Just igapäevastress mõjub kõige tugevamini ja kurnab aeglaselt meie jõuvarusid



Just igapäevastress mõjub kõige tugevamini ja kurnab aeglaselt meie jõuvarusid
Unsplash.com

Kui oskad kuulata keha sõnumeid, võid ära hoida ja leevendada füüsilisi vaevusi, vabanedes lahendamata probleemidest ja alateadvusse kuhjunud hingehaavadest, kirjutab Debbie Shapiro raamatus „Sinu keha räägib sinuga“. Ta kirjutab ka perearstist, kelle arvates rohkem kui 50% patsientide füüsiliste hädade põhjuseks on emotsionaalsed probleemid.

TAVALISELT nähakse keha ja meelt kahe eraldi süsteemina, mis enamasti funktsioneerivad teineteisest sõltumatult. Me anname kehale toitu ja vett, viime ta jalutama või laseme tal harjutusi sooritada ning naudime tema sensoorseid võimeid. Samamoodi toidame meelt mõtete, ideede ja mõistetega, treenime teda intellektuaalselt ning lõbustame erinevate meelelahutustega.

Me võime olla teadlikud keha ja meele vahelistest lihtsatest seostest, kui oleme närvilised või erutatud ja meil tekib lööve või iiveldus, samuti siis, kui satume harjutusi sooritades ülevasse meeleolusse. Aga kui tegemist on keerukamate emotsioonide või haigustega, ei usu me, et see seos võiks olla olulise tähtsusega. Kui haigusel on täiesti ilmsed füüsilised põhjused, siis miks peaks meie meeleseisund olema sellega seotud? Emotsioonid võivad mõjutada meie närve, aga kuidas puutub see meie haigusesse? Geoffrey Cooley kirjutas sellest ajakirjas Newsweek nii: Inimesi ei üllata, et nad kimbatusse sattudes punastavad, et hirmutav mõte võib panna südame pekslema või ootamatu halb uudis kõik keha elundkonnad ajutiselt rivist välja lüüa. Kuid neil on raske uskuda, et sellised vaimsed abstraktsioonid nagu üksildus ja kurbus võivad samuti mingil moel keha mõjutada.

Loe veel

Viimase kümne aasta jooksul on läbi viidud palju uuringuid, mis näitavad keha ja meele vastastikuseid seoseid, demonstreerides, et emotsionaalsed ja psüühilised seisundid väljenduvad keha keemilise tasakaalu muutustes, eriti immuunsüsteemis. Seda uut teadusvaldkonda tuntakse psühhoneuroimmunoloogia (PNI) nime all. Nii nagu psüühilis-emotsionaalsed seisundid mõjutavad immuunsüsteemi, satuvad nende mõju alla ka keha teised elundkonnad, näiteks vereringe, seedeelundkond ja närvisüsteem, määrates meie üldise tervisliku seisundi.

Minu perearst, kes praktiseerib ühes väikelinnas, arvab, et rohkem kui viiekümnel protsendil tema patsientidest on füüsilisi hädasid, mille põhjuseks on emotsionaalsed probleemid. Emotsioonidel on oma energia. Ja see energia ei kao, kui seda tagasi hoida või maha suruda. Kui me ei saa või ei tee või ei väljenda toimuvat emotsionaalsel või psüühilisel tasandil, siis see tunne kehastub (me võtame ta sügavamale endasse), kuni hakkab avalduma füüsilise keha kaudu.

Kas on tegelikke erinevusi meie olemuse eri osade vahel? Ainsaks erinevuseks on võib-olla väljendusvahendid. H2O võib esineda vee, auru, vihma, mere, pilve või jääna, kuid ta on ikka H2O; samuti väljenduvad meie tunded käitumise ja tegude, hääle või erinevate keha elundkondade kaudu, kuid on ikka needsamad tunded. Kui kahjustust olemuse ühes osas maha suruda või eirata, võib see avalduda kahjustusena mõnes teises osas. Kui armastatu sind maha jätab, marsid sa toast välja ja lööd ukse enda taga kinni, nii et käele tekib sinikas. Kas valu sinu käes väljendab viha või segadusesolekut, et sind on eemale tõugatud? Filmis “Manhattan” tabab Woody Allen suurepäraselt selle keeruka seose olemuse. Kui tema tüdruksõber, keda mängib Dianne Keaton, teatab, et jätab ta teise mehe pärast maha, ei vasta Allen talle. Keaton tahab teada, miks mees ei vihasta. Allen ütleb: “Ma ei saa vihaseks, ma toidan selle asemel kasvajat enda sees.”

STRESSIFAKTOR. Kõige ilmsemalt näeme meele ebasoodsat mõju kehale stressi puhul. Kujuta näiteks ette, et sa püüad hambapastat tuubist välja pigistada, kuid oled unustanud korgi lahti keerata. Mis toimub? Pasta peab leidma välja pääsemiseks teise tee. Tavaliselt tähendab see, et hambapasta tungib läbi tuubi põhja või tuubi küljele tekib auk – olenevalt sellest, kus on kõige nõrgem koht.

Nüüd kujuta ette, et see hambapastatuub oled sina. Sa oled surve all ja sul on psüühiline või emotsionaalne stress. Kuid sa ei keera korki lahti, nagu teed siis, kui mõistad toimuvat ja võtad endale aega lõõgastumiseks või lahendad oma sisemise konflikti. Mis toimub sinu sees tekkiva vaimse või emotsionaalse survega? Lõpuks peab see väljapääsu leidma ja kui see ei saa väljuda tuubi avast ehk väljenduse ja lahenduse leidnult, siis tuleb see välja kusagilt mujalt. See leiab kõige nõrgema koha – sinu seedeelundkonna, närvid, immuunsüsteemi või magamisharjumused. Allasurutuna muutub see haiguseks, depressiooniks, sõltuvuseks või ärevuseks; väljapoole suunatuna muutub see vaenulikkuseks, kuritegevuseks, kahtlustamiseks või agressiivsuseks.
Stress iseenesest pole ei hea ega halb. Kõik sõltub meie reaktsioonist stressifaktoritele. Mõnel inimesel tekitab stress üleva meeleolu ja suurenenud eesmärgitaju, sest ta suhtub situatsiooni jaatavalt. Teistes tekitab stress paanikat, kaost, letargiat, depressiooni ja hirmu. Lõpptähtajaga silmitsi seistes võib üks inimene leida, et see kannustab teda suuremale loomingulisusele, kuna teine võib tegevusetusse tarduda. Viimatinimetatud reageering võib meie tervisele eriti laastav olla.

Just igapäevastress mõjub meile kõige tugevamini, kurnates aeglaselt meie sisemisi jõuvarusid. Võitle-või-põgene reaktsioon võimaldab meil ohule vastu astuda, kuid seda reaktsiooni ei kutsu esile üksnes olulised elu ohustavad olukorrad. Hirmutavad või ärevad mõtted teevad seda samuti: auto ei lähe käima, sa hilined kokkusaamisele, sul on arved maksmata, vaidlused partneri, laste või ülemusega – kõik see võib kutsuda esile stressireaktsiooni. Joan Borysenko sõnastab selle hästi oma raamatus “Süütunne on õpetaja, armastus õppetund” (Guilt is the Teacher, Love is the Lesson): Võitle-või-põgene reaktsioon on nagu auto mootori ülekoormamine. See on otstarbekas, et meid juhuslikust ohuolukorrast välja aidata, aga pidev mootori ülekoormus põhjustab autoosade kulumisega seotud erinevaid mehaanilisi probleeme. Inimeste puhul nimetatakse neid probleeme tavaliselt stressiks või ärevusest tingitud häireteks.

Stressi võivad tekitada näiliselt ebaolulised sündmused, sest keha ei suuda vahet teha tõelistel ja ettekujutatud ohtudel. Kui keskendume hirmudele, mis kõik võib juhtuda, laastab see meie hormoone ja keemilist tasakaalu sama palju kui tegelikus elus ohtlikku situatsiooni sattumine. Püüa näiteks meenutada mõnd võigast stseeni õudusfilmist ja sa tunned, kuidas selja-, õla- ja kõhulihased pingesse tõmbuvad. Või kujutle, et oled ilusal päikeselisel päeval rannas, ja tunneta, kuidas su keha lõdvestub. Kui kujutled end jooksmas, hakkavad sinu närvid ja lihased vastavalt liikuma. Kujutluspildid on ainult sinu meeles, ometi päästavad nad kohe valla reaktsiooni kehas.
Tunnetel on tugev stressi tekitav mõju, eriti kui nad on maha surutud. Kui sind tõugatakse ja nügitakse tipptunnil, kui halb ilm kestab pikka aega, kui pead hakkama saama haige lapsega, kui tülitsed naabritega – kõigis neis olukordades peab meie reaktsioon olema vaoshoitud, sest ühiskond ei luba meil reageerida karjumisega.

Debbie Shapiro „Sinu keha räägib sinuga. Mõtete ja tunnete mõju tervisele“, tõlkija Kadri-Ülle Masing, kirjastus Suur Puu

https://edrkpood.live.edrk.ee/book/9789949980772/sinu-keha-raagib-sinuga

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised