Jaan Tammsalu: Ma lähen vahetevahel meeste juurde, kes on kirikusse jõudnud ja oma mütsi pähe jätnud
EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb värskes raamatus „Igaviku hääl" igavikust ja muudest olulistest küsimustest, mis meil aeg-ajalt esile kerkivad. Pühaduse kohta arvab ta, et see on pühaga ühenduses olemine
Mis on pühadus?
„Ma mõtlen üha ja üha, et miski peab olema püha,“ ütleb üks eesti luuletaja. Miski peaks ja miski tegelikult ongi. On püha ilma selleta, et meie ta pühaks mõtleksime. Näiteks paljudes pühakodades me tajume ju tegelikult pühaduse ära. Tänapäeval hakkab see taju osadel inimestel paraku kaduma. Ma lähen vahetevahel meeste juurde, kes enne kontserti on kirikusse jõudnud ja oma mütsi pähe jätnud ... Nähtavasti on see neil pähe kinni liimitud, et nad ka pühakojas ei saa seda mütsi kuidagi peast kätte. Olen vaielnud ka mõne kirikus esinejaga, kellel on müts peas, ja ta vastab, et see on tema stiil. Ütlesin, et kirikul on kahe tuhande aastane stiil. Kui sina ka kahetuhandeseks saad, siis võid rahulikult oma mütsi pähe jätta, aga seni ole palun hea ja käitu igas kloostris selle kloostri kommete järgi.
On üks vana tuntud laul: „Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga; ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga.“ Laulusalm jätkub sõnadega: „Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab see tal põues; see juhtub kodus, kirikus, ei iial mõisa õues.“ Kas olete tähele pannud, et samasugustest matsidest, kellest selles laulus räägitakse, väidetakse täna, et nad ei olnud üldse usklikud, et meie esivanemad vihkasid kirikut ja nii edasi – rumal jutt suhu tagasi!
Tegelikult on pühadus vägagi tajutav. Siinsamas Tallinna Jaani kirikus tuli peale kontserti minu juurde mungakloostri maailmakuulsa koori dirigent. Ta ütles, et see on hämmastav paik. Ta selgitas, et esimesest noodist alates tundsid lauljad, et on Jumala peopesa peal.
„Siin kirikus on väga palju palvetatud,“ oli tema resümee.
Ka kirikul ja kirikul võib olla vahe. Minge sellisesse kirikusse, millest on saanud tänapäeval kõrts. Mis tunnet see tekitab? Šveits ja paljud teisedki riigid on selliseid kirikuid täis, milles asub lambipood või raamatukogu või õllesaal. Omal ajal ehitati kirikuid sinna ehk liiga palju – linnasüdametes oli iga tänavanurga peal kirik.
Praegusel ajal napib seal elanikke ja osadesse kirikutesse on püsti pandud ärid. See on omal ajal ka kirikute viga olnud. Võrdlusena võiks öelda, et kus hamburgeriputka püsti pandi, seal pani Hesburger oma putka püsti ja nii edasi – katoliiklased oma kiriku tänava ühte otsa, luterlased teise, reformeeritud keskele ja baptistid selle vastu.
Aga pühadust on võimalik tajuda ka inimeste juures. Mõne inimese läheduses on eriline pühaduse tunne, aga teise inimese läheduses ei taha nagu eriti olla. Pühaduse tunne võib avalduda ka selliselt, et kui sa mõne inimese läheduses seda tajud, paneb see ka sind tahtma olla parem. See ei ole sugugi ebameeldiv tunne, et sa oled nii patune, et sa ei kõlba, et peaksid minema jooksma, vaid see tekitab tavaliselt igatsuse olla teise sarnane.
Mõned meist on lausa Jumala peopesa kumeruses ja tunnevad ennast seal väga hästi. Tunnevad, et nad on väga-väga hoitud ja tahavad hoida ka neid, keda Jumal nende hoolde on usaldanud.
Pühadus paneb hoolima ja hoidma, mitte lendama patuste peade kohal ja neile moraali lugema. Pühadus liugleb ka üsnagi madalale, sinna, kus inimesed on kummargil ega julge silmigi üles tõsta taeva ja teiste inimeste poole. Pühadus ei ole kõrgel ja kaugel.
Meie läheduses on inimesi, kes on pühamad kui teised. See ei tähenda, et nad räägiksid ainult ladina keeles või retsiteeriksid vaid vanu ja arusaamatuid palveid. Püha inimene on nagu mõistev ja varju andev pihlapuu. Nii nagu ühes ilusas laulus on öeldud: „Sinule laulan ja sina saad aru – oled nii lahke ja hea.“ Pühadus on pühaga ühenduses olemine.
Jaan Tammsalu „Igaviku hääl“, kirjastus Pilgim 2016
