Jah, Nõo pool kandis on palju suure ninaga rumalaid mehi.“ Ma mõtlesin, et küll on aga sinder vedela ja pesemata suuga. Pärast lõunalauas olles ma panin kogemata kolm-neli taldrikut tema tuliuue kaabu peale, mille ta oli asetanud söögituppa aknalauale. „Küll see on kindlasti ühe rebase töö,“ arutas suure suuga vilistlane, kui ta vaatas ja vahtis oma uut kübarat. Ei meie teadnud sellest midagi. Temale sai selgeks tehtud, et kaabu ei ole taldrikute all vähematki asja kaotanud oma ilust ja noorusest. Tuleb kanda veidi rohkem ühe peapoole peal, siis ilmub terav ninaots ilusasti esile ja suu jääb rohkem varju.

Juhtus mulle kui ka teistele kaasrebastele igasuguseid sekeldusi ja arusaamatusi, mida oli siis vaja lahendada ja klaarida aukohtus. Seesugune asi on möödapääsematu eluvõitluses. Kui vanematel meestel on ainult õigused ja neil jääb neid ülegi, ning noortel ei ole peale kohustuse mitte kui midagi, siis loomulikult kasvab enesekaitse sund ja tahe ennast kaitsta. Lööd kallaletungijat, kui aga saad. Vehklemine ehk paukimine oli meil sunduslik. Mina ei kuulunud selles kunstis just mitte esimeste hulka. Seepärast sain ka tappa nii, et õlad ja käemusklid ülevaltpoolt küünarnukke olid vahel pajapõhja värvi ja valutasid, kui õhtul magama heitsid. Mul praegugi veel rinna peal väike arm. Ega nihuke märk ei kao. Valgas väikese koolipoisina sain käerandmesse haavata ja üks tilluke arm on vasakul pool pea küljes. Ka Valga piirilinna mälestus. Kui paberil midagi tähtsat kirjutad, läheb see kaduma. Aga kui lihasse mõne terava asjaga lõikad, on niisama vahva, nagu oleks kivisse raiutud. Oma teada ma harjutasin vehklemist päris hoolega, aga reeglid, sindrid, ei püsinud hästi meeles, et kuidas tuleb ennast hoida ja vastasele anda, nii et märkab. Muidu mul raskusi ei olnud. Värvid sain üsna lühikese ajaga. Vast siis oled ikka juba teisest puust mees, kui värvimüts on käes ja pael üle rinna. Olgugi et oled aasta lõpuni veel rebane ja pead sõna kuulma. Kuid jalad on juba pae peal. Minu värviisa oli stud. jur. Heinrich Assafrey ja värviema stud. pharm. Fritz Riik. Mõlemad toredad ja elavad mehed. Kadusid ja kustusid Venemaa mõõtmatusse sügavusse. Puhkavad ammu kusagil nimeta hauas. Vanamees oli Ants Simm, ka stud. jur. Ei tema teinud meile, rebastele, liiga. Kärkis mis ta kärkis, aga kaitses vahvasti, kui mõnele noorele koosolekul krae vahele tikuti. Ka muidu, väljaspool konventi, oli ta oma rebastele toeks.

Minuga juhtus kord niisugune lugu. Las ma kohe räägin. Olime kontsertringreisil. Meil oli kõva topeltkvartett, mida juhatas Samuel Lindpere, andekas muusikamees. Temale olid nad hilisemal ajal, kui mind ammu enam Tartus ei olnud, „Vanemuises“ ühe salmi teinud: „Oh sina vana sõber Lindpere, Lindpere, ära sina nalja tee …“ Lauljad meie kooris olid Peeter Riives, Arnold Laur, Ants Simm, Kristjan Haho, Johan Kõpp, August Hanko, Peeter Põld ja mina. Laulsime kord Narvas „Võitleja“ saalis. Eesriie läks eest ära. Rahvast koos murdu. Kõik panid plaksutama. Lindpere astus taktipulgaga meie ette, nagu see on ette nähtud üldises korras. Tõstis mõlemad käed üles ja puudutas sellejuures tolle kepiga minu pead ikka päris löömise mõttes kohe. Mu süda kihvatas. Suu pidi aga hakkama laulma. Pärast näitelava taga oli õiendamine. Ma olevat terve saalitäie rahva ees poolsalaja Peeter Põldu säärest kõvasti näpistanud ja sellega korra vastu eksinud. Ning seepärast Lindpere andnud mulle taktipulgaga märku, et niiviisi ei maksa teha. Tuli kõik alla neelata, ka ülekohus. Et mõne laulja hääl mitte ei kõlaks roosteliselt, sellepärast oli ettevaatuse otstarbel veidike „algkooli“ kaasa võetud. Kontserdi vaheajal ei teinud raskusi üks väike kurgurohuke samast kurgust alla visata. Hääl kohe selgem. Pärast tänaval, kui olime juba teel jaama, hakati uurima, et kuhu jäid nood pudelid. Meie Arnold Lauriga olime rebased ja seletasime avameelselt, et jätsime, kus nad viimati olid. Seda kisa, mis läks lahti! Karskusseltsi näitelava taga paar tühja pudelit. Mis mõteldakse ja arvatakse eesti üliõpilastest, et neil naps ja õlu kaasas? Jalamaid aeti meid kahekesi poolelt teelt tagasi, et olgu kõik esemed kõrvaldatud, mis silmale ei ole iluks ja nimele ei saa olla auks. Käsk on käsk, ega ta kellegi sõber ole. Läksime ja asetasime pudelid „Võitleja“ maja trepile. Alles rongil andsime aru oma tegevusest, et on see meie mure või, kes pani pudelid sinna ja kelle omad need olid. Ega nimesilti küljes olnud. Ma pidasin tüki aega Lindperega viha löömise pärast. Leppisime ära viimaks, kui koos harjutasime „Lohengrini“ aariaid.

Üks teine kord juhtus sekeldusi Kolga-Jaanis. Üldiselt on teada, et õpetaja Villem Reiman on raudkindel ja tõsine mees ning sellejuures meie kuldsuulisem ja kuldsulelisem karsklane. Viina ega õlut tema juba oma suu juurde ei pannud, ka mitte rohu eest. Et mitte ühelgi moel riivata tema kihelkonna puutumatust, peatusime Põltsamaa koguduse piiris ja lubasime postihobustele veidi priiust. Ka tahtis mõni koori liige suud tolmust puhtaks loputada. Vilistlane Reiman küsis kohe, et miks meie kusagil metsa vahel ei tee peatust, miks ikka kõrtsi ukse ees peavad hobused seisma, ega ei ole õues tuisku ega tormi, et inimesele ja loomale on tuulevarju vaja. Muidugi oli igaühele selge, et metsas söövad kärbsed ja sääsed iga seltsi looma veriseks, olgu see lehm või hobune. Pealegi ei saa hobune rakmeis ennast korralikult kaitsta. Kolga-Jaani surnuaial peeti jumalateenistust, sest oli parajasti jaanipäev. Jumalateenistusel laulsime paar laulu ning pärast lõunat oli meie kontsert kirikumõisa pargis. Koraale saatis kalmistul orkester. Pasunamehed istusid pikliku laua ümber ja vahtisid hoolega noote. Juht istus laua otsas ja viibutas oma pasuna otsaga takti. Jumalateenistuse lõpul ütles koorijuht mehele, kes lõõtsas kõige suuremat vaskpilli, nii et minagi kuulsin: „Sina, sunnik, ei mänginud mitte üht tooni õigesti.“ Minu arvates mängis ta noodist õigesti küll, aga ta jäi oma tooniga hiljaks. Teised olid tollest noodist juba üle astunud, kui tema järele jõudis. Mees vabandas pärast, et tudengid oma ligiolemisega olevat temal mängu segi ajanud. Kui pärast kirikumõisas klaariti, et kuidas oli olnud tolle kokkumänguga, leidus niisuguseid ebaõiglasi inimesi, kes julgesid seletada, nagu oleksin mina eriliselt vahtinud toda moosekanti. Muidugi tegi seesugune mõte viha, kuna ometi suured rahvahulgad kuulsid ja nägid kõik, mis noil tundidel „pihaaial“ tehti.

Õpetaja Reimani majas harrastati ka juba aegsasti uuemat eesti keelt. Majaperemees oli ise osav keelemeister. Ma palusin ulatada mulle üle laua sousti liha kõrvale. Õpetaja küsis kohe, kas rebane ei tea, kuidas on soust eesti keeles. Ma kostsin, et võru keeles on tsurgatus, kuis Kolga-Jaanis öeldakse ja mõteldakse, seda ma ei tea. Üteldi, et soust olevat kaste. Ma siis kuulsin esmakordselt, et peale hommikukaste on ka veel üks teistsugune, paksem vedelik olemas. Kolga-Jaani kirikumõis sai mulle kohaks, kus ma pärast elus Viljandi maakoguduse õpetajana sageli käisin. Kolga-Jaani õpetaja oli mulle sõbralik ning südamlik ametivend. Pidasime tähtsail mure- ja rõõmupäevil koos nõu, et kuidas tuleb ühes ja teises küsimuses toimida ning otsustada.

Jaan Lattik „Teekond läbi öö I“, kirjastus Ilmamaa

Jaan Lattik (1878–1967) lõpetas 1908 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Ta töötas Viljandi Pauluse koguduse õpetajana 1910–1939, oli Kristliku Rahvaerakonna üks juhte, I–V Riigikogu liige, 1925–1927 haridus- ja 1928–1931 välisminister, 1938–1940 Eesti saadik Leedus.
Jaan Lattik oli abielus Agnes Alice Margarethe Hassmanniga (1882 -1957). Nende tütar Helgi (1911–1988) abiellus Konstantin Pätsi noorema poja Viktoriga ja tegi kaasa kõik selle perekonna vintsutused. Viktor hukati 1952. Helgi keeldus pärast vangistusest vabanemist koostööst KGB-ga ja saadeti veel paljudeks aastateks asumisele Kasahstani. Helgi ja Viktori noorem poeg Henn (sündinud 1936) suri 1944 Ufaa lastekodus nälga, kuid vanemal pojal Matti Pätsil (sündinud 1933) õnnestus ellu jääda.

Lattik on tuntud noorsooraamatute ja iseäraliste jutluseraamatute autor. Riigi- ja otsesest kogudusetööst vabana kirjutas ta pagulaspõlves palju. Suurim ettevõtmine oli mälestuste neli köidet pealkirjaga “Teekond läbi öö”. Mälestuste esimene osa räägib autori noorukieast, Eesti Vabariigi iseseisvusajast, mil Lattik oli laia haardega mees, tegutsedes Viljandi koolielu juhina, kirikuõpetajana, koguduse karjasena ja Tallinnas Asutava Kogu ja Riigikogu liikmena, ministrina ja muuna.