Jeltsin ähvardas juba 1991. aastal Krimmi ja Donetski ära võtta

 (45)

Krimm
Krimm 2017.Foto: Rauno Volmar

Kui Ukraina parlament kuulutas 24. augustil 1991 välja vabariigi iseseisvuse, hoiatas Jeltsini pressisekretär, et Venemaa võib kätte maksta ja nõuda osa Ukraina territooriumist – nimetades seejuures Krimmi ja Ida-Ukraina Donetski regiooni, aga ka Gruusias asuvat Abhaasiat ja osa Põhja-Kasahstanist. Moskvas töötanud Briti ajakirjanik Peter Conrad kirjutab sellest raamatus „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“.

„Vähestel inimestel peale aastaid Moskvas töötanud briti ajakirjaniku Peter Conradi on paremad eeldused selgitada, mis läks Venemaal pärast Nõukogude Liidu langemist nii valesti, et sellest ei saanudki normaalset demokraatlikku riiki. Ja see küsimus on meile siin Eestis eriti oluline,“ ütleb raamatu kohta ajakirjanik ja meediaõppejõud Priit Hõbemägi.

Katkend raamatust:

Bush oli Gorbatšovi pahandanud, andes selgelt märku kavatsusest pärast tippkohtumist sõita edasi Ukraina pealinna Kiievisse. Tegu oli vaid viietunnise vahepeatusega, ent sel oli tohutu sümboolne tähtsus. Nagu osutas Sergi Plohhi oma usaldusväärses aruandes Nõukogude Liidu lagunemisest, „soovis Valge Maja anda märku, et on aru saanud, et enam ei piisanud Moskva keskvõimuga rääkimisest, vaid nüüd tuli arvesse võtta ka liiduvabariikide arvamust. Ukraina valiti välja põhjusega, mitte ainult oma suuruse, vaid ka selle tõttu, et sealne rahvaliikumine oli populaarne ja rahumeelne, ning riigi juhid soovisid pigem suveräänsust kui täielikku iseseisvust.“

Loe veel

Seotud lood:

Vaid umbes nädal enne sõitu oli Kreml püüdnud veenda Bushi oma reisi Kiievi osa ära jätma, tuues põhjenduseks täpsustamata pingeid Kiievis. Ent Valge Maja jäi endale kindlaks ja Bush eitas igasuguseid halbu kavatsusi. Ta rõhutas: „Tahan teile kinnitada, et reisil Kiievisse ei tee mina ega mu saatjad midagi, mis komplitseeriksid olemasolevaid probleeme või sekkuksid küsimusse, millal Ukraina võiks liiduleppele allkirja anda.“

Bush pidas oma sõna. Ukraina parlamendile – ülemraadale – peetud kõnes kiitis ta Gorbatšovi alustatud reformide eest ja kirjeldas „vale valikuna“ otsust valida tema ja iseseisvust pooldavate liidrite vahel. Ehkki tõotanud toetada neid, kes püüdlevad vabaduse, demokraatia ja majandusvabaduse poole, lisas Bush: „Vabadus pole sama mis iseseisvus. Ameeriklased ei toeta neid, kes ihalevad iseseisvust selleks, et asendada kaugemal asuv türannia kohaliku despotismiga. Nad ei aita neid, kes edendavad enesetapjalikku vihkamisel põhinevat natsionalismi.“

Bushi sõnad peegeldasid tasakaalustatud tegevust, mida tema administratsioon püüdis arendada: ehkki nad elasid kaasa Ukraina ja teiste liiduvabariikide püüdlustele, ei soovinud nad ohtu seada oma suhteid Nõukogude juhtkonnaga, eriti tuumarelvade üle peetavatel läbirääkimistel – selles punktis oli Bush Kravtšukiga avameelne. „Selles küsimuses tuleb olla tasakaalukas ning ma soovin keskvõimu respekteerida,“ sõnas Bush Ukraina juhile, rõhutades oma „sügavat austust president Gorbatšovi vastu.“ Ehkki parlament tervitas Bushi kõnet püsti tõustes ja aplausitormiga, mõistis selle hukka Ruhh – rühmitus, mis juhtis Ukraina iseseisvuspüüdlusi. Selle esimees Ivan Dratš ütles reporteritele, et arvas Bushi olevat „Gorbatšovi hüpnoosi mõju all.“ Teine iseseisvusmeelne poliitik, Stepan Pavljuk, pahandas, et Ameerika liider ei kiitnud heaks ukrainlaste võitlust totalitaarse riigi vastu. Isegi Gruusia valitsus, kes pidas oma lahingut iseseisvuse eest, sekkus ja pilkas Bushi. „Miks ta ei kutsunud Kuveiti üles Iraagiga liidulepingut allkirjastama?“ küsiti nende seisukohavõtus.

Bushi soovi säilitada Nõukogude Liit võeti halvakspanuga vastu ka paljude inimeste poolt tema koduriigis, eriti aga 750 000 Ameerika ukrainlase poolt, kes tavaliselt vabariiklaste poolt hääletasid. Konservatiivist New York Timesi kolumnist William Safire ristis Bushi sõnavõtu populaarseks saanud nimega „Kõne á la Kiievi kotlet“. Ta väitis oma armutus kirjutises, et Bush „pidas ukrainlastele loengu enesemääramise vastu, asetades Washingtoni rumalal kombel Moskva tsentralismi poolele ja seega vastu ajaloo arengule.“

Ent sündmused arenesid kiiremini kui Bush – või kes iganes – oleks ennustada võinud. 18. augustil, vaid pisut üle kahe nädala ajast, mil Ameerika president Ukraina poole teele asus, võtsid kaheksa kõrget nõukogude ametnikku enda poolt väljakuulutatud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee nimel Nõukogude Liidu valitsuse enda kontrolli alla. Krimmis puhkusel viibiv Gorbatšov pandi koduaresti. Ent intriigisepitsejatel ei jätkunud otsustavust ja halastamatust kella tagasi keerata, nende ebatõhusus tuli selgelt välja pressikonverentsil, kus asepresident Gennadi Janajev oli niivõrd närvis – ja arvatavasti ka purjus – et tal käed värisesid, kui ta teatas, et Gorbatšov „puhkab“ ja et nüüd on tema riigi eesotsas.

Jeltsin oli see, kes mehed paika pani. Tuginedes oma autoriteedile Venemaa presidendina ning tohutule populaarsusele moskvalaste seas, tormas ta Venemaa parlamendihoonesse Valgesse Majja, kuhu oli kogunenud vastuhakuks meelestatud rahvas, hoolimata ähvardavatest tankidest tänavatel. Üheks riigipöördekatse kõige mõjusamaks kujundiks saanud hetkel ronis Jeltsin ühele tankidest ja luges ette pöördumise Venemaa rahvale. Tanki meeskond ei teinud midagi tema peatamiseks. Intriigi sepitsejad polnud mõistnud, et edukas riigipööre tähendab seda, et armee peab olema nende poolel. Vähem kui 72 tunni pärast oli riigipöördekatse läbi kukkunud ja farsiks muutunud, ent see muutis ajalugu viisil, mida mitte keegi – kindlasti mitte vandenõulased ise – poleks suutnud ette näha.

Gorbatšov, kes saabus Moskvasse tagasi 22. augusti esimestel tundidel, püüdis uuesti olukorda kontrolli alla saada. Mõistes nende Kommunistliku Partei juhtivate liikmete, kellest enamiku oli ta ise kohale määranud, korraldatud riigipöördekatse keerulisust, saatis ta keskkomitee laiali ning läks selle juhina erru. Ent nende kolme äreva päeva jooksul oli jõudude tasakaal riigis muutunud: Jeltsini kartmatu vastuhakk vandenõulastele oli ta positsiooni hüppeliselt tõstnud ning nüüd tegutses ta kiiresti, tugevdamaks Vene Föderatsiooni valitsuse võimu, mille eesotsas ta seisis, ning tehes seda Gorbatšovi ees vastutavate nõukogude võimude arvelt.

Ent Jeltsin ei soovinud Nõukogude Liidu lagunemist sugugi enam kui Gorbatšov. Kui Ukraina parlament kuulutas 24. augustil välja vabariigi iseseisvuse, hoiatas Jeltsini pressisekretär, et Venemaa võib kätte maksta, nõudes osa Ukraina territooriumist – nimetades seejuures Krimmi ja Ida-Ukraina Donetski regiooni, aga ka Gruusias asuvat Abhaasiat ja osa Põhja-Kasahstanist.

Ukrainlased olid maruvihased. Püüdes olukorda maha rahustada, saadeti Kiievisse delegatsioon eesotsas Jeltsini asepresidendi Aleksandr Rutskoiga. Kahe riigi vaheline lõhe ilmnes, kui delegatsiooni liige, Leningradi linnapea ja juhtiv reformaator Anatoli Sobtšak väljus läbirääkimisteruumist, et kõnelda Ukraina parlamendi ette kogunenud rahvaga. Sobtšak ütles: „Tähtis on, et oleksime koos“ – ja sellele vastati vaid vile ja mahakarjumisega. See, mida venelased nägid „kokkukuuluvusena“, oli paljude ukrainlaste jaoks suurema naabri domineerimine.

Kõnelused lõppesid sellega, et Venemaa tunnustas Ukraina õigust iseseisvusele. Kaks poolt leppisid samuti kokku jääda kindlaks 1990. aastast pärinevale lepingule, mis kinnitas vastavad piirid. Kasahhi liider Nursultan Nazarbajev, keda Venemaa territoriaalsed nõudmised samuti muretsema panid, nõudis, et Rutskoi delegatsioon lendaks tema vabariiki, et anda seal samasugused garantiid. Ent venelased uskusid siiski jätkuvalt föderatsiooni ja pidasid Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni pelgalt kavalaks võtteks paremate tingimuste väljarääkimiseks – see oli süüdistus, mida Kiievi ametnikud vihaselt eitasid.

Balti riigid kasutasid riigipöördekatset oma iseseisvuse maksmapanekuks – Ühendriigid tunnustasid seda 2. septembril ja Nõukogude Liit neli päeva hiljem. Üksteise järel tegid sama teised liiduvabariigid – ehkki samasugust tunnustamist ei järgnenud. Isegi poolfeodaalses Kesk-Aasias, kus nõudmine iseseisvuse järele oli olnud nõrgem ja kus majanduslikke sidemeid Venemaaga nähti ellujäämiseks olulistena, tervitasid vabariikide juhid võimalust saada pigem suveräänse riigi presidendiks kui olla Kremli etturiks.

Nõukogude Liidu kollaps lähenes veelgi 1. detsembril, kui ukrainlastelt küsiti, kas nad toetavad parlamendi poolt 24. augustil väljakuulutatud suveräänsusdeklaratsiooni. Jaatavalt vastas muljetavaldav 92,3% ning riigi lääneosas lähenes protsent sajale, valimistel osales enam kui 84% elanikkonnast. Pettumus Nõukogude Liidus oli niivõrd suur, et isegi Krimmi poolsaarel, kus enamik elanikkonnast olid venelased, hääletas 54% iseseisva Ukrainaga ühteheitmise poolt. Nüüd oli liidu saatus otsustatud.

Peter Conrad „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“, Rahva Raamat 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/kes-kaotas-venemaa-kuidas-maailm-astus-uude-k%C3%BClma-s%C3%B5tta/1012449/et?ean=9789949996643

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised