USA psühholoogid Eleanor Maccoby ja John Martin jõudsid juba 1983. aastal järeldusele, mis mõnedele vanematele otse pistodana südamesse torkab. Need kaks Ameerika psühholoogi avastasid, et nii bioloogilised kui ka lapsendatud õed-vennad, kes kasvavad üles ühes ja samas peres, arenevad tavaliselt vägagi erinevateks isiksusteks. See olevat seletatav sellega, et „vanemate käitumisel ei ole kas üldse mingit mõju või on mõjud ühe ja sama pere lastele tugevalt erinevad”.
Kas meil ei ole siis mingit mõtet vaeva näha ja pingutada, et meie järeltulijaist asja saaks? Enne sellistele irriteerivatele küsimustele vastamist tasub heita pilk kolmele argumendile, millele Maccoby ja Martin oma tulemuse üles ehitavad.

Esimene faktor, mis vanemate pingutusele vahel kriipsu peale tõmbab, on eakaaslaste seltskond. Lapsed on oma vanematele vähem orienteeritud, kui nood sageli arvavad. Sest uue põlvkonna jaoks tähendavad vanemad minevikku, sellal kui neil on vaja oma eluga tulevikus toime tulla. Seepärast õpivad noored mitte ainult oma vanematelt, vaid eeskätt üksteiselt. Eriti hästi on seda efekti uuritud laste puhul, kes kasvavad üles teistsuguses kultuuris kui nende vanemad.

Samasugune lugu on peaaegu kõigi harjumustega – vanemad imestavad sageli, kui näevad, kuidas nende laps teiste inimestega suheldes käitub. Et käitumine on alati seotud teatud kindla ümbrusega, võib tüdruk, kes kodus on paras põrguline, mujal käituda inglina – ja vastupidi. Lisaks sellele kasvatavad lapsed üksteist vastastikku. Vanematel on vähe mõju sellele, kas see eakaaslastepoolne kujundamine ema ja isa norme tugevdab või neile vastutoimet avaldab. Last ümbritsev maailm ei koosne ju ainult tema vanematekodust.

Ettearvamatu on seegi, kuidas kujundavad vanemate mõjud lapse arengut – see on teine põhjus, miks kasvatuse tulemus on vähemalt osaliselt tänu võlgu juhusele. Sihipäraselt kujundada saaks noort isiksust vaid siis, kui päritud alged reageeriksid ettearvatavalt ärritustele, mida lapsele pakutakse – umbes nii, nagu põhjaeurooplastel hakkab liigsest päikesest nahk punetama. Kuid sellist geeni, mis teeks targaks või ka populaarseks, ei ole olemas. Komplekssed olemuslikud jooned nagu intelligentsus või ekstravertsus tekivad sadade geenide koosmõju toimel. Kui teadlased pakuvad siiski välja „intelligentsusgeeni” või mõnda muud sedasorti uudist, siis ei tähenda see kunagi, et avastatud päritud alged tagaksid erilise nutikuse. Äärmisel juhul suurendab selline geen pisut tõenäosust, et tema kandja paistab silma vaimse võimekuse poolest.

Kui ettearvamatu võib olla geenide ja keskkonna vastastikune mõju, näitab kahe õe lugu, kes osalesid Minneapolise ülikooli suures kaksikute uurimuses, kust pärinevad ka paljud teised selles peatükis tutvustatud teadmised. Need kaks naist olid lahus üles kasvanud ja käisid ka täiskasvanuna kumbki oma teed: üks oli edukas kontsertpianist, teisel puudusid muusikalised anded täiesti. Et neil olid ühemunakaksikutena ühesugused päritud alged, võis põhjus olla ainult keskkonnas. Ja tõepoolest andis ühe tüdruku kasuema kodus klaveritunde, kuna teise kasuvanemad olid sügavalt ebamusikaalsed. Kuid see, kes arvab, et see takistas hilisema kontsertpianisti karjääri, alahindab laste isemeelsust: just selles vanematekodus, kus muusika ei olnud kunagi mingit rolli mänginud, kasvas üles tulevane pianist. Teiste lastega oleks sel tahtmatul eksperimendil olnud teistsugune lõpptulemus.

Kas kasvatus on mõttetu?

Tõeliselt ebaselgeks muutub algete ja ümbritseva keskkonna koosmõju veel seeläbi, et vanemate ja laste vahekord ei ole ühesuunaline tänav. Selles peitub kolmas põhjus, miks igasuguse kasvatuse tulemus on küsitav: mitte ainult vanemad ei püüa oma tütreid ja poegi kujundada, vaid ka lapsed vallandavad oma vanemates reaktsioone. Kas poiss nõuab pidevalt tähelepanu, kuna tunneb end ema poolt tõrjutuna? Või kohtleb ema teda mõnikord tõrjuvalt, kuna ei suuda pidevalt taluda oma poja ebatavaliselt nõudlikku olekut? Ilmselt mõlemat nagu igas inimestevahelises suhtes, ilmnevad ka kasvatuses tagasiside efektid.

Juhuseid kogeme ju alati siis, kui mingi süsteem saab mõjutusi seda ümbritsevalt keskkonnalt, kuid võib ka ise sellele keskkonnale tagasimõju avaldada.

Kuid enne kui ruttame siit järeldusi tegema, managem endale kõigele aluseks olevate uurimuste tulemused veel korraks silme ette. Iga üksik järgnevatest tulemustest leidis põhjalikes, väga paljude laste ja vanematega läbi viidud uurimustes nii kindlalt kinnitust, et on spetsialistide silmis vaieldamatu. Ameerika arengupsühholoog Carol Tavris võttis oma kolleegide tähtsaimad arusaamad kokku nii

• Teadlased ei avastanud aastakümneid kestnud otsimisele vaatamata mitte ainsatki kasvatusmeetodit, mis tooks lapsel paratamatult esile või kas või ainult muudaks tõenäolisemaks teatud isiksuse tüübi, teatud saavutused või probleemid väljaspool vanematekodu. Niikuinii ei ole vanemad oma kasvatuses kunagi järjekindlad, kuna reageerivad lapse iseloomule. Tavaliselt on nad sõbralike lastega leebemad ja keerukama loomuga lastega rangemad.

• Enamik lapsi, kel tuli taluda raske iseloomuga või koguni sõltlastest vanemaid, ilmutas hämmastavat vastupanujõudu ega saanud sellest püsivaid hingelisi kahjustusi. Vastupidiselt sellele pärineb hulk lapsi, kes tarvitavad uimasteid, liituvad kampadega või haigestuvad psüühiliselt, eriti armastavatest vanematekodudest.

• Ei leitud vähimatki seost kasulaste isiksuse ja vanemate ning nendega koos üles kasvanud õdede-vendade iseloomude vahel. Pilt oleks teine, kui kodusel miljööl oleks märgatav mõju.

• Sellel, millistes kooseludes lapsed kasvavad, ei ole tuvastatavat mõju nende isiksusele. Statistilisest seisukohast ei ole mingit vahet, kas nad veedavad päeva kodus või lasteasutuses, kas nende eest hoolitsevad mõlemad vanemad või ainult ema või ainult isa, kas täiskasvanud, kellega nad koos elavad, on hetero- või homoseksuaalsed.

• See, kuidas vanemad oma lapsi kohtlevad, mõjutab eeskätt laste suhtumist oma vanematesse, märksa vähem aga teistesse inimestesse. Kui näiteks emad oma lastega mängivad, reageerivad lapsed sellele ainult senikaua, kui ema kohal viibib. Niipea kui laps mängib üksi või kaaslasega, on ükskõik, mida ta enne seda koos emaga tegi. Olukord määrab lapse käitumist tugevamalt, kui seda teevad tema iseloomujooned. (Seesama efekt ilmneb ka täiskasvanutel, näiteks töövestlusel.)

Lapsed elavad omaenda maailmas. Ilmselt võivad nii tillukesed nüansid, et me neid täiskasvanuna sageli ei tajugi, neid erinevas suunas mõjutada. Igal juhul määravad faktorid, mida me üldiselt peame otsustavaks, inimese küpsemist märksa vähem kui arvatud. See, mis isiksust detailselt kujundab, ei allu suures osas meiepoolsele tahtega juhtimisele, ei ole aga ka teadusliku vaatlemisega mõistetav. Kui inimene kasvab, avaldavad juhused suuremat mõju kui vanemate kavatsused.

Sellele vaatamata ei ole sugugi ükskõik, kuidas me oma lastega ümber käime. Kõigepealt olgu ettevaatuse mõttes öeldud, et kõik uurimused viidi läbi keskklassi peredes, kus vanemad püüavad tavaliselt oma järelkasvu mõista ja on väga pühendunud. Neid eeldusi arvesse võttes ei ole isiksusliku arengu seisukohast tõepoolest kuigi oluline, kas lapsi kasvatatakse pisut rangemalt või pisut vabameelsemalt. Kus seevastu valitseb vägivald, vanemad oma lapsed hooletusse jätavad, neid regulaarselt peksavad või koguni kuritarvitavad, võivad nad põhjustada püsivat kahju. Isegi kui paljud neist, kes on pidanud selliseid kogemusi läbi tegema, hiljem stabiilseteks isiksusteks arenevad – lapsepõlveaastad on nende jaoks kaduma läinud.

Teiseks teevad vanemad head ennekõike iseendale, kui kohtlevad oma tütreid ja poegi tähelepanuga. Vanemad suudavad oma lapse isiksust küll vähem kujundada kui arvatud. Kuid laste suhetele vanematega avaldab vägagi suurt mõju see, kuidas ema-isa teineteisega ümber käivad. Niisiis, kes püüdleb hea vahekorra poole oma lastega, peab ühest küljest nende nimel pingutama, ei tohi aga teisest küljest leppida kõigega, mis nad teevad – nagu see ikka on, kui tahetakse inimestega hästi läbi saada.

Seepärast ei ole kasvatus sugugi mõttetu. Eriti tõhusaks on osutunud käitumistreeningud, kus vanemad õpivad, kuidas suruda läbi reeglitest kinnipidamist. Sealjuures tuleb neil lapsi sageli kiita ja eksimuste korral mitte laita, vaid teha mõistvaid järeldusi. Selliste lihtsate meetoditega tuuakse lapsed, kes ilmutavad käitumishäire esimesi märke, sageli jälle normaalse arengu juurde tagasi. Kuid niinimetatud Positive Parenting Programi eesmärgiks ei ole mitte noorte inimeste isiksuse aja jooksul teatud suunda juhtimine, vaid hetke kriisiga toimetulek. Vanemate muutunud käitumine peab andma lastele perekonnas kindlust ja turvatunnet, nii et nad saavad ise areneda.

Kolmandaks ei tähenda arengupsühholoogia uued teadmised, et vanematel ei oleks oma laste isiksusele üldse mingit mõju. Keegi ei suuda lihtsalt ette näha, kuidas kasvatus järelkasvu mõjutab. Seega on see mõju juhuslik. Kes kamandab oma tütre balletitundidesse, saavutab kas seda, et tüdrukust saab vaimustunud tantsija või koguni professionaalne baleriin – või siis õpib ta klassikalist tantsu vihkama ning loobub sellest hiljemalt murdeeas igaveseks. Kes seevastu jätab tantsukoolis käimise tüdruku enda otsustada, soodustab jällegi kas lapse balletivaimustust – või saab ehk ühel päeval kuulda etteheiteid, et vanemad ei oleks tohtinud lubada tulevasel baleriinil nii laisk olla.

Nii leiavad vanemad end samasugusest olukorrast nagu õnnemängijad. Ka ruletis ei ole lõpuks sugugi ükskõik, millisest kõrgusest krupjee kuuli mängu paneb ja kui kiiresti ketas pöörleb. Sellele mõtlemisest ei ole aga mingit abi – me ei saa ei suunata ega ette näha, millisele numbriväljale kuul langeb.

Isegi tagantjärele ei saa vanemad kunagi teada, kuivõrd oleks suurem rangus või ka suurem kannatlikkus nende täiskasvanud laste isiksust muutnud – ja kas üldse.
See teadmine võib olla kainestav, ent võib siiski vabastada vanemad põhjendamatust süütundest. Kes mõistab, millist tohutut rolli etendab kasvatuses juhus, ja samas ei unusta, et noore inimese suureks kasvamine läheb siiski peaaegu alati õnneks, õpib usaldama oma laste elujõudu.
Lasta järelkasvul üles kasvada innustavas keskkonnas ning anda talle võimalikult palju võimalusi enda proovilepanekuks on tulusam kui välja nuputatud arendamisstrateegiad.

Stefan Kleini „Kas kõik on juhus?" ilmus Maalehe raamatusari Tarkusepuu