Juri Nikulin, jumaldatud ja ülistatud staar ning hea inimene

 (23)

Juri Nikulin, jumaldatud ja ülistatud staar ning hea inimene
Vikipedia

Kas mäletate Juri Nikulinit ja filme „Brijantkäsi“ või "Operatsioon Õ ja teised Šuriku seiklused"?
“Ta oli staar, jumaldatud ja ülistatud, aga see polnud kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli see, et ta oli hea inimene.” Nii rääkis kuulsa näitleja poeg Haldi-Normet Saarnale, kes Vikerraadio „Keskööprogrammi“ jaoks tehtud intervjuude põhjal kirjutas kunagistest Nõukogude tähtedest raamatu „Kohtumised legendidega“. Siin on lugu kohtumisest Maksim Nikuliniga ja tema meenutused isast.

1880. aastal lasi härrasmees nimega Albert Salamonski ehitada tsirkuse Moskvasse Tsvetnoi bulvarile ja võttis enda kanda ka selle direktori kohused. Usutavasti on ta aeg-ajalt pilvepiirilt alla vaadates rõõmustanud, et see maja elab täisverelist elu tänaseni ja õigustab igati Venemaa ühe vanema tsirkuse renomeed. Heameelt tunneks õnnis Albert ehk sellegi üle, et praegune tsirkusedirektori kabinet on lõviosas tema enese mööbliga sisustatud, puudub vaid see üks tugitool, mis kunagi kaardimängus Sankt-Peterburgi kaupmehele maha sai mängitud. Kõige õnnelikumaks teeks teda aga ilmselt asjaolu, et alates 1982. aastast läks direktoritool Nikulinite kätte – isa Juri pidas seda ametit kuni 1996. aastani ja pärast teda võttis teatepulga üle poeg Maksim.

Kui jõudis kätte kauaoodatud päev, istusin vanas tsirkusemajas Maksim Nikulini ukse taga ja ootasin, millal ta vabaneb. Olime eelnevalt kokku leppinud, et Maksim räägib isast nii palju kui suudab ja aeg võimaldab, sest selge on see, et Juri Nikulini eri tegevused on igaüks väärt omaette lugu. Pluss veel eraldi võetuna tema erakordselt võluv iseloom kõigis oma nüanssides. Saades legendiks nii tsirkuses kui ekraanil, oli ta kõige selle juures ka suure südamega mees.

Seotud lood:

Maksimi tööruum asus nüüd isa oma vastas. Juri Nikulini kabinetist oli saanud aga justkui väike omalaadne muuseum, kuhu tuldi ekskursioonile ja kus vahetevahel toimusid ka kollektiivi enda pidulikud üritused. Nii et tardunud pühamuks polnud see mõistagi muutunud. Lootsin vaikselt, et ühel hetkel saan sinna kiigata minagi.

Loe veel

Varsti palus sümpaatse ja üpris kurnatud olekuga Maksim mul sisse astuda. Pakkus tillukeses tassis tökatmusta kohvi ja süütas oma suitsuses kabinetis järgmise sigareti.
Naeratas seejuures vabandavalt ja teatas, et enese mürgitamisega tegi ta algust juba viieteistkümneselt. Ja et igasugune loobumine praeguse elustiili juures ei tulevat kõne allagi. See praegune elustiil hakkas mind seepeale mõistagi huvitama, nii otsustasin kõikvõimalikud küsimused Juri Nikulini kohta edasi lükata ning rääkida Maksimiga kõigepealt temast enesest. Kulunud avaküsimusele, kas tsirkust võib siis vaat et teiseks koduks pidada, arvas vestluskaaslane, et pigem ikka esimeseks.

„Veedan ju enamiku ajast siin. Tulen vara ja lähen hilja. Nii hilja, et edasisse päevakavasse mahuvad veel vaid õhtusöök ja magamaminek. See, et ma siin nii pikki tunde veedan, tähendab üht – mulle meeldib! Uskuge, ma ei eputa, kui kinnitan: kui vähegi tunneksin, et mind pole siia tarvis, kaoksin viie minuti pärast. Põhiline siin elus ongi tunda, et oled vajalik seal, kus sa parasjagu oled. Meie tööd omakorda vajab aga publik, kes ammutab siit elurõõmu ja uut energiat. Muidugi, minu jaoks on see bisnis, olen mänedžer kompanii eesotsas ja ülimalt tähtis on raha teenida – et toita nii kahe- kui neljajalgseid artiste, valmistada ette uusi atraktsioone ning tulla välja originaalsete programmidega.”

Maksim rõhutas, et nende tsirkus on igal juhul eriline. Miks? Väga lihtsal põhjusel. Eriliselt sõbralik atmosfäär on see, mis vaatamata keskpärastele palganumbritele artiste kindlalt paigal hoiab. Keegi pidi kunagi sellise õhkkonna kujundama – ja loomulikult oli see Juri Nikulin. Siin töötab jätkuvalt neid, kes olid olemas ka tema ajal, ning siin töötab uustulnukaid, kes on kenasti kollektiivi sisse elanud. Tsirkus on koht, kus kambavaim peab olema ülikõrge, vastasel juhul kukub programm lihtsalt läbi. Vaatamata sellele, et eraldi võttes võivad kõik suured staarid olla.

Nüüd olime ka Juri Nikulini isiksust puudutanud ja edasine teemaarendus oligi sellega otsustatud. Küsisin lapsevanema iseloomu kohta: mis on esimene asi, mis kohe hetkel meenub? Maksim ütles, et siin pole tõesti midagi mõelda ja selleks märksõnaks on avatus. Teist tahku kui niisugust polevat isa olemises kunagi olnud – ta vestles ühtemoodi nii kojamehe kui presidendiga. Ei teinud vahet ja see oli asi, mille eest teda armastati. Täpsemalt öeldes oli see muidugi üks neist asjust. Armastati ka tema osavõtlikkust ja suutlikkust inimesi aidata. Nikulinil oli aastatega tekkinud mõjukaid tutvusi ja ta ei kõhelnud neid kasutamast, kui keegi tõesti hädas oli. Juri Nikulini usk inimesse ja tema headusse oli suur ning seda ei suutnud kõigutada ka mitmed negatiivsed kogemused.

„Noh, üdini siira inimesega võib juhtuda, et teda petetakse, kasutatakse ära või saadakse mõne muu sigadusega hakkama. Isal ei tekkinud mingit kibestumist, ta lihtsalt lülitas pahatahtlikud tegelased oma elust välja. Nii et hingejõudu tal jätkus! Samas oleks sõja läbi teinud mees võinud ju kalestuda nagu paljud tema eakaaslased, aga ei – Juri Nikulin jäi helgeks natuuriks elu lõpuni.”
Maksim teatas, et õnneks on vist viimati mainitud omadus tedagi kergelt riivanud, sest mossitamise ja vindumise kommet pole enda juures märganud küll. Kui hing saab täis, tuleb sellest kohe teada anda, selgeks rääkida ja seejärel asi unustada.
Ent see puudutavat rohkem siiski pereelu. Vestluskaaslane tegi seda rääkides kes-teab-mis-filmist pärit Juri Nikulini tegelaskuju grimassi ja me purtsatasime mõlemad naerma.
Sellest, et tema hääl oli isa hääle koopia ja liigutused äravahetamiseni sarnased, ei maksa üldse rääkida. Hetketi oligi tunne, et räägin Juri Nikulini endaga…

Edasi meenutas poeg Maksim mõnd eredamat hetke oma legendaarse isa eluloost.
Oli ju too kohe pärast sõja lõppu soovinud õppida näitlejaks, ent ei võetud teda üleliidulisse teatriinstituuti, filmiinstituuti ega ka Štšepkini-nimelisse teatrikooli – kuhugi ei võetud. Vähe sellest, filmiinstituudi sisseastumiseksamitel oli kuulus režissöör Sergei Jutkevitš teatanud, et kinoga tasuks edaspidi suhestuda üksnes publiku poole pealt. Kuid selleks ajaks oli noor Nikulin juba taibanud, et koomikutalenti temas siiski on. Seda olid märganud teisedki ja tema anekdootide jutustamise oskus lõi igatahes laineid. Ja korraga oligi tulnud mõte proovida õnne klounide kooliga. Selline õppeasutus oli tema tulevase kodutsirkuse juures ja eksamid läksid mängleva kergusega.
Mitmesaja kandidaadi hulgast valiti välja kaheksateist, Juri Nikulin nende hulgas. Nii see kõik algas ja aastate pärast tegi juba ilma kuulus klounipaar Nikulin-Šuidin. Ka väljaspool suure kodumaa piire.

Niisiis oli Nikulin hakanud endale hoogsalt nime tegema ja 1958. aastal pakuti talle rolli filmis „Tütarlaps kitarriga”. Klounina tuntust kogunud mees keeldus esimese hooga. Liiga hästi olid meeles tollesama Sergei Jutkevitši sõnad – nii suured meistrid juba naljalt ei eksi! Ent filmitegijad olid visad ja lõpuks andis artist järele ning õigesti tegi. Just tema mängitud pürotehnik naerutas nimetatud linateoses publikut enim.

Õnnestunud debüüdile järgnes riburada uusi pakkumisi pea neljakümne aasta jooksul, nende hulgas teatavasti ka tõelisi ekraanišedöövreid.
Küsisin, kuidas Juri Nikulin suutis omavahel klappima panna tsirkuse- ja filmitööd. „Tähtsaim isa elus oli tsirkus ja seda toonitas ta alati. Ehkki rääkis ka oma armastatud kinost, ent olulisem oli kindlasti tsirkus. Tal oli kahtlemata üks märkimisväärne eelis oma filminäitlejatest kolleegide ees – võimalus valida rolle, filme ja režissööre.
Sest selja taga oli tsirkus. Sedasorti tagatist muidugi paljudel polnud ja nii pidid nad tihti kasvõi lihtsalt äraelamiseks viletsates filmides halbade režissööride juures mängima.”
Oli aegu, kus Juri Nikulinile toodi nädalas neli-viis stsenaariumi. Ta suutis nende kõigiga hoolikalt tutvuda ja seejärel otsuse langetada. Sinna juurde kuulusid ka mõrud hetked, kui tsirkuse tõttu tuli loobuda ihaldatud rollist. Näiteks olevat Rjazanov koos Braginskiga spetsiaalselt Nikulinile mõeldes kirjutanud stsenaariumi filmile „Ettevaatust, auto!”. Kõik oli sujunud suurepäraselt, tulevane Juri Detotškin õppis isegi autoga sõitma. Siis aga tulid päevakorda tsirkuse külalisetendused Jaapanis ja rollist tuli lihtsalt loobuda. Õnneks sai Innokenti Smoktunovski selle osaga suurepäraselt hakkama ja fi lmist sai tõeline menuk. Loomulikult ka tänu sellistele staaridele nagu Anatoli Papanov, Andrei Mironov jt, kes selles purunaljakas ekraaniloos samuti kaasa lõid.

Nõnda siis tuligi Juri Nikulinil tsirkuse ja filmi vahel laveerida ja tihtilugu muidugi viimase kahjuks. Nii et mitmeid häid rolle jäi seetõttu mängimata. Üks oli aga kindel – filmiga saavutatud kuulsust polnud võimalik alahinnata ja lõppkokkuvõttes võitis sellest ka tsirkus. Näiteks kuuekümnendate algusest hakati käima Tsvetnoi bulvari legendaarses majas ka juba Nikulini kui filmikangelase pärast. Rahvas tahtis näha Gaidai lühikomöödiate Balbessi täies elusuuruses ja oli ülimalt rahul. „Muide, Gaidai olevat „Peni Barbossi ja ebatavalise krossi” võtetel öelnud, et ega Nikulini peale polegi vaja suurt grimmi raisata, tal ilma selletagi sobilik nägu peas.”

Juri Nikulini haud ja mälestussammas Novodevitšje kalmistul. Foto Peeter Laur. 

Edasi uurisin, kas vestluskaaslasel ja suure näitleja pojal endal siis polnud kiusatust minna vanemate rada – ka Maksimi ema töötas tsirkuses, isast rääkimata. Variante oli teisigi, leidus tuttavaid, kes soovitasid soojalt mõnd teatrinstituuti. 

„Ma tolgendasin „Briljantkäe” võtete aegu pidevalt jalus, nii olin ka kenasti võtta, kui üht teismelist poisinaga tarvis läks. Ent kaheksa duublit järjest jalaga tagumikku saada ei tekitanud minus ausalt öelda küll mingit kirge siduda oma tulevik näitekunstiga.See on muidugi nali, aga kui tõsiselt rääkida, siis tõepoolest, minust oli see fluidum kuidagi mööda läinud. Pealegi, kellele oli vaja kahte Nikulinit? Selge see, et oleks hakatud võrdlema – teadagi, kelle kasuks ja kelle kahjuks. Õppisin hoopis Moskva Ülikoolis ajakirjandust ja jäin sealt saadud humanitaarteadmistega väga rahule. Töötasin mõnda aega ka raadios ja televisioonis, enne kui siia maandusin.”

Alguses käis Maksim oma põhitöö kõrvalt isa aitamas, ent selline rabelemine muutus kiiresti kurnavaks. Ei läinudki palju aega, kui sai selgeks, et tsirkusesse on teda rohkem vaja kui televisiooni. Hindamatuks osutusid Maksimi mänedžerioskused. Müügi- ja turundusjuhina orienteerus ta suurepäraselt maailmas, mis oli täis vajalikke kontakte, lepinguid, uusi tendentse ja muud vajalikku. Ent tänasel päeval tsirkust teha polevat enam see, mis vanasti.
Maksim küll muigas pisut oma nostalgiapuhangu üle, kuid pidas siiski vajalikuks märkida, et omal ajal eksisteeris Tsirkusekunsti Propageerimise Büroo, ilmus ajakiri Nõukogude Tsirkus, vändati filme tsirkuseartistidest – kes ei teaks „Tiigritaltsutajat”. Kio, Šuidin, Karandaš jt oli kuulsad nimed, tänaseid artiste nii väga enam ei teata. 

Vestlusesse oli taas kord lipsanud filmiteema ja Nikulin juunior pidas nüüd vajalikuks rääkida mulle neist isa rollidest, millel olevat selge geniaalsuse pitser. Eelkõige Aleksei Germani ekraanišedöövris „Kakskümmend päeva sõjata”.
„Mäletan, kuidas istusin saalis ja olin rabatud, et mees ekraanil on minu isa. Roll oli ju uskumatult keeruline ja sain väga hästi aru, mis see talle maksma läks ja millist eneseületamist nõudis. Ükski naljafilm mulle sellist muljet igatahes ei avaldanud. Loomulikult mängis isa Gaidai juures fantastiliselt, aga tema tugev huumorisoon ja koomikutalent tegid ju asja ka oluliselt lihtsamaks. Aga vaat jah, tõsised osatäitmised – see oli juba hoopis teine tera ja mitte iga komöödianäitleja pole võimeline niimoodi draamarolle tõlgendama.”

Maksim oli veendunud, et „Kakskümmend päeva sõjata”, „Minu sõber Kolka”, „Minu juurde, Muhtar!”, „Kui puud olid suured” ja mõnigi veel olid just need linateosed, mis kirjutasid Juri Nikulini nime jäädavalt filmiajalukku. Komöödiad kuulusid lihtsalt meeldiva lisandina kõige selle juurde.
Minu vestluskaaslane tavatses tööl käia oma taksiga ja kogu meie jutuajamise vältel magas koer laua all õndsa und. Korraga aga loomake virgus, muutus ärevaks ja vudis küünte krabinal ukse juurde. Nuuskis seal hoolega ringi ja niutsatas mõne korra. Poolihääli, nagu kasvatatud koerale kohane. Maksim arvas teadvat, milles põhjus, ja tegi ettepaneku selga sirutada ning minna vastaskabinetti uudistama. See oli kahtlemata meie kohtumise üks tipphetki, sest vastaskabinet tähendas mäletatavasti Juri Nikulini legendaarset tööruumi. Taks sööstis noolena lahtisest uksest sisse ja hakkas laua taga istuva vanadaami ümber rõõmutantsu lööma. Särava naeratusega proua esitles end: „Tatjana Nikulina.” Nikulina rääkis, et see maja on koduks tallegi ja seda juba üle poole sajandi.

Ka tulevase abikaasaga kohtuti loomulikult siin, kus siis mujal! Areenilt on tegus naine küll taandunud, ent loomingulise konsultandina on tal käed-jalad tööd täis.
Kabinet oli muidugi muljetavaldav. Tohutult palju kõikvõimalikke nukke, sealhulgas nii kangast kui portselanist kloune. Igas suuruses. Kirjutuslaual, seintel, riiulitel, laes. Klounimaskid, klounipildid. Juri Nikulini portreed. Igalt poolt kaasa toodud muud sorti suveniirid, plakatid, fotod. Kõige selle keskel õnnelik taksikoer ja tema pererahvas… Samal ajal tsirkuses elu kees ja proovid käisid. Aeg-ajalt kostis hääli, mis ilmselgelt ei kuulunud inimestele.

Maksim ja Tatjana Nikulina arvasid, et muidugi on see mõnevõrra problemaatiline, kui ema ja poeg koos töötavad, ja nii mõnigi kokkupõrge olevat aeg-ajalt paratamatu.
Ent tahes-tahtmata peab ema aktsepteerima, et tema poeg on direktor, ja lõppkokkuvõttes ikkagi alluma. Maksim võttis selle jutu ajal emal õlgade ümbert kinni ja rääkis, kuidas neile siin alailma kangastub laua taga istuv isa. „Ta oli mõnikord nii surmväsinud, et sekretär käskis tal pooleks tunniks pikali heita ning lubas, et ei lase mitte kedagi sisse ega ühenda ka telefonikõnesid. Ent see ei läinud läbi. Juri Vladimirovitš nimelt kuulis iga telefonihelinat ja võttis klõpsti toru. Talle meeldis üldse võimalikult palju ise suhelda, kokku leppida ja algusest peale juures olla. Vaatamata väsimusele ja hiigelpikaks veninud tööpäevadele. Juri Nikulin tavatses öelda, et tema lemmiktegevus on elamine. Ta oli staar, jumaldatud ja ülistatud, aga see polnud kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli see, et ta oli hea inimene.”

Ema ja poeg istusid nüüd vaikselt, kumbki oma meenutustega. See oli kena hetk legendaarse Juri Nikulini kabinetis.

Kohtumine toimus 2006. aasta jaanuaris

Haldi Normet-Saarna „Kohtumised legendidega“ 

Raamatus on lood paljudest Vene tähtedest, kes võivad pakkuda Eesti lugejale äratundmisrõõmu: Andrei Mironov, Alissa Freindlihh, Oleg Jankovski, Oleg Basilašvili, Donatas Banionis, Liza Bojarskaja, Natalja Varlei, Juri Nikulin, Eldar Rjazanovi, Bulat Okudžava, Leonid Gaidai, Mihhail Bojarski, Anatoli Papanov, Aleksei Buldakov, Innokenti Smoktunovski, Vladimir Võssotski, Raikinid, Mihhail Jefremov, Veera Alentova, Lev Durov.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare