Juliane Koepcke: tüdruk, kes kukkus taevast alla ja veetis kümme päeva üksi džunglis
Jõululaupäeval 1971 lendas seitsmeteistaastane Juliane Koepcke koos emaga kõrgel Lõuna-Ameerika vihmametsade kohal, kui lennukit tabas tugev torm. Eelmisel õhtul oli Koepcke koolis olnud lõpupidu, kuid nüüd oli semester läbi ja nad olid pühadeks teel koju. Kodu tähendas kauget Amazonase Pucallpa linna Peruus, kus Koepcke isa Hans-Wilhem bioloogina töötas. Tema ema Maria oli ornitoloog, kes uuris linde ja nende käitumist. Jagades vanemate kirge teaduse ja looduse vastu, plaanis Koepcke nende eeskujul ülikooli bioloogiat õppima minna.
Ta kuulis nelja mootoriga lennuki Lockheed Electra pardal teisi reisijaid kurtmas, sest nende lend oli pea seitse tundi edasi lükkunud. Aga nüüd olid nad juba õhus ja teel, Koepcke oli rõõmus, et on puhkusel ja et näeb varsti oma isa. Oma aknapoolselt istmelt märkas ta kauguses tormipilvi, aga ta armastas lendamist ja tal polnud põhjust karta.
Ta ema ei olnud tormi tõttu nii muretu. Ta ei uskunud, et miski metallist suudaks võistelda lindudega, keda ta uuris – Mariale ei meeldinud lendamine ka parimatel päevadel. Nüüd muutus ta rahutuks, kui lennuk järsku tohutu suurde tumedasse vihmapilve sisenes. Õige pea räsisid õhuvoolud lennukit ja pärast paari minutit tundis isegi Koepcke, et midagi on valesti.
Kotid ja kohvrid hakkasid ülemistelt riiulitelt alla kukkuma, joogid läksid reisijate sülle ümber. Peagi paiskusid jõulukingitused ja pakid salongis läbisegi, kui turbulents lennukit üles ja alla heitis.
Koepcke nägi oma aknast lennuki ümber välku löömas. Torm oli ilmselt tugevnemas, nii hakkas ka tema kartma. Üle propellerite hääle kuulis ta mitut kaasreisijat nutmas ning ta ulatas ema käe järele.
Tugev rappumine jätkus ligi kümme minutit, visates lennukit siia ja sinna. Ema kätt nüüd veel tugevamini pigistades vaatas Koepcke aknast välja ja nägi, et üks mootoritest hõõgus heledalt. Ta ema märkas seda samuti ja ütles väga vaikselt: „See on lõpp. Nüüd on kõik läbi.“ Need olid viimased sõnad, mida Koepcke ema suust kuulis.
Mõni hetk hiljem oli salongis pimedus ja järsku sööstis lennuk nina ees allapoole. Koepcke ei näinud kottpimedas ega kuulnud peale mootorite möirgamise midagi. Siis ühtäkki jäi kõik vaikseks. Šokis teismeline avastas, et on kuidagi lennukist väljaspool, endiselt rihmadega istme küljes, ja aina keerleb ja keerleb. Vaid külm õhutulv tema ümber, langes ta alla džungli poole.
Kui ta allapoole pilvi jõudis, märkas ta hetkeks puude latvasid, mis keerlesid tema poole nagu hiiglaslikud brokolikasvatused. See oli kohutav, aga ilmselt kaotas ta kohe teadvuse, sest järgmisena mäletab ta hommikul ärkamist. Oli esimene jõulupüha. Ta oli endiselt rihmadega oma istme küljes, kuid nüüd oli iste tugevasti maasse kiilunud.
Nelikümmend minutit pärast õhkutõusu oli lennuk tõenäoliselt välgutabamuse saanud ja kütusepaagi plahvatus oli lennukilt parema tiiva küljest rebinud. Kui lennuki kere hakkas tema ümbert lagunema, paiskus Koepcke õhusolevast lennukivarest eemale ja kukkus rohkem kui kaks miili allapoole džunglisse.
Läbielatud traumast hoolimata mõistis ta kohe, mis oli juhtunud. Vaadates puulatvasid, teadis ta, et oli üle elanud lennuõnnetuse, küllap seetõttu, et tema iste oli kukkumist pehmendanud, kui ta läbi tiheda lehestiku maandus.
Mõistagi oli seitsmeteistaastane märkimisväärsetes valudes ja ta pea käis ringi. Ta oli murdnud rangluu, vigastanud põlveliigest ja saanud sügavaid haavu ja sinikaid, kui ta vastu maad kukkus. Ta vasak silm oli kinni paistetanud, aga ta sai kõndida ja ta teadis, et peab otsima pääsetee.
Koepcke oli oma vanematelt piisavalt džungli kohta õppinud ning teadis, et see ei ole nii ohtlik, kui inimesed arvasid. Jalgsi liikudes oli oluline hoida külma närvi ja mitte teha midagi rumalat, aga tal polnud õrna aimugi, kus ta oli või kuhu teised reisijad võisid kukkunud olla. Ta oli kaotanud ühe oma kinga ja ka prillid, mis tegi olukorra keerulisemaks, kuna ta oli lühinägelik. Ühtlasi ei olnud ta ka džunglimatkaks sobivalt riides – tal oli seljas vaid puuvillane suvekleit, mis pidi teda kaitsma hammustavate ja nõelavate putukate eest, kes igal pool tema ümber pinisesid.
Esimene asi oli tuvastada, kas keegi oli veel läheduses, eriti tema ema, aga kui Koepcke hüüdis, ei olnud kuulda muud vastust kui ehmunud loomade hääli. Mõni aeg hiljem oli ta põnevil, kui kuulis lennukit pea kohal tiirutamas. Arvatavasti otsiti ellujäänuid, aga kuna ta ei näinud lennukit läbi tiheda taimestiku, mõistis ta ruttu, et ka nemad ei näe teda. See avastus pani teda end täielikult üksi tundma.
Mõnda aega oli Koepckede pere elanud kaugel eraldatud teadusuuringute keskuses ja Hans-Wilhelm oli tütrele mõningaid kasulikke ellujäämisnippe õpetanud. Näiteks oli ta öelnud, et kõndimine läbi madala vee võib olla ohutum kui kõndimine maa peal – madusid ja teisi mürgiseid elukaid on maa peal raske märgata ning nad võivad rünnata, kui keegi neile liiga lähedale astub. Koepcke teadis ka, et džunglielamud ehitatakse jõgede äärde, nii et kui ta püsib vee lähedal, on tal suurem võimalus kedagi kohata ja abi leida.
Seni tundus tema olukord aga lootusetu. Tal ei olnud midagi muud süüa peale ühe paki kommide ja tal polnud õrna aimugi, kui kaugele ta peab pääsemise nimel kõndima. Peagi pudenesid igasugused putukad tema nahale ja ronisid juustesse ning kui päike paistis, oli väljakannatamatult palav. Oli ka väga märg, kuna paduvihm ja äikesetorm, mis oli ka Electra alla kukutanud, jätkus vahelduva eduga kogu päeva.
Koepcke ei leidnud lähedusest kellegi jälgi, ta hakkas kõndima ja kui ta leidis väikese oja, otsustas ta mööda pärivoolu edasi minna. Tal oli õnne, et oli palju joogivett, aga vihmaperiood tähendas, et puudel polnud küpseid vilju, ning oma vanematelt teadis ta, et millegi muu söömine oleks liiga ohurikas olnud.
Öö saabudes langes temperatuur järsult ja varrukateta kleidis Koepckel oli kohutavalt külm. Ta tundis ennast ka väga üksiku ja hirmununa. Suutmata magada, istus ta värisedes ja kuulas öise vihmametsa hääli. Järgmisel hommikul jätkas ta aeglaselt teekonda mööda jõevoolu. Ei läinud kaua kuni väike pakk komme oli tühi ja kui ta kell seisma jäi, kaotas ta ajataju.
Paar päeva hiljem kuulis ta kuskil läheduses kuningkondori häält. Oma emalt teadis ta, et need hiiglaslikud karnivoorid kipuvad maanduma ainult sinna, kus on palju toitu. Teades, et nad söövad ainult surnud loomi, pidi ta arvestama õudse võimalusega, et lind otsis lennukiõnnetuses hukkunute surnukehasid.
Tema õuduseks said ta hirmud kinnitust, kui ta sattus kokku lennuki istmereaga. See oli osaliselt taimede alla mattunud ja Koepcke nägi kolme surnukeha istmete küljes, ikka veel rihmadega kinni. Hetkeks arvas ta, et üks neist võis olla tema ema, kuid siis märkas ta varbaküüntel lakki, mida Maria kunagi ei kandnud. Koepcke ei leidnud džunglis veedetud aja jooksul rohkem ellujäänuid; ta sai hiljem teada, et üheksakümne ühest inimesest pardal oli tema ainuke, kes ellu jäi.
Mitu päeva jätkas ta oma teekonda allavoolu, ujudes ja kõndides vaheldumisi. See tegi tema edasiliikumise väga aeglaseks ja ujumise tõttu sai ta tõsise päikesepõletuse seljale ja kätele. Teiste vigastustega koos tegi see talle veel rohkem valu, magamatus ja vajadus edasi liikuda andis tema kurnatusele vaid lisa. Ta sattus ärevusse, märgates, et putukahammustused olid põletikuliseks muutumas ja tema naha alla olid tekkinud elusad vaglad.
Pärast nädalat mõistis Koepcke, et ei kuule enam lennukeid pea kohal, mis tähendas, et ametivõimud olid ellujäänute otsimise lõpetanud. See hirmutas teda, kuid teadmine, et nad olid alla andnud, tegi ka väga palju viha, sest tema oli ikka džunglis oma elu eest võitlemas. Ta hakkas meeleheitesse langema, aga üheksandal päeval leidis ta jõekaldalt, kus oli puhanud, oma hämmastuseks ja rõõmuks vana katkise paadi.
Ta esimene mõte oli paat endale võtta, kuid ta ei tahtnud, et teda varastamises süüdistatakse. Selle asemel vaatas ta ringi ja märkas teerada, mis viis mööda kallast üles puude vahele. Teeraja läbimine võttis kogu tema jõu ning ta oli nii väsinud ja näljane, aga selle lõppu jõudes nägi ta väikest onni. Seal sees oli paadi päramootor ja bensiinikanister, mis tuletas talle meelde üht trikki, mida isa oli kasutanud, et nende koeral ussidest lahti saada.
Bensiini valamine haavade peale peaks vaglad tapma või vähemalt tema naha pealt ära ajama. Koepcke teadis, et see kipitus tuleb piinavalt valus, aga see oli proovimist väärt. Kui ta oli ühe käe kergesti süttiva vedelikuga üle kallanud, luges ta kokku ei rohkem ega vähem kui nelikümmend vakla, mis tema haavadelt maha kukkusid. See jõupingutus väsitas teda veel rohkem ning ta mässis end presendi sisse, mille ta onnikesest leidis, ja jäi kähku magama.
Järgmisel päeval ärgates ei tundnud Koepcke end paremini ning otsustas jääda varjualusesse pisut kauemaks, sest ta oli liiga väsinud, et liikuda. Ta kuulis väljas uut vihmatormi algamas, aga hiljem, kui vihm vaibus, arvas ta, et kuuleb hääli onnile lähenemas. Jalgele rabeledes ja ust lahti kiskudes oli ta ülirõõmus, kui nägi metsatöölisi. Ta selgitas üllatunud meestele kärmelt, mis oli juhtunud ja kuidas ta oli viimased kümme päeva üksi metsas veetnud.
Mehed pakkusid talle pisut süüa, aga pärast nii pikka pausi ilma söögita ei olnud ta võimeline sööma. Nad otsustasid kiirelt ta oma kanuuga mööda jõge alla viia. Pärast seitset tundi jõel lennutati ta haiglasse ja viidi Pucallpas kokku oma isaga. Õnneks paranes Koepcke täielikult, kuigi veel aastaid kummitasid teda õudusunenäod sellest katsumusest ning ema ja teiste reisijate kaotamisest. Juliane Koepckel ei kadunud kunagi armastus bioloogia vastu ning pärast Saksamaalt saadud erialast väljaõpet on ta naasnud palju kordi Peruusse, et külastada vihmametsa ja uurida selle ürgset loodust.
David Long "ELUGA PÄÄSENUD. Uskumatud pääsemised ja hämmastavad ellujäämislood", kirjastus Helios 2018
