Jaan Tätte: meid ei seo omavahel mitte loodus ja meie eneste mõtted, vaid telesaated



Jaan Tätte
Jaan Tätte.Foto: Tiit Blaat

Igast aparaadist hakkab tulema informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja, aga miskipärast on läinud nii, et see tundub meile ülioluline ja tundub, et sellest koosneb meie elu, sest tänu sellele inforuumile me kuulume kuhugi ja meil on millestki teistega rääkida, mõtiskles Jaan Tätte raamatus "Vaikuse hääl".

Vaikus on hetk, kui sul on korraga käes kõik küsimused ja kõik vastused, kui oled neid oodanud. Kui ma seda hetke ei ole leidnud, siis ma ei proovigi midagi tegema hakata, sest loomingus algab minu jaoks kõik vaikusest. Just sisemisest vaikusest.

Mida aeg edasi, seda vaiksemaks mu laulud jäävad. Püüan laulda niimoodi, et minu laul ei lõhuks vaikust, vaid pigem toetaks seda.

Kui sa lähed metsa, siis tundub, et lähed vaikusesse, aga tegelikult on seal ju tohutu kisa ja kära, on linnud ja muud metsahääled, mis kuuluvad vaikusesse… need hääled toovadki vaikuse esile. Sa satud loomulikku elukeskkonda, kus miski ei ole valesti. Ja sellesse keskkonda sulandada üks laul...

Tõelist vaikust kujutan ma ette, kui vaatan öösel kuud ja püüan tajuda, kui vaikne seal kuu peal olla võib. Nii võib kogemata tunnetada ka sekundiks igavikku.

Selleks, et igavikust teada saada, loeme raamatuid ja vaatame filme, aga tegelikult piisab ühest õigest hetkest vaikuses. Kui suudad korraks vaikuse oma peas leida, siis oledki hetkeks kõigega üks. Ja need on hetked, mida tasub kindlasti otsida. Vaatad kaua aega ühes suunas nii, et pilk ei eksle, vaigistad ükshaaval kõik oma argimõtted ja kui kõrvadesse jõuab väike vilistamine, siis oled juba lähedal.

Seotud lood:

Ma olen vaikuse otsimisega väga hädas olnud. Kunagi, kui tulin siia Vilsandile, ei olnud nii, et saabusin ja kohe oli kõik väga hästi. Vaatasin küll aknast ilusat loodust, aga peas käis tohutu virvarr. Umbes kolm päeva kulus, enne kui tundsin, et olen kohale jõudnud. Asjad ei käi alati meie tahte järele, vaid me peame ootama ja leidma rütmi, mis sobib sinna, kus sa oled.

Ma olen mõelnud ja proovinud, mis aitaks sisemist vaikust luua, kui jätame kõrvale meditatsioonid ja muud sellised keerulisemad asjad, mida keegi ei viitsi teha.

Loe veel

Korra loomine oma peas on suur abimees. Kui ees on kevad ja sa mõtled, et lähed hulluks, sest sul on nii palju tööd ja sa ei saa selle kõigega hakkama, siis pärast väikest tööde nimekirja koostamist saad aru, et tegelikult on sul vaja teha ainult neli asja ja sa suudad need ära teha kahe päevaga. Peas on samamoodi vaja kord luua.

Selleks on vaja aru saada, mida sa tahad ja milline elu sulle meeldiks… mida sa ootad ja mida sa väärt oled… et äkki sa oled palju toredam inimene kui nemad seal ajakirjades, mida sa loed ja kelle moodi olla tahad. Ja pead andma hinnangu oma vigastele tegudele ja leppima, et need on tehtud.

Kui osata ennast väärtustada selles hetkes, kus sa oled, ja olla rahul, et su elu on just nii kaugel, nagu ta on, siis oled sa kohal ja sul on sellega väga hästi.

Tegelikult me natuke kardame vaikust. Kardame hetki, kui endaga üksi jääme. Üksi jäädes kerivad end esimesena nähtavale muremõtted ja hirmud. Mõtleme, mida oleme halvasti teinud, ja me ei tea, kas elame oma elu õigesti. Ja siis põgeneme oma mõtete eest võõrasse mürasse. Hommikul ärgates on esimesed nupud raadio ja televiisor.

Igast aparaadist hakkab tulema informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja, aga miskipärast on läinud nii, et see tundub meile ülioluline ja tundub, et sellest koosneb meie elu, sest tänu sellele inforuumile me kuulume kuhugi ja meil on millestki teistega rääkida. Meid ei seo omavahel mitte loodus ja meie eneste mõtted, vaid telesaated.

Aga kui päev algaks vaikusega, võib-olla saaksid kätte palju tähtsama informatsiooni.

Ärkad, toimetad vaikuses ja korraga avastad, et sul tuli mingi hea mõte. Said aru millestki, mida sa varem ei teadnud või millest ei olnud seni aru saanud. Aga võõras pealepressitud müra segab oma mõtete saabumist. Jah, nii on lihtsam. Aga ei pea nii lihtne olema. Samamoodi nagu pesumasin peseb ära meie pesu, mõtleb televiisor meie eest ära meie mõtted. Aju on nagu talusulane, kes teeb niipalju, kui temalt nõutakse. Oi kui targad me olime keskkooli või gümnaasiumi lõpetades, kui palju valemeid ja reegleid teadsime ja oskasime teoreeme tõestada!

Piitsutasime oma aju takka ja ta oli võimeline kvantfüüsikast aru saama. Meie elu mugavustsoonis jääb aju puhkeasendisse ja saabub keskpärasus, mida toodab nii meedia kui suurärid, kes tahavad meid karjatada kui lambaid, et ostaksime just seda ja mõtleksime just seda.

Kõik nad oleksid nagu omavahel kokku leppinud. Seebiseriaalid keedavad meie aju seebisarnaseks ja vahereklaamid ajavad meid ostukärudega vaba aega veetma.

Seitse aastat tagasi täitsin oma suure unistuse. Olin olnud kogu oma teadliku elu Vilsandi saarel suvitaja. Seitse aastat tagasi jäin siia päriseks elama. Kaks esimest aastat elasin oma majas talveperioodil täiesti ihuüksinda. Olin väga oodanud seda imelist aega. Varem mul Vilsandil televiisorit polnud ja kaalusin kaua, kas siia elama jäädes osta telekas või mitte. Ostsin. Noh et mine tea, äkki panen vahel naljaviluks käima. Asi lõppes sellega, et nädala pärast avastasin end kell neli öösel televiisorist golfi või poksi vaatamast, kui kõik filmid olid läbi saanud. Enesele ootamatult ma ei osanud üksi olla.

Käisin mööda mereäärt, hulkusin kadastikes, vaatasin tõuse ja loojanguid –, aga ma ei näinud mitte midagi. Ma ei olnud kohale jõudnud. Sain pikapeale aru, et asi ei ole õige, nii ma seda kõike ette ei kujutanud. Asusin tegutsema. Jõulise sammuna ei pannud ma enam õhtul telekat käima, lebasin voodis ja püüdsin täielikus pimeduses ja vaikuses oma südamelöökide saatel uinuda. Vähkresin kaua. Hommikul ei pannud ma raadiot mängima ja askeldasin oma hommikusöögiga majavaikuses. Lõpetasin võileibade närimise ja hakkasin endale korralikult süüa tegema.

Lõpetasin külmetamise ja kütsin iga päev kõik toad korralikult soojaks. Tundsin, kuidas argirutiin aitas mul kohale jõuda ja ma hakkasin tasapisi kuulma ja nägema loodust enda ümber. Saabus hingerahu. Saabus rõõm algavast päevast. Saabus elurütm koos valgusega. Küsimus on selles, kas ma ööd läbi telekat vaadates oleksin niipea kohale jõudnud. Kui tahame midagi saada, peame millestki loobuma.

Vaikuse hääl... See on kindlasti hääl, mida ma siia Vilsandile otsima tulin. Vaikus on seotud igavikutunde otsimisega. Hingel on vaja vahel kodus käia.

Ma ei tea, kas olen kunagi kuulnud päris vaikust, seda lõplikku vaikust. Aga otsinud vaikseid kohti ja neid leides olen neisse alati armunud. Ja nüüd, kui see kõik on kogu aeg mu ümber, tunnen selgelt, kui lühikesed on igatsetud vaikuseviivud mu peas – mõtlen ilusat ja selget rahutunnet peas. See on vägi. Aga ma olen seda tundnud ja tahan veel.

Kui linnainimesed satuvad minu juurde Vilsandile, siis nad ütlevad kohe, et oi kui vaikne siin on. Püütakse isegi paar minutit ilma rääkimata olla.

Ja siis läheb pool tundi mööda. Nad muutuvad rahutuks ja ütlevad, et kuule, paneks mingit muusikat või raadiot. Ja siis ma muigan vaikselt omast kogemusest, et ei ole nii lihtne, et lähed vaikusesse ja sul on kohe hea.

.Allikas: Jaan Tätte, "Vaikuse hääl", kirjastus Pilgrim.

https://pilgrim.ee/autorid/jaan-tatte/vaikuse-haal.html

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare