Kaljo Kiisk Terje Luige leidmisest filmi „Vallatud kurvid“: mäletan suuri-suuri silmi

 (4)

Kaljo Kiisk Terje Luige leidmisest filmi „Vallatud kurvid“: mäletan suuri-suuri silmi
Terje Luik filmis "Vallatud kurvid".Ott Vasemaa/Rahvusarhiivi filmiariiv

Tallinnfilmi kunstinõukogu liige Dolinski ütles 1958. aastal „Vallatud kurvid“ stsenaariumi kohta, et „stsenaarium ei anna võimalusi tüüpilise nõukoguliku komöödia loomiseks ja seda sobib filmida ükskõik millises kodanlikus riigis“. Tagantjärele võib öelda, et tal oli õigus. Kui aga stsenaariumi vastu tundis huvi andekas moskvalane Juli Kun, läks film pärast paljusid tagasilööke töösse ja seni režisöörina filmi asju ajanud Kaljo Kiisast sai teine režissöör. Menufilmi tegemisest kirjutab Andres Laasik raamatus „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas uuesti ilmub.

„Vallatute kurvide” peategelasteks olid kaksikõed, kelle äravahetamise koomikal oli suur osa tegevuse arengus. Tegijad langetasid otsuse, et kahte tegelast mängib üksainus näitlejanna, kes kombineeritud võtete abil kaks korda kaadrisse seatakse. Aga kust selline võluv naisstaar võtta?
Kaljo Kiisk: „Käisin koolides vaatamas, mitte midagi ei tulnud välja. Nädal, kaks, kolm, peamist näitlejannat pole… Ja siis järsku sattusin ma juhuslikult vaatama Tallinnfilmi väikesesse saali, kus vaadati, kui ma ei eksi, Dorovatovski žurnaali „Nõukogude Eesti” lõiku, kus noored lapsed käisid põhjarannikut vaatamas. Järsku jäi mul hing kinni, ma vaatasin, ühe suure kivi peal Toila või Ontika rannikul kekutab üks noor tütarlaps. Ma vaatasin, et – see on meie kangelane. Palusin selle lõigu uuesti lasta, teist korda, kolmandat. Lasin kaadritest fotod teha. Uurisin, kuskohas noor daam töötab või õpib. Ta õppis 7. keskkoolis, Terje Luik oli nimi. Minu assistendid läksid kooli, piirasid tütarlapse ringi, tõid jõuga Tallinnfilmi. Vaesekene oli ära ehmatanud. Ma mäletan, suured, suured silmad. Ta oli kõhnakene. Vaatas meile otsa, et teda on kinni võetud ja tahetakse millegipärast karistada.”

Loe veel

Seotud lood:

„Vallatute kurvide” noort võluvat daami otsiti tõepoolest kaua ja põhjalikult. Tehti hulk proovipildistamisi ja proovivõtteid. Lapati näitlejannade portreesid. Teiste hulgas oli Vaike ja Mareti kaksikrolli kandidaadiks ka Eve Kivi, kes sai filmi hoopis Evi kõrvalosa. Koolitatud näitlejate asemel tehti panus ehedusele ja vahenditusele.

Terje Luik: „Mul polnud aimdustki, et nad lähevad nii suure riski peale välja, et võtavad koolitüdruku selle rolli peale.”

Terje Luik oli õnnestunud valik. Tema näojooned oleksid ideaalselt vastanud tummfilmi noore armastaja rollile: kaks suurt üksteisest suhteliselt kaugel asetsevat silma olid pehmete kaartega näos kui noore neiu hinge peegeldus. Õige vähe pruntis suu oli kaunis ja samas väga elav element Terje Luige näos, see võis väljendada kohkumist, rõõmu ja muidki tundeid.

„Vallatud kurvid” lõid tollase Eesti NSV jaoks uudse (või siis uuesti avastatud vana) meediatähe, kes ei olnud kolhoosi tootmisnäitajate pärast südant valutav agronoom ega kapitalisti poolt raisku lastud noor neiu – neiu Terje Luige mängitud naiskujudes oli lihtne ja kõigile arusaadav soov siiralt armastada ja olla armastatud. Kui film oli väljas ja sai tohutu menu osaliseks, käis sinna juurde ka Terje Luige kuulsus.

Kaksikõdesid Vaiket ja Maretit mänginud Terje Luik pidi stsenaariumi ja filmi autorite suuniste kohaselt viima ellu mitte kommunistlikust ideoloogiast välja imetud, vaid lihtsat üldinimlikku vastuolu, mis sobis hästi noore neiu personaliteediga. Terje Luik: „„Vallatutes kurvides” mängisin ma iseennast. Üks tegelaskuju oli poisilik ja teine daamilik. Ma eluaja jooksul olen läinud poisilikumaks, daamilikkust pole juurde tulnud.”

Ent „Vallatud kurvid” pole sugugi ainult ühe peategelase film. Siin astus üles terve plejaad noori võluvaid isiksusi, kes mängisid dünaamilises, kihutavate mootorratastega loos lõbusat, lihtsa inimliku moraaliga äravahetamiskomöödiat. Oma sarm oli isegi negatiivsel tegelasel, ninatargal võidusõitjal Raivol, keda mängis tollane noor anne Rein Aren. Ilusa noore inimese sära on näha tollal oma filmitäheteed alustavates Eve Kivis (meditsiiniõde Evi) ja Peeter Kardis (Heino).

Terje Luik: „Dramaturgiline materjal oli niivõrd kerge. Seal ei ole psühholoogilist draamat, tragöödiat. See oli olmefilm, mis ei nõudnud näitlejatelt erilist ümberkehastumist või mingeid erivõtteid. Inimesed tõid ekraanile oma headuse ja rõõmu, olid niisugused, nagu nad olid. Kui me seda filmi tegime, siis oli mul selline tunne, et olime siis õnnelikud. Ja et kõik olid õnnelikud. Vaatamata sellele, et oli selline aeg… Aga me olime noored ja siis see atmosfäär. See film on õnnest tehtud. Ja võib-olla sellepärast, et õnn oli kaadri taga, on ta olemas ka filmis.”

See mälestustes silmatorkav kergus ja õnnetunne ei välista ometi filmi loomisel võtmepositsioonil olnud inimeste suurt tööd ja ülesannete hoolikat läbimõtlemist. Pigem vastupidi. Terje Luik: „Esimene võttepäev oli Kellassepaga – Pansoga. Antoniusega, koeraga. Mina ei olnud ju näitleja, aga arvatavasti olin ma kontaktne tütarlaps, kui Kaljo rääkis, mida tuleb teha, siis arvatavasti ma tegin.”

Terje Luige mõlemas rollis oli oma karakteriloogika ja areng, niisamuti omad emotsionaalsed kõrgkohad. Aja möödudes jäävad meelde vaid koomilised üksikasjad, nagu mäletab Terje Luige mängima panemise tehnoloogiat humoorikal moel Jaanus Orgulas: „„Vallatutes kurvides” oli Kaljo Kiisk laua all. Ta oli siis teine režissöör. Ja meie kõik laua taga räägime juttu. Terje Luik oli ju täitsa kogenematu koolitüdruk ja ega tema ei teadnud, kuidas tuleb olla ja mida selle kaamera ees teha. Siis Kaljo õpetas: „Vaata, mina olen laua all, ja kui ma sind oksakesega tasakesi jalast kõdistan, siis sina naerad kaamerasse.” Ja muuseas, nii läkski. Kui Kaljo kõdistas, siis Terje naeratas. Kino!”
Muidugi ei tule oksaga kõdistamist kahtluse alla seada, küllap oli ka selliseid võtteid. Kuid need on pisiasjad suures rollijoonises, mis näitlejad Kaljo Kiisa juhendamisel filmitöös tegid.

Pühajärvel ja Pirita-Kose võidusõiduringrajal toimunud võtted olid täis sporti ja elevust. Näitlejad õppisid selgeks mootorrattasõidu. Muist võtetest tehti päriselt toimunud võidusõitu ära kasutades. Filmirežii dünaamika tekitas loojatele parasjagu peavalu – kuidas seda kõike teoks teha.
Sandor Stern: „Merestseenid pidid olema kuskil suvel tehtud. Nagu teate, kõik asjad juhtuvad õigel ajal ja natukene hiljem. Septembrikuu lõpus või oktoobrikuu alguses tuli seda teha, vesi oli niivõrd külm, keegi ei julgenud sinna sisse hüpata. Terje pidi hüppama, aga ta ei julgenud hüpata. Üks daam oli seal, võttis riidest lahti ja hüppas…”

Filmikaksikute omavaheliste stseenide tehnilised lahendused olid Venemaalt pärit teeneka operaatori Edgar Stõrtskoberi loodud. Kaljo Kiisk: „Kui ma rääkisin kunagi Ameerikas Universalis, mismoodi me tegime Tallinnfilmis kombineeritud võtteid „Vallatute kurvide” juures, rõkkas terve tuba naerda. Meie põhiliseks tööriistaks oli 10 korda 10 sentimeetrit kolakas puu, millel oli laudalus, sellel oli plekist konks, kuhu pandi inimese kael. Kaamera kaeti eest papitükiga, lõigati välja näosuurune lapike ja see kombineeriti inimese näo kohale. Nööriga seoti inimene kinni, et ta liigutada ei saaks, see oli meie tehnika.” Lisaks eelloetletud lihtsatele abivahenditele oli mängus veel stopper, millega Terje Luigele märku anti, millal ta peab andma repliigi oma õele, keda juhtumisi mängib tema ise.
„Vallatud kurvid” oli esimene mängufilm Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, mida vaadates ei jäänud publikul kommunistliku ideoloogia mõru järelmaitset. Isegi muusika, mille oli loonud Gennadi Podelski, oli trendikalt džässilik. Kui film 1959. aasta lõpus kinodesse jõudis, ei jäänud selle väärtused vaataja poolt tähelepanuta. Sandor Stern: „Meile pakkus suurt rahuldust näha, kuidas rahvas seda filmi vastu võttis. Need sabad olid ikka väga suured. Kino Helios sabad olid Müürivahe tänavale välja. Aasta hiljem käisime Moskvas. Seal oli niisugune tung, et meile kui autoritele pandi lisatoolid, muidu poleks üldse sisse saanud.”
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
„Vallatud kurvid” kajastasid oma rõõmu ja positiivse paatosega suurepäraselt kaasaja õhkkonda. Inimestesse oli siginenud lootusekiir. Süsteem liberaliseerus otse nende silme all. Suurenes inimeste heaolu. Kindlasti puudutas see ka Kaljo Kiiska, kel oli tolle aja kohta hea sissetulek. Ja tegu ei olnud enam sugugi rublade-paberilipakatega, millega varem polnudki muud teha kui osta Stalini riigiobligatsioone. Poodidesse hakkas ilmuma järjest enam igasugust kaupa. Tallinna kinostuudio rahvas nägi peagi Kaljo Kiiska roolimas uhiuut sõiduautot Moskvitš, mille ta oli saanud võimude poolt jagatava autoostuloa alusel. Kui Stalini kuulus lause „Žizn stala lutše, žizn stala vesselei!” (Elu on muutunud paremaks, elu on muutunud lõbusamaks) kõlas selle ütlemise ajal küüniliselt, siis mõnes mõttes oli see kohane kuuekümnendate aastate alguses.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/
või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised