Jõehobu-nähtus: elatakse majas, mille elutoas on jõehobu, kuid tema olemasolu eitatakse
Mis on jõehobu-nähtus? Jõehobu-nähtuse all peab raamatu „Jõehobu eluitoas“ autor Tommy Hellsten silmas olukorda, kus valusate probleemidega kohanetakse. Kohanemine kulutab aga energiat: „On lausa uskumatu, kuivõrd ülemuse ravimata jäetud alkoholism või töönarkomaania kammitseb töökollektiivi ja ajab sassi suhted.“
Mõnikord otsitakse meeleheitlikult lahendusi, et ainult poleks tarvis probleemi kohata. Kord nägin Stockholmis grafitit: Jesus is the answer ja selle all võis lugeda: But what was the question? Kui inimene oma probleemi kõigepealt kohtab, siis järgneb taipamine ehk sügav arusaam, mis omakorda teeb võimalikuks muutuse. Sügav arusaamine on võimalik ainult seal, kus probleem on inimesele isiklikuks muutunud. See peab läbistama inimese soovi end mugavalt tunda, soovi ähvardavad tõsiasjad endast piisavalt kaugel hoida, et poleks tarvis ennast mängu panna. Kui lasta probleem endale lähedale tulla ja kui tõed muutuvad isiklikeks tõdedeks, siis muutub inimese olemine piinarikkaks. Ta raputab end oma mugavusesoovist lahti, võib-olla isegi nii tormakalt, et ärkab ellu.
Olen läbi käinud pika tee väliste lahenduste otsimisest sisemise taipamise juurde. Sisemise taipamise puhul mitte niivõrd ei muudeta asjaolusid, kuivõrd neil lastakse muutuda. Küsimus on tõkete kõrvaldamises kasvamise teelt, mitte kasvamise sooritamises. See tõmbab inimese asjaolude valitsemiselt asjaoludes osalemisse. Ainult asjaoludes osaledes saab inimene eludraamas tõeliselt osaleda. Mitte väliselt, elu ja olusid korraldades, vaid ennast elus ära määrides, ennast mängu pannes vaeva ja valu, rõõmu ja vaimustust kogeva olendina, kes ei valitse elu, vaid kes laseb elul ennast valitseda. Elu on nimelt siiski suurem kui inimene. Õieti on inimese võimalused elada suuremad kui tema arusaam elust.
------------------------------------------
Pean õigeks arusaama, et inimese enda muutumine on tähtsam kui üldiste põhimõtete muutmine. Väärtuslikum ja viljakam on vastutada oma lähiümbruskonna eest kui arutleda maailma vaesuse ja nälja üle. Mõnikord petame end oma leidlikkuses ja pühendame oma elu üldistele asjadele, et mitte vastutada enda eest. Inimesele on rängem ja alandavam taibata, et ta on jätnud hooletusse vastutuse emana, isana, abikaasana, sõbrana või kolleegina, kui tunnistada, et ta pole korralikult täitnud oma kohustusi Euroopa Liidu liikmena või et ta pole kuigi tõhusalt kõrvaldanud India kastisüsteemi ebaõiglust. Tahan öelda, et kui inimene võtab enda vastutada väikesed asjad ja lakkab põgenemast enda eest, siis hakkab ta vähehaaval olema võimeline ka suurte asjade eest vastutust kandma. Tõelist küpsust näitavad teod ja seosed, millel pole nähtavat väärtust. Sellised teod näitavad inimese tegelikke, sügavaid väärtusi: autasu saab inimese tõeline, sügav ning ehtne mina, mitte tema sotsiaalne roll.
-------------------------------------------
Jõehobu-nähtuse tagamaad
Kaheksa aastat tagasi kirjutasin raamatu „Jõehobu elutoas”. See räägib lapse kohanemisest perekonnas valitseva alkoholismi, fanaatilise usklikkuse, töönarkomaania, vaimuhaiguse, insesti, vägivalla ja lähisõltuvusega. Kirjeldasin, kuidas areneb isiksus pere probleemidega kohanedes. Kui nüüd korraks selle nähtuse juurde tagasi pöördume, siis mõistame, et ta elab edasi ka töökollektiivis.
Jõehobu-nähtuse all pean silmas olukorda, kus valusaid probleeme ei kohata, vaid nendega kohanetakse. Kohanemine nõuab mitmesuguseid reguleerimisi ja see kõik kulutab energiat. On lausa uskumatu, kuivõrd näiteks ülemuse ravimata jäetud alkoholism või töönarkomaania kammitseb töökollektiivi ja ajab sassi suhted. Aga enne, kui teeme juttu töökoha-jõehobust, peame põgusalt tutvuma jõehobuga elutoas.
Vanemate suhtumisest sõltub lapse isiksus
Et laps saaks olla laps, vajab ta kedagi, kellele laps olla. Keegi peab kandma tema sõltuvust, vajadusi, tundeid, poolikust ja nõrkust. Laps ise ei ole selleks suuteline, keegi peab seda tema eest tegema. See on vanemate ülesanne.
Last ümbritseva vanemlikkuse määrast sõltub, kuidas laps ennast oma sisemise vanemlikkusega ümbritsema hakkab. Kui teda on austatud ja tema tundeid märgatud, kui tema vajadusi on oluliseks peetud ja ta on olnud kaitstud, siis saab temast inimene, kes näeb oma tundeid ja võtab oma vajadusi tõsiselt. Inimene kohtleb ennast suuresti samamoodi, nagu tema vanemad teda on kohelnud.
Võiks öelda, et meis kõigis peitub sisemine laps või lapselikkus, mida me näeme niivõrd, kuivõrd seda teised on näinud. Kui meie tundeid ja vajadusi on märgatud, siis ei vaata me endast mööda. Me ei hülga endas peituvat sisemist last või lapselikkust. Teisisõnu, me ei katkesta kunagi sidet oma sisemise haavatavusega ega nõrkusega. Väljendame oma tundeid, oleme teadlikud oma sügavatest vajadustest ja suudame elada tõelises ühenduses enda ja teistega. Suudame inimestena oma ebatäiuslikkust aktsepteerida. Niisiis oleme inimlikud.
Vanemlikkus on peegel, kuhu vaadates õpib laps nägema, kes ta on. Lapse isiksuse rikkus, tema tunded ja vajadused on tema selja taga just nagu võimalusena olemas. Sinna laps ei näe. Et ta võiks näha, mis on selja taga, vajab ta peegleid. Sellest, mida vanemad temas näevad, kujuneb pilt, mille sarnaseks laps kasvama hakkab. Sellega, et ema näeb, et tema laps on kurb, ta sülle võtab ja teda lohutab, saab lapse kurbus nähtud ja aktsepteeritud. Lapse psüühiline järeldus on see, et kuna hea ja täiuslik ema minu kurbust näeb ja aktsepteerib, siis peab kurbus olema hea ja täiuslik. Laps võib kurbuse oma isiksuse osaks võtta. Samamoodi näeb ta emas vajadust lohutatud saada. Ka lohutusvajadus on hea ja võib tema osaks saada. Niimoodi võtame osaks oma tunded, tähelepanekud, vajadused, anded ja muud isiksuse jooned. Hakkame sarnanema oma peegelpildile.
Mida rohkem suudavad vanemad näha ennast, seda paremini näevad nad ka oma last. Kui ma isana ei luba endale pisaraid, vaid pean seda nõrkuseks, siis suhtun samamoodi oma poja nutusse. Kui nõuan endalt kartmatust, siis ei suuda ma aktsepteerida ka oma lapse hirmu, vaid vaatan sellest mööda, kaldun seda halvustama ja pilkama. Kui ma pean olema alati hea ja tubli ning kui ma ei tohi kunagi väljendada oma viha, pidades seda ohtlikuks ja pahaks, siis ei aktsepteeri ma seda ka oma lapses. Nõnda eraldan ma oma lapse tema tunnetest ja sügavatest vajadustest, tema annetest ja mõtetest.
Lapse silmis on vanemad täiuslikud
Laps pole suuteline isa või ema võimekust vanematena toimida kriitiliselt hindama, ta aktsepteerib kõike, mida vanemad temaga teevad. Valesti koheldud laps ei tunneta, et vanemad ei ole suutelised isana või emana piisavalt kohal olema. Lapsele tundub, et tema ise on halb. Viis, kuidas teda koheldakse, annab märku tema väärtusest.
Kui minu vanem poeg oli paariaastane, läksime ühel pimedal talveõhtul merejääle tähti vaatama. Heitsime selili ja vaatasime kirgast tähistaevast. Tuli soov teada saada, kuidas seletab laps seda kohta, maailmaruumi, kus ta viibib. Küsisin: „Mis sa arvad, kes on tähed taevasse teinud?” Poeg mõtles hetke ja vastas siis: „Issi on need teinud.” Minu meelest oli see väga tähelepanuväärne vastus. Laps kogeb end elavat maailmakõiksuses, mille tema isa on teinud. Laps peab end Tähetegija pojaks. Ta suhtub isasse, nagu täiskasvanu suhtub Jumalasse. Isa on lapse kõrval kõikvõimas. Kui Tähetegija veedab aega koos lapsega, on temast huvitatud, naudib tema seltskonda, kuulab tema mõtteid ja tundeid ning tajub tema vajadusi, siis järeldab laps sellest, et tema ise on mingitmoodi tõeliselt väärtuslik. Kui aga isa ei ole temast huvitatud, halvustab teda, ei vestle temaga, siis on see signaal tema väärtusetusest. Mina olen niisiis paha, on lapse ainuvõimalik järeldus.
Eelöeldu põhjal saab ehk mõistetavaks, et lapse tegelikkuse määravad kindlaks tema vanemad. Need tunded, vajadused ja mõtted, millest vanemad räägivad ja mida nad aktsepteerivad, on lapse tegelikkus. Laps ei võta kõne alla midagi, mida vanemad oma olemuse ja jutuga eitavad. Perekonnas pannakse tähele ainult seda, mida vanemad tähele panevad. Vanemad on just nagu tegelikkuse tutvustajad.
Kuna laps on oma vanematest täielikult sõltuv, siis ei suuda ta neis näha mitte mingeid puudusi. Puuduste nägemine võtaks temalt turvalisuse. Turvalisus on teadlikkus vanemate täielikust ülemvõimust ning suutlikkusest hoolitseda kõige eest, milleks lapse võimetest veel ei piisa. Vanemate täielik ülemvõim annab lapsele vabaduse olla laps. Kui vanemad ei ole ühel või teisel põhjusel võimelised olema korralikud vanemad, ei saa laps seda märgata. Ta hakkab oma vanemaid idealiseerima. Teatud mõttes kujundab ta endale ise niisugused vanemad, milliseid ta vajab.
Laps sureb, kui ta kaotab vanemate olemasolul põhineva turvalisuse. Ebaturvalised vanemad pakuvad suuremat turvalisust kui vanemate ebaturvalisuse tunnistamine. Seetõttu on lapsed oma vanematele meeletult truud. Laps kaitseb oma alkohoolikust isa lõputult. Isegi intsestilaps kaitseb intsesti tegijat. Vanemate idealiseerimine ja lojaalsus seletab, miks laps hülgab pigem enda kui oma vanemad. Enda hülgamine tähendab oma tunnete, vajaduste ja tähelepanekute hülgamist, kui olukord seda nõuab.
Vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda
Sõltuvusest tulenev truudus ja idealiseerimine seletab ka seda, miks kohaneb laps perekonnas esineva alkoholismi, vaimuhaiguse, fanaatilise usklikkuse, vägivalla või intsestiga. Jõehobu-kujund I sümboliseerib perekonnas esinevat jõulist nähtust, mida ei käsitleta ega kohata, vaid millega kohanetakse. Elatakse majas, mille elutoas on jõehobu, kuid tema olemasolu eitatakse. Eitamise põhjuseks on võimetus seda nähtust käsitleda. Ja võimetust põhjustab kõige sagedamini häbi. Häbi tõttu tajub perekond enda olevat viletsa ja halva, selle asemel et pereliikmed mõistaksid, et nad tunnevad ennast halvasti ja et selle suhtes saaks midagi ette võtta. Inimene, kes peab end halvaks, ei saa muutuda. Tal ei jää üle muud, kui tegelikkust eitada ja teha nägu, nagu ei oleks probleemi olemas.
Kui vanemad on võimetud käsitlema näiteks perekonnas esinevat alkoholismi, kandub see võimetus üle ka lastele. Nemad tunnistavad ainult seda, mida tunnistavad nende vanemad. Nõnda siis lapsed kohanevad ning hülgavad oma aistingute kaudu saadud tähelepanekud, oma tunded ja vajadused. Neist saavad häbi külge seotud isiksused. Ehkki perekonnas esinev alkoholism äratab neis viha, kurbust, hirmu, kaitsetust ja hülgamise kartust, pole nad võimelised neid tundeid omaks võtma. Kui tunnete põhjustajat, näiteks alkoholismi, ei käsitleta, siis ei saa ka olla mingeid sellega seonduvaid tundeid.
Et aga tunded last siiski kiusavad, siis on ta sunnitud neid kuidagi tõlgendama. Kõige sagedamini peab laps neid oma viletsuse ja halbuse märkideks. Selle poole ju last tegelikult juhitaksegi: kui tunnete põhjustajat ei käsitleta ning seega pole põhjust olemas, siis sunnitakse laps kandma vastutust nende tunnete eest, mida vanemad temas esile on kutsunud. Nõnda kannavad vanemad oma probleemid üle järgmisele sugupõlvele. Vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järgmise sugupõlve kanda. Nõnda kasvavad lastest inimesed, kes ise seda teadmata kannavad endas eelmiste sugupõlvede käsitlemata probleeme.
Jõehobuperekonnas moondub tegelikkus
Kõik, mis meie kui inimestega juhtub, talletub meie sisemuses: tegelikkus jätab meisse oma jäljed. Need jäljed avalduvad tunnetena. Kui keegi meid halvasti kohtleb, siis tunneme ennast halvasti. Kui keegi minust üle sõidab, siis tunnen end solvatuna. Kui keegi mind maha jätab, siis tunnen end hüljatuna. Kui keegi on minuga suheldes avatud, siiras ja haavatav, siis tunnen lähedust ja turvalisust. Tunded räägivad, mis meiega on juhtunud. Meis peituval tunnete kaardil on näha, millist tegelikkust oleme kogenud.
Ühenduse säilimine nende tunnetega tähendab ühenduse säilitamist kogetud tegelikkusega. Kui katkeb ühendus tunnetega, siis katkeb ka ühendus tegelikkusega. Kui jõehobuperekonnas ühendust tunnetega ikka ja jälle katkestatakse, siis tähendab see ühenduse katkestamist tegelikkusega. Tegelikkust niisiis manipuleeritakse. Kui laps elab olukorras, kus tegelikkust on jätkuvalt moonutatud, siis tema tegelikkusetaju kahjustub. Temast saab inimene, kes on õppinud elama manipuleeritavas tegelikkuses. Ta ei ole enam kindel, mis on tõsi ja mis mitte. Lõpuks ei tea ta, kes õieti on tema ise.
Tegelikkusetaju kahjustumine toob kaasa sellegi, et inimene ei tea enam, mis on normaalne ja mis mitte. Seepärast tehakse jõehobuperes elevandist sääsk. See tähendab valusate ja piinavate kogemuste alahindamist.
Mäletan, kui mu tulevane naine minu lapsepõlvekoju tuli ja minu perekonnaga tuttavaks sai. Hiljem ta rääkis, et oli pannud imeks meie kommet heita nalja tema meelest tõsiste ja valusate asjade üle. Naersime oma alkohoolikust isa tempude üle ja rääkisime temast lõbusaid lugusid. Meie meelest ta oligi lõbus ja naljakas tegelane. Nüüd ma mõistan, miks me valusate asjade üle nalja heitsime: keegi ei olnud meile rääkinud, et need on valusad. Me ei teadnud, missugune oleks meie isa pidanud olema, ja seepärast ei teadnud me sedagi, millest me ilma olime jäänud. Kuna me ei teadnud, millest me ilma olime jäänud, siis ei saanud me ka näha oma kaotuse tõsidust ega kogeda sellega kaasnevat kurbust ja valu. Niisiis olime elevandist sääse teinud. Kõik me oleksime vajanud, et keegi oleks näinud meie pere tegelikku olukorda ning poleks meil lasknud ennast oma moonutuste ja pimedusega eksitada.
Probleemse pere lapsest kasvab inimene, kes ei ela tegelikkuses. Tegelikkusest lahti rebitud inimene on rebitud lahti elust. Temast saab olend, kes ei ela, vaid kes üritab ellu jääda. Selleks arendab ta välja ellujäämisstrateegiaid. Need strateegiad saavad teatud valeminadeks, mis korvavad tõelise mina või siis katavad selle kinni. Inimene hakkab valeminaga samastuma ning ta ise ei pruugi olla teadlik selle olemasolust, sest tal pole ühendust oma tõelise minaga.
Tommy Hellsten „Jõehobu elutoas“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu
