Jesper Parve: kui olin üksi ja hakkasin oma elu peale mõtlema, hakkas päris valus

 (4)

Jesper Parve
Jesper ParveFoto: Tiit Blaat

„Ma olin hakanud aru saama, et võib juhtuda nii, et raiskan lihtsalt oma elu ära. Ma teadsin, et tahan olla õnnelik, kuid ma ei teadnud, kuidas õnnelikuks saada.“ Endine profikorvpallur Jesper Parve ütleb, et ta vist on lõpuks leidnud oma tee ja jagab oma kogemusi raamatus „Mees. Otse ja ausalt“.

Ma olin oma kahekümnendate eluaastate alguses ja keskel justkui väike toakoer, kellel olid krõbuskid ilusti kausis, hea soe oli olla ning õhtuti võisin mõnusalt kamina ääres pikutada. Mind hoiti ja mu eest hoolitseti. Eks ma olin selleks ka palju vaeva näinud, kuid päriselust polnud mul aimu sittagi. Aga siis, mu kahekümnendate lõpus, löödi mulle jalaga persse, tõsteti tänavale vihma kätte ja minust sai tänavakoer, kes pidi oma elu, toidu ja sooja eest iga päev võitlema. Või muidu oleks mind kuskil varjupaigas lihtsalt vaikselt magama pandud.

Väljavõte minu päevikust:

Käes on järjekordne pühapäeva õhtu. Ärkasin just, kuigi kell on juba 4 õhtul ja Eestile kohaselt väljas hämarus. Akna taga on kõik ühtlaselt hall ja sama värvi on ka mu tuju ja elu. Selleks korraks on nädala põnevaim osa jälle möödas –nädalavahetus.
Kuna olen järjekordselt poissmees, koosnebki mu elu nüüd nädalavahetuse ootamisest. Pühapäev aga on kõige hirmsam nendest. Siis on kõik läbi ja aeg on hakata ennast kokku kraapima. Olen päris katki. Kaks päeva on jällegi möödunud pidutsedes ja keha annab ka seda tunda. Süda puperdab, süüa peale spordijoogi midagi eriti ei taha, ja nägu ei taha peeglile näidata. Kuid füüsiline olek pole see kõige hullem, see, mis muret teeb, on mu hing. Eks ole see ka sellest, kui sul puudub energia – su keha on väsinud, siis ka kõik ümbritsev maailm tundub kole ja paha. Kõik ülesanded, mis muidu on kerged, tunduvad rasked, ja enamus tegevusi, mis sulle meeldisid, tunduvad mõttetud ja jamad.
Kuidas see nüüd nii läks, et olen 29-aastane, tolgerdan mööda klubisid ja pidusid ringi. Ei ole mul sihti elus, ei elukaaslast, ei peret. Ainuke, mille üle olen õnnelik, on see, et vähemalt on head sõbrad ja vanemategagi saan täitsa normaalselt läbi.
Oma tööst ei taha rääkidagi. Istun päevad läbi kontoris arvuti taga, loen pabereid ja tegelen muredega, mis mind absoluutselt ei huvita. Vahin kogu aeg kella, mis tundub, et mu vaatamisest hakkab järjest aeglasemalt ja aeglasemalt käima. Enam-vähem päev, mil natukenegi tõmbab kriipsu mu nina all natuke ülespoole kaardu, on palgapäev, kuid isegi seda ei taha sõpradele öelda, sest tegelikult on see naeruväärne.
Mäletan, kuidas noore lootustandva sportlasena kujutasin ette oma tulevikku, mis oli täis kuulsust, raha ja kõike, mida mul lapsepõlves polnud.
Aga ei tulnud seda, peagi asendus treenerite ja fännide imetlus küsimustega, et millal siis Parve hakkab arenema, miks ta ei liigu edasi oma karjääris? Võin öelda nüüd, et Parve hakkas arenema ja edasi liikuma siis, kui korvpalli ära lõpetas.
Lisaks on viimase aasta jooksul tulnud kallale mingi huvitav ärevus. Peale palju pidutsemist olen hakanud pühapäeviti iga 20 minuti tagant käima ust katsumas, kas on ikka lukus. Siis tundub, et suures toas keegi vaatab telekat, kui ma köögis süüa teen. Keeran ringi, ei ole kurat kedagi. Vaatad aknast välja, et ega keegi su akna taga ei oota, kuni sa tuled kustutad, et siis sind paljaks varastada. Kuigi elan viiendal korrusel. Ei tea jah, millest see on, vanusest äkki. Või ärevushäired? Või depressioon?

Loe veel

Olin noorest peast lootustandev sportlane, kuid tippu kunagi ei jõudnud. Oma lolli peaga arvasin, et olengi tipus, kuigi olin Eesti viienda meeskonna paremuselt teine mängija.
Teistele kindlasti tundus, et mul veab, kuna sain palju asju, mis tahtsin. Teenisin spordiga raha, kuid kui sai läbi sportlasekarjäär, sai läbi ka raha. Proovisin aastaid käia ka ülikoolis, kuid seegi jäi lõpetamata. Lihtsalt nii kuradi igav oli. Kuid ma ei väsi kunagi toonitamast noortele Eesti korvpallipoistele, et haridus on sama tähtis kui pallimängimine. Enamik korvpallureid lõpetab oma karjääri kuskil kolmekümneselt ja mis siis edasi saab? Natuke teeb kurvaks treenerite suhtumine, kes õppimist ja hariduse omandamist ei soodusta. Vähemalt meie ajal ei soodustanud.
Profispordis oli tähtis ainult võit, mitte tunded ja emotsioonid. Ega keegi ei tulnud kunagi küsima, kuidas hr Parve ennast täna tunneb ja kas on oodata ka head mängu. Kui oma töö halvasti tegid, siis peale enesehaletsuse said korraliku sõimu treenerilt ja ajakirjanduselt takkaotsa. Ja siis pidid sa ise sellest välja tulema, et paari päeva pärast jälle platsil olla.

Väljavõte päevikust:

Ei ole enam neid õlalepatsutajaid ja kiitjaid, kes peale mängu tahavad sulle klubis välja teha. Ega ole ka enam neid tasuta lõunaid, võistkonnapoolseid autosid, spordifirmade lepinguid ega sära. Nüüdseks olen tavaline kontorirott, kel enamjaolt nädalast paras masendus. Ja see süveneb päev päevaga.
Sõbrad arvatavasti ei aima midagi, sest ega nad mu sisse ei näe. Väljaspoolt oleks justkui kõik korras – elan kenas korteris kesklinnas, tundub, nagu mul oleks kõik hästi. Naisaustajatest ka ei ole puudus, kuigi ükski neist mind pikemas perspektiivis absoluutselt ei huvita.
Öeldakse küll, et muutes viisi, kuidas sa rutiinseid asju teed, läheb su elu palju põnevamaks. Aga võin sinna Lasnamäele sõita bussiga, taksoga, joosta, kõndida või kelgutada, ikka tahaks korralikult välisukse taga oksendada, enne kui sisse astun.
Aga kui oled teinud väikse konjaki, ega see elu ei paista nii hull midagi, kui sõbrad ümberringi ja kaks vaba päeva. Aga nii kui oled üksi ja hakkad oma elu peale mõtlema, hakkab päris valus. Enamusel sõpradest on head ja hoolivad elukaaslased, mõnus kodu, enamjaolt teenivad korralikku raha ja on kuskile minemas. Mina aga tulen iga kuu vaevalt ots otsaga kokku. Oma viga muidugi, hoian üleval suurt kesklinna korterit, raiskan raha igasugu välise pahna peale, et vaid tunduks kõigile, et mul läheb hästi, ja et keegi vaid ei näeks, mis mu sees toimub. Tunnen, et see kõik on vale, kuid kõigil teistel tundub nii hästi minevat, et mul on häbi nendega mitte sammu pidada. Seesmiselt tunnen aga, et teen redelil kaks sammu ülespoole ja siis lohisen jälle kolm sammu allapoole. Tunnen, kuidas kõik hakkab vaikselt kokku vajuma.
Ma olin hakanud aru saama, et võib juhtuda nii, et raiskan lihtsalt oma elu ära. Ma teadsin, et tahan olla õnnelik, kuid ma ei teadnud, kuidas õnnelikuks saada. Ma olin taga ajanud asju, arvates, et need teevad mind õnnelikuks. Tegelikult ajasin taga ju õnnelikkust, ja ma pidin nüüd välja mõtlema, mis see on, mis mind õnnelikuks teeb. Asjadega ma seda ei saavutanud.
Vaatasin teisi inimesi, kes igapäevaselt käisid kontoris ja raiskasid elu. Ma naersin nende üle ja panin seda neile pahaks, kuid ma ei saanud kordki aru, et tegelikult olin ise samasugune.
Read päevikust:
Olen viimased 10 aastat olnud igasuguse sellise huviline, mida silmaga näha ei ole ja mis elab meie ümber. Kõik, mis sellesse siis kuulub – energiad, ükskõik mis natuke kahtlane või seletamatu tundub, see mus huvi äratab. Olen lugenud kümneid ja kümneid raamatuid saatusest, hingedest, energiatest. Käinud kõikvõimalikel kursustel, vaadanud dokumentaale. Kuid kuigi olen olnud huviline, olen olnud alati väga skeptiline selle suhtes. Kuigi loen ja uurin, ei usu enne, kui ei ole oma silmaga näinud ja katsunud. Ja kuna ei ole näinud ja katsunud, siis ka ei oska seisukohta võtta. Tean sellest teemast päris palju ja üritan ka teisi natuke aidata. Kuid nagu ikka enamus õpetajaid ka meie koolides ja mujal, räägin vaid seda, mida olen ise kuskilt kuulnud ja lugenud, teiste juttu, mida ise kahjuks ei ole kogenud ega läbi elanud. Ootan ja ootan enda n-ö seda suurt ilmutust ja valgust või ükskõik mis krt nad seda nimetavad, kuid mida ei ole, seda ei ole. Ja viimased paar kuud oleks seda kõige rohkem vaja. Kõik ütlevad küll, et päeva pimedaim hetk on enne päiksetõusu, aga olen selles pimeduses elanud juba päris pikalt. Inimene väsib. Ja kui väsib, siis võib inimene teha mõtlematuid asju…
Ootan ikka, et midagi põnevat mu ellu satuks, midagi minuga juhtuks, et mõni seiklus tuleks ja mind üles raputaks. Ma ei taha, et mu elu vaid paistaks hea välja, ma tahaks, et ta ka oleks hea. Kuid siiamaani ei midagi. Tean, et iga inimene vajab juhti või millessegi uskumist. Käin palju eneseabiloengutes ja topin oma nina igale poole, et seda vaid leida. Ootan…
Ma tean, et hinges olen hoopis teine mees, mees, kes armastab seiklusi ja rändamist ja elamist täiel rinnal, kuid siiski istun millegipärast igapäevaselt maja ees Lasnamäe bussi peale ja sõidan kenasti kontorisse, et seal oma laua taga päev õhtusse veeta.

Nagu ütlesin, ei tea mees minu arvates enne oma esimest kriisi elust midagi. Aga siis, kui kriis tuleb ja on juba kohal, sa tead, et see on nüüd käes. Sa oled ehk tundnud end siiamaani vahel halvasti ja mõtelnud, et see elu ei ole nüüd päris see, mida tahaks elada, kuid siis tuleb see lõplik haamer …

Jooksen juba tuttavaks saanud Lasnamäel narkourkana tuntud kortermaja trepist hingeldades üles, astun avatuna olevast korteriuksest sisse ning kohe avaneb mu ees see pilt, mida olen viimasel ajal kõige rohkem kartnud. Noor naisterahvas, kes alles eelmisel nädalal mulle silma vaatas ja lubas, et narkootikumid on ta elust kadunud, on vannis üledoosi saanud ja ka oma elu sinnasamasse jätnud. Ja siin vannis vee sees ta ikka veel vedeleb. Suure toa diivanil istub sellesama naise kümneaastane poeg, kes õnneks on juba psühholoogide hoolde võetud, kuid kes ema sellisena koju tulles eest leidis …

Ja nüüd siinsamas toas kukub kogu mu maailm kokku. Kõik. Ma ei suuda enam nii elada. Proovida aidata inimesi, kes ei taha, et neid aidataks. Elada hommikust õhtuni teiste elu ja muretseda nende muresid. Olla valmis igal hetkel, et telefonitoru tõstes on teisel pool politsei, mõni varjupaik või haigla. Püüda aidata teisi, kui mu enda elu on paras pask. Tund aega hiljem jalutan tagasi kontorisse ja teen otsuse, et lahkun oma töökohalt. Töötan hetkel Lasnamäe linnaosavalitsuses ja aasta on 2009.

Jesper Parve „Mees. Otse ja ausalt“, kirjastus Pilgrim 2017

Vaata ka:

https://www.rahvaraamat.ee/p/mees-otse-ja-ausalt/1015073/et?isbn=9789949621156

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised