Neale Walsh: Peatume korraks ja mõtestame lahti sõna „ime“. Anname alustuseks ka oma lugejatele võimaluse seda mõista... sest „ime“ on üks päris tähendusrikas sõna.
Sõnaraamatus seisab, et ime on näilikult üleloomulik, mõistusega seletamatu või väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Käesoleva raamatu kontekstis käsitleme imet siis meditsiinilise ehk tervisega seotud nähtusena, kui toimub selline paranemine, mida keegi oodata ei osanud või mille võimalikkusesse keegi ei uskunud. Teisisõnu öeldes, imeline paranemine on selline paranemine, mida traditsioonilisest meditsiinilisest vaatenurgast lähtudes pole võimalik loogiliselt seletada. Niimoodi ma meditsiinilist imet või imelist paranemist määratleksingi. Ja muidugi teame me kõik, et selliseid imesid juhtub. Arstid on hämmingus, tummaks löödud ja sageli lausa vapustatud nendest keerdkäikudest, kuidas patsientide tervis võib mõnikord paremuse poole muutuda. Teame kõik, et kogu inimajaloo jooksul on talletatud kirjeldusi juhtumitest, kus on toimunud täiesti seletamatuid asju. Nagu äsja ütlesid, on küsimus siinkohal, et miks ja kuidas?

Brit Cooper: Jah, küsimus on tõesti selles, miks ja kuidas imed juhtuvad... Kuid enne seda, kui lähemalt sellesse teemasse süüvime, on mul üks tähtis tähelepanek meditsiini kui sellise kohta üldisemalt. Nimelt on kogu arstiteadus üles ehitatud tõenäosustele.

Pean selle all silmas, et tehniliselt võttes ei tea arstid ühegi patsiendi puhul kindlalt, mis inimesest saab. Mitte kunagi pole olemas sajaprotsendilist garantiid, kas inimesel hakkab parem või halvem, kas ta vajab lõikust või ei vaja. Kindel pole seegi, kas inimene jääb ellu või mitte. Arstid saavad oma parimate teadmiste kohaselt patsiendile välja pakkuda ainult oletuse selle kohta, mis temast edasi saab. Sisuliselt toetutakse oletusi tehes statistikale. Me nagu ütleksime inimesele: „Nii, selle haiguse all kannatavatest patsientidest kulgeb 95-el patsiendil 100-st haigus just nõnda.“ Ja iga inimese raviplaan koostatakse selle alusel, kuidas on samalaadne haigus kulgenud teistel patsientidel – ehk et teisisõnu, raviplaan koostatakse tõenäosuse alusel. See tähendab kaht asja. Esiteks seda, et meditsiin lausa peab „imet tegema“, sest me ei saa loogiliselt (ega teaduslikult) kõiki erinevaid tulemusi ära seletada. Teisisõnu on asi nii, et kui me teeme patsientide raviplaani tõenäosuse alusel ja teame, et mõnede haiguste puhul ei olegi väga häid tulemusi saadud, siis on paratamatult selliseid juhtumeid, mida võiksime liigitada „imeks“, sest paranemise kulg on mõnikord niivõrd ootamatu, et meditsiiniliste uuringute põhjal poleks seda ealeski olnud võimalik ette ennustada. Teiseks tõusetub veelgi tähtsam küsimus, et millega seletada imelisi paranemisi? Sest imeliste paranemiste mõistatus ei seisne ainuüksi selles, et need imed on erakordselt haruldased, aga veelgi huvitavam on see, et need imed on enamjaolt moodsa meditsiini ja teaduse jaoks täiesti ja läbinisti seletamatud! Siinkohal avanebki „vaimne uks“ ja paneb meid otsima uusi lähenemisnurki. Hakkame uurima, et mis see küll oli, mis tõi kaasa inimese tervisliku seisundi ja heaolu hüppelise paranemise.

Raamatu „Dying To Be Me“ autor Anita Moorjani pooldab tuliselt ideed, et „imepärane tervenemine“ leiab aset hinge korraldusel. Moorjanil diagnoositi lõppstaadiumis vähk ning ta tegi läbi kliinilise surma ja koges „teispoolsusesse minekut“, aga mõistis siis, et tema hinge teekonnaks on tulla tagasi ellu ning käsitleda elu kui kingitust (pärast seda nimetas ta elu „maapealseks paradiisiks“) ning oma kogemusi ka teistega jagada. Ta kirjutas oma kogemuste põhjal raamatu, mis sai bestselleriks ja mis on kahtlemata sügavalt puudutanud paljusid inimesi. Ma püüan selle kõigega öelda, et meditsiin seisneb tulemuse ennustamises varasemate andmete ja tulemuste põhjal. Meditsiinis analüüsitakse ratsionaalselt varasemate sarnaste haiguslugude andmeid, et välja selgitada võimalikud tulemused, ning seda nimetataksegi patsiendi haiguse kulgemise prognoosiks. Kuid lääne meditsiinis pole hingele mitte kuskil kohta. Aga mina usun, et vastavalt hinge soovidele on võimalikud kõik erinevad tulemused – isegi sellised, mida pole võimalik selgitada varasemate andmete või niinimetatud „haiguse tõenäolise kulgemise“ abil. Seega on täiesti arusaadav, et täiesti ootamatutel paranemistel, mida enamasti nimetatakse imelisteks paranemisteks, on vaimsed põhjused. Täpselt nii juhtus Anita Moorjaniga. Ja mina usun, et see võib juhtuda kellega tahes, kui selline on tema hinge selge ja vääramatu soov.

Neale Walsh: On täiesti mõistetav, et meditsiinisüsteem lükkab esimese hooga tagasi võimaluse, et ka meditsiinis võiks arvesse võtta imeliste paranemiste võimalikkust. Olgugi et meditsiinitöötajad tunnistavad imede toimumist, ei esine imelisi paranemisi sellise prognoositavuse ega sagedusega, et neid võiks arvestada patsiendile usutavat prognoosi koostades ning ammugi mitte teadusel põhinevat prognoosi koostades. Just nimelt seepärast, et imede juhtumine on täiesti etteaimamatu, ootamatu ja juhuslik, peavadki arstid patsiente hoiatama – ja meie kui raamatu autorid peame oma lugejaid samamoodi hoiatama –, et nad ei jääks imedele lootma ega peaks imesid tõenäoliseks lahenduseks. Kuigi me tunnistame imede esinemist ning teame, et kogu inimkonna eksistents kui selline sisaldab neid küllaga, ning et neid on üles tähendatud juba tuhandeid aastaid, siis tahame siinkohal selle raamatu lugejaile selgitada, et me ei soovi selle peatükiga jätta muljet, nagu oleks olemas mingi konkreetne mehhanism või konkreetne metafüüsiline või vaimne protsess, millega saaks teadlikult imesid esile kutsuda. See aga tekitab huvitava vasturääkivuse meie kui raamatu autorite sõnumis – vasturääkivus seisneb selles, et me väidame üheaegselt, et imed on olemas ning meie arvates on olemas ka teatud tingimused ja olud, mida võiks kirjeldada imesid põhjustavatena, aga samas püüame lugejatele selgeks teha, et nad ei tohiks end tunda „lööduna“ või pettununa, kui imet ei toimu. Jumalik dihhotoomia seisneb siin selles, et me küll soovitame lugejal positiivselt mõelda, kui nad püüavad mõistusega ja vaimselt aru saada imede tekkimisest, samas aga palume, et lugejad ei eeldaks ega nõuaks, et vaimsed harjutused annavad garanteeritult sellise tulemuse, nagu nad soovivad.

Brit Cooper: Mina väidaksingi, et tänapäeval on üks vaimsusega kaasnevaid ohte just see suhtumine, et olemas on mingi konkreetne usaldusväärne „vaimne protsess“, mille abil on võimalik ravida kõiki tõbesid. Mina ei usu, et see päriselt nii on. Pean sellist käsitlust hoopis ohtlikuks, sest see pole tõene (kuna see pole komplekselt täielik õpetus) ning tekitab inimestes süütunnet, kui nad end tervendada ei suuda.

Mõned hakkavad lausa uskuma, et mingil metafüüsilisel tasandil vastutavad nad selle haiguse „ligi tõmbamise“ eest ise! Nii et kui me ette ei vaata, võib selline mõtlemine isegi võimendada haiguse negatiivset mõju. Meil tuleb nende asjade vahel leida see habras tasakaal, ning arstina – inimesena, kelle tööks on teisi ravida – olen ma sellest tõsiasjast vägagi teadlik. Ütleksin, et see mõjutab minu tööd kahel moel. Esiteks olen seetõttu väga teadlik ja kursis tagajärgedega, mis kaasnevad patsiendile kindla prognoosi andmisega. Prognoosi all pean ma silmas seda, et tehakse oletused, kuidas haigus kulgeb ja millised on paranemislootused. Kuigi see teave võib patsientidele kasulik olla, võib see samamoodi neile ka kahju teha, sest takistab neil kaalumast teisi võimalusi. Seega hindan prognoose tehes iga patsiendi puhul eraldi, kui palju teavet oleks kasulik ja vajalik talle jagada. Kui patsient aga konkreetset teavet palub, on minu kohus arstina mõistagi seda talle ka anda. Kui ma pole aga milleski päris kindel, siis jätan endale pigem rohkem nii-öelda „eksimisruumi“... ning ühtlasi jätan niiviisi rohkem ruumi ka patsiendi hingele, et sellel oleks võimalik patsiendi tervenemises oma osa täita. Teisalt mõjutab see mu tööd seeläbi, et on muutnud minu arusaama „edu“ ja „ebaõnnestumise“ tähendusest. Neid mõisteid võrdsustatakse meditsiinis sageli vastavalt „elu“ ja „surmaga“, „paranemise“ ja „ravimatusega“. Meditsiinis on elu päästmise tung niivõrd tugev, et lisaks surmale kipume käsitlema ebaõnnestumisena ka neid juhtumeid, kus tervenemine pole täielik.

Kuid oleks ju huvitav, kui arstid hakkaksid patsiente ravima mitte ainult lähtudes oodatavast tulemusest, vaid patsiendi kogemustest. See tähendab seda, et arstid võiksid arvestada oma „edu“ või „ebaõnnestumise“ määra mitte ainult selle järgi, kas patsient jääb ellu või sureb, vaid ka selle järgi, kui hästi me suudame aidata patsiendil oma haigusega toime tulla ja sealjuures leppida sellega, mis iganes temaga ka ei juhtuks. See tähendab, et peaksime patsiendil aitama täielikult leppida kõigega, mis tema tervisega ka ei juhtuks, kuna meie elus ei juhtu midagi sellist, mis ei täidaks mingil määral kõrgemat eesmärki. Seega püüangi siinkohal jõuda üldistuseni, et võib-olla ei pea ime olema mingisugune erakordne paranemine, mida pole võimalik meditsiiniliselt selgitada. Ehk on imeline lihtsalt ka patsiendi toetamine, et aidata tal oma haigusega kaasnevate vaevuste, emotsioonide ja mõtetega toime tulla, kuni patsient on toimuvaga täielikult leppinud. Esiteks tekitab see pinnase, et ime osutuks selle patsiendi puhul üldse võimalikuks, sest sellises leppimisseisundis avame end ja tulemused võivad olla teistsugused. Ja teiseks...

Neale Walsch: Just nii see ongi! Sest see, millele vastu hakkad, ei kao kuhugi.

Brit Cooper: Ja teiseks on nii, et sõltumata sellest, kas tulemus on selline, nagu sooviti või prognoositi (olgu siis ellujäämine või surm, paranemine või ravimatus), ei oska keegi öelda, milline tulemus on hingetasandil teistest „parem“.

Ehk tähendabki ime lihtsalt seda, kui patsient on toimuvaga leppinud. Sest kui sa lepid toimuvaga, mitte ei tõrgu sellele vastu, siis viid end ühele lainele kõigi loomistasanditega. Seeläbi juhtub tahes-tahtmata see, mis on sinu suurimaks hüvanguks.

BRIT COOPER ja NEALE DONALD WALSCH "JUMALA JA MEDITSIINI KOHTUMINE. Vestlus arsti ja vaimse sõnumitooja vahel", kirjastus Pilgrim 2018